Valik. Samantha King

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ja sinu ees on mees, kellel on plaan valmis. Tuleval nädalal veel üks kokkusaamine pangajuhatajaga ja Castle’i Konsultatsioonibüroo ongi sündinud. Enne meie lapsi.” Ta naeratas laialt.

      „Konsultatsioonibüroo?”

      „Jep. See on kogu aeg mu lõppeesmärk olnud. Äriplaan on mul juba ammuilma valmis. See lihtsalt tähendab, et panen asjad liikuma pigem varem, aga sellest pole probleemi. Palju vähem peavalu kui tööbüroo sõelast läbi käia. Panen püsti oma firma. Olen iseenda ülemus. Pikemas perspektiivis on see tulusam kah.”

      „Sinu jutu järgi käib see nii lihtsalt...”

      „Käibki. Sinul pole vaja muretseda millegi muu pärast kui ainult hoolitseda selle eest,” ütles ta ja ta suur käsi laotus õrnalt kühmule, mis vedas pingule mu musta vabalt langeva ja varrukateta šifoonkleidi, mille olin endale lõpuaktuse jaoks lubanud, teadmata siis veel, et selle lai A-lõige kulub marjaks ära ka kiiresti paisuva piha puhul. Ma ei suutnud uskuda, kui ruttu mu keha muutus.

      „Aga ma ikka muretsen. Ja mul pole vähimatki kavatsust ülalpeetavaks naiseks hakata.” Püüdsin naeratada, soovimata nägelema hakata, eriti veel sellises peenes keskkonnas. Eriti veel siis, kui Dom oli mind just äsja endale naiseks palunud.

      „Sa ju ometi tahad koos lastega kodus olla, eks ole? Kas sa siis polegi alati just sellest unistanud – korralikust perekonnast?”

      „Jah. Jah, olen küll,” möönsin ma, meenutades kõiki neid kordi, kui olin pärast kooli üksi kodus olnud, kui seinad tühjusest vastu kajasid. Ma tahtsin oma laste jaoks olemas olla, ma lihtsalt ei tahtnud, et Dom sellega peale käiks.

      „No just. Siis nii jääbki. Mis sa siis kostad? Kas sa saad mu naiseks, Maddie?” Ta nõjatus toolikorjule ja viipas käega, et kelner veel šampanjat tooks, ega kahelnud mu vastuses hetkegi.

      See kõik juhtus nii kiiresti. Ma polnud ikka veel üle saanud jahmatusest, mille valmistas Gabrielle’i ostetud rasedustest, kui olin kolmandat korda pärast hommikusööki oksendanud. Kingston Bentalli ostukeskuses tualetikabiinis luku taga istudes öökisin ma pealekauba veel korra. Gabrielle sai minuga hiljem kokku, torgates oma vibajalt pika kogu ja lühikeseks pügatud mustade juustega teiste ostlejate hulgas silma, kui reipalt nende vahel sõelus, käed titeriideid, mähkmeid ja kaisuloomi sisaldavaid kotte täis: ta polnud hetkegi kahelnud, et test ei võiks olla positiivne.

      Tema õla najal nuttes mäslesid minus hormoonid ja vastakad tunded. Ma olin masendavalt kurb, et Gabrielle pidi tagasi Pariisi sõitma, olles oma vahetusaasta keeleõppes lõpetanud, ja väljavaade Domile rasedusest rääkida tegi minust paraja närvipuntra. Tema reageering ja abieluettepanek olid tekitanud minus hämmingut, elevust ja ka imepisut hirmu.

      „Jah. Jah tulen.” Mõte minu sees kasvavatest lastest täitis mind elevusvärinatega. Nemad olid nüüd kõik, mis mulle korda läks, kõik, mida ma tahtsin. Dom oli kõik, mida ma tahtsin. „Aga arvesta, et õpetajatöö jääb ainult ajutiselt kõrvale. Niipea kui lapsed on küllalt vanad, kavatsen ma selle juurde naasta.”

      „Üks samm korraga. Vaatame seda asja, eks ole? Sa oled kõige kaunim naine, keda olen eales kohanud, Maddie, ja ma ei lase sind iialgi, mitte iialgi minema. Ma tahan, et sa oleksid alati kodus,” ütles ta ja sirutas käe üle laua, et mu värisevaid sõrmi pigistada ning vajutada safiirsõrmusele, mis tundus mu vasakus käes ikka veel nii võõras.

      „Paljajalu ja rasedana, tahad sa öelda,” tögasin ma.

      „Mulle ei tule pähe midagi seksikamat.”

      NELJAS PEATÜKK

      Pika ja aeglase ohke kõla toob mind meenutustest välja, aga kui pea tõstan, on Aidan ikka veel kerratõmbunult diivanil, sellal kui Dom küürutab endiselt oma sülearvuti kohal, pea käte vahel. Näib, nagu oleks temagi mõtteisse vajunud, ja ma murran pead, kas tema ka kunagi neid alguspäevi meenutab. Mina mäletan neid nii selgesti, nagu olnuks need möödunud nädalal. Mäletan tema abieluettepanekut, mäletan kaksikute sündi, nende esimesi samme, nende viimaseid sõnu – mäletan neist asjust iga sekundit, aga mitte ühtki hetke ühestki teisest elu muutnud sündmusest.

      Ma ei mäleta oma pulmi ega mesinädalaid. Ma ei mäleta, kes oli politsei sõnul kaksikute sünnipäeva hommikul meie ukse taga, nägu musta maski all peidus... ja mul pole kõige õrnematki aimu, miks ta laskis mul mu laste vahel valida. Tean vaid, et ta röövis mu tütre elu ja hävitas mu pere ning ma ei suuda endale andestada, et lasksin tal seda teha. Kõik muu tundub tähtsusetu. Mu süütunne, mu südamevalu: miski ei suuda kumbagi suurendada – ega vähendada.

      Võib-olla, kui sunnin end üksikasjadega silmitsi seisma, võib-olla õnnestub mul siis välja mõelda, kuidas uuesti elama hakata ja pilk tulevikku pöörata, selle asemel et igavesti minevikku vahtida. Kiikan Domi poole ja mu süda vasardab, kui valmistun küsima temalt kõike, mille olen unustanud. Ma pean üritama, pean lõpetama pea liiva sisse peitmise, aga tema poole astudes tunnen, et mu suu kuivab ja sõnad jäävad kurku kinni. Püüan neid välja pressida ja mu silmad hakkavad vett jooksma, paanika pitsitab mul rinnus.

      Enne kui jõuan end kokku võtta, kuulen ma metalset surinat, pikka kiledat nõudlikku heli ja mul kulub viiv taipamaks, et keegi on ilmselt välisukse taga. Pööran ringi, mõeldes, kas peaksin avama, ning kui uuesti sinna vaatan, kus Aidan ja Dom mõni hetk tagasi istusid, on nad kadunud.

      Minuteid või ka tunde hiljem – mul pole õrna aimugi, kui palju aega on möödunud – leian ma end trepil istumas, hingan sügavalt sisse ning püüan oma vasardavat südant ja perutavat mõistust maha rahustada. Ma pean keskenduma, oma laialivalguvad mõtted kokku koguma.

      Aidan ja Dom olid siinsamas minu kõrval ja nüüd on nad läinud. Kuhu nad läksid – ujulasse, parki? Miks nad hüvasti ei jätnud? Ja kas ma siis ei kuulnud just äsja, et keegi nagu oleks olnud ukse taga? Aga ükski sõrm ei vajuta uksekellale teist korda. Ükski moonutatud siluett ei muuda meie koridori hämaramaks, vaid õrnalt on näha tänaval mööduvaid kogusid, kes oma igapäevatoimetusi teevad. Päevavalgus kumab takistamatult läbi meie välisukse mattklaasi, liigub tähnilises tantsus üle parkettpõranda.

      Kas varsti ei peaks hakkama pimedaks minema?

      Ma ei taju endiselt aega ega elu enda ümber ja mulle koidab, et mul võib olla mäluauke. Või siis ei olegi asi füüsiline, ei midagi nii dramaatilist kui minestushood või teadvusekaotus. Võib-olla olen ma viimasel ajal nii mõtetesse mattunud, et olen vajunud liiga sügavalt oma sisemaailma. Ma ei oskagi öelda, kas see on traumajärgse stressi järjekordne kõrvalmõju või hõljun ma tahtlikult selles summutatud ähmasusseisundis, sest see teeb kõvasti vähem haiget kui tegelikkusele silma vaatamine. Ainult et see tekitab segadust. Suured ajalõigud näivad pidevalt kaotsi minevat, rääkimata siis mu pojast ja abikaasast.

      Siis kuulen ma Aidani plokkflöödi helisid, neid selgeid heledaid noote, mis kerkivad üha kõrgemale, kuni meloodia lõpeb rutaka kriuksuva kääksatusega ning mõni hetk hiljem lipsab Aidan tagasiteel elutuppa minust mööda. Mu kallis poiss. Talle meeldis alati, kui teda nii kutsusin, ta nina tõmbus kirtsu, kui ta ujedalt naeratas. Annabelil oli kombeks naerda ja mulle vastu kätt tonksata: ära ole selline pehmeke, emps! Tema ei oodanud kunagi kooliväravas hüvastijätumusisid, Aidan ei lahkunud minu juurest kunagi ilma viimast korda kallistamata. Vähemalt sain ma veeta kaksikutega need hetked – jutuajamised kooliteel, kuum šokolaadijook ja röstsai pärastpoole, kui istusime köögilaua taga ning võrdlesime oma päeva...

      Ma pole korrakski kahetsenud oma otsust kaksikutega koju jääda. Õpetajapalk oleks muidugi kasuks tulnud, СКАЧАТЬ