Armuke. Сьюзен Виггс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lämmatava kuumuse eest põgeneda. Tal oli üks puujalg ning kui ta mööda männilaudadest kõnniteed astus, oli tema kõnnakul veider südametuksumise rütm. Ta hoidis pead maas, sest puujalg kaldus end laudadevahelistesse pragudesse kiiluma, kui ta ettevaatlik ei olnud.

      Catherine oli pikali tagasi heitmas, kui märkas tuuleiili preestri pikka musta sutaani kergitamas, tuues nähtavale peenikesed valged jalad ja kärtsrohelised aluspüksid. „No see on vaatepilt, mida iga päev juba ei näe,” pomises ta.

      Väljaspool puumaja, kõrgel kuumas öötaevas lendles ja keerutas säde kellegi pliidikorstnast, saades hoogu tuulest, mis iilidena laiuvast ja tühjast Illinoisi preeriast sisse puhus. Säde sisenes O’Learyde lauta, kus seisid köidikus lüpsilehmad ja hobune, pead langetatud, ning õlekuhjal oli magamas vasikas.

      Hõõguv tulekübe langes heinale ja tuul puhus sellele, kuni säde lõi lõkkele ja põles seejärel kuuma, kindla oranži sõõrina. Leegid levisid nagu maha loksunud petrooleum, sööstes üle heinapallide ja süüdates krässus, kuivad puulaastud. Mõne hetkega voogas üle lauda põranda tulejõgi.

      Oli täiesti pime, kui Catherine järgmine kord ärkas, taaskord uksele koputamise peale. Veel külalisi? Ei, sel koputamisel oli ärevuse kiire rütm. Patrick kiirustas avama. Catherine tõmbas kõrvale tuba kaheks jagava räbaldunud kardina, et lastele pilku heita. Nende armsatel, magavatel nägudel helkis tontlik valgusekuma.

      „Armas jumal,” sosistas ta akna juurde sööstes ja kardinat eest tõmmates.

      Mööda lauda külge kihutas möirates üles leegisammas. Tulevalgus voogas üle maja ja lauda vahel oleva aia.

      Catherine O’Leary avas majaukse põrgutule ees. Ta abikaasa jooksis tema poole, nägu leekidest valgustatud öös jäik.

      Ta ütles seda, mida naine juba teadis, öeldes välja hirmu, mis pani Catherine’i südame kivina saapasäärde vajuma: „Hoolitse laste eest. Laut põleb.”

      Kontakt

      Mis on inimese peamine eesmärk?

      Saada rikkaks.

      Mil moel?

      Ebaausalt, kui võimalik;

      ausalt, kui peab.

      Mark Twain, 1871

      Üks

      Smaragdrohelisest siidist prantsuse kleidi all kandis Kathleen O’Leary kodukootud aluspükse, mis olid ka paremaid päevi näinud. Ta keelas endal muretsemast selle pärast, mis uhke kleidi all peitumas oli. Tähtis oli see, mida maailm väliselt nägi, eriti sel õhtul.

      Järgmisel reedel laskub ta põlvili ja tunnistab kavala vembu isa Campbellile pihitoolis üles, aga reede oli alles kaugel. Praegusel hetkel kavatses ta lõbusalt aega veeta, sest oli pettuste öö ja tema oli selle keskel.

      Mehaaniline kullatud lift, mis neid nobedalt Hotel Royale’i kolmanda korruse salongi sõidutas, oli ainult osaliselt vastutav ootusärevuse kiire sööstu eest, mis tema keha surisema pani. Ta haaras kinni oma kahe kaaslanna, Phoebe Palmeri ja Lucy Hathaway, kätest ning pigistas neid. „Kas arvate, et meil läheb see läbi?” sosistas ta.

      Lucy pilgutas talle oma tumedat silma. „Sellise välimusega läheks sul läbi ka Kaubanduskoja röövimine.”

      Kathleen oleks end näpistanud, kui ei oleks nii kõvasti oma sõbrataride kätest kinni hoidnud. Ta ei suutnud uskuda, et tõepoolest säärast hulljulget tegu toime panemas oli. Oli minemas seltskondlikule üritusele, kuhu teda ei olnud kutsutud. Pariisist toodud kleidis, mis ei kuulunud talle. Kandes tohutult hinnalisi ehteid. Kohtuma inimestega, kes, oleks nad teadnud, kes ta tegelikult on, ei peaks teda sobivaks nende saapaidki viksima.

      Hotelliteener tõmbas pidurihoova üles ja väntas ukse lahti. Vaid ühe kiire pilguga tundis Kathleen mehes ära iirlase. Tal olid tugevad näojooned ja hiljuti saabunud sisserändaja leebe, aupaklik käitumisviis. Phoebe tuhises mehest mööda, tolle väikest kogu isegi nägemata.

      „Meer Mason ei hakka taotlema veel üht ametiaega,” ütles Phoebe hingetul häälel, mis näis olevat täielikult keelepeksule keskendunud. „Proua Wendoveril on leegitsev armuafäär ühe Rushi meditsiinikolledži üliõpilasega.” Ta loetles infokilde sõrmedel, kindla eesmärgiga viia Kathleen kurssi külalistega, kellega ta kohe kohtumas oli. „Ja härra Dylan Kennedy on äsja mandrilt tagasi jõudnud.”

      „Värskenda mu mälu. Kes on Dylan Kennedy?” küsis Lucy tüdinud häälel. Ta ei olnud kunagi olnud see, kellele kõrgem klass ülemäära muljet avaldaks – arvatavasti seetõttu, et ta oli pärit ühest linna vanimast perekonnast ning mõistis nende nõrku külgi ja vigu.

      „Kas sa ei tea?” Phoebe patsutas pruuni kihara paigale. „Ta on kõige rikkam ja nägusam mees Chicagos. Räägitakse, et ta tuli tagasi endale naist otsima.” Phoebe läks ees läbi vaibaga kaetud koridori. „Ta võib ehk juba täna õhtulgi kellegagi tõsiselt kurameerima hakata. Kas pole oivaliselt romantiline?”

      „See ei ole oivaliselt mitte midagi,” ütles Lucy Hathaway skeptilise ninakrimpsutusega. „Kui tal on vaja midagi välja valida, peaks ta minema Union Stockyardsi kariloomade oksjonile.”

      Kathleen ei öelnud midagi, kuid oli kordki mõttes Phoebega nõus. Dylan Francis Kennedy oli oivaline. Kathleen oli teda vilksamisi näinud nädal varem Sinclairide häärberis toimunud aiapeol, paigas, kus tema perenaine preili Deborah Sinclair elas siis, kui parajasti etiketikoolis ei olnud. Kathleen oli näpanud mõne hetke oma töötegemisest, et vaadata üle pika, hooldatud aia ning seal, rikkalikult kaunistatud lehtlas, oli seisnud kõige imelisema välimusega mees, keda ta kunagi näinud oli. Täiuslikult õmmeldud pükstes, mis liibusid ta kitsastele puusadele, ning õlgade laiust rõhutavas tumehallis-mustas poolpikas kuues sarnanes mees romantilise loo printsiga. See oli loomulikult põgus pilk kaugelt eemalt. Lähedalt vaadates ei olnud ta arvatavasti kaugeltki nii... oivaline.

      Kathleen märkas ust, millele olid kirjutatud sõnad DAAMIDE PUUDERDAMISRUUM, ning sikutas Lucyt käest. „Kas võiksime, palun?” ütles ta. „Ma arvan, et vajan hetke enda kogumiseks.” Ta rääkis väga hoolikalt, varjates oma igapäevakõne pehmet iiri aktsenti.

      Phoebe patsutas elevandiluust sõrestikuga lehvikut kavalalt vastu kinnastatud peopesa. „Lööd araks?”

      „Kindlasti mitte,” ütles Kathleen, kardetud aktsendivarjund häälde lipsamas. Phoebe Palmer, kes kuulus Chicago ühesse tähtsamasse perekonda, provotseeris teda alati, esitades talle väljakutseid. Phoebe omakorda pidas Kathleeni suhtlemist tema sõbrannadega kaugelt liiga ninakaks ja familiaarseks ning andis endast parima, et teenijatüdrukule koht kätte näidata.

      See oli tegelikult osa tänaõhtusest väljakutsest. Lucy vandus, et Kathleeni võidakse kõrgema klassi liikmeks pidada. Phoebe ei uskunud, et Iiri immigrantide tütar kedagi lollitada suudaks. Lucy kinnitas, et see saab olema huvitav sotsiaalne eksperiment. Nad olid tulemuse peale isegi kihla vedanud. Järgmisel õhtul pidi toimuma Crosby ooperimaja avamine ning Chicago seltskonna koorekiht pidi oodatavalt kohale saabuma. Kui Kathleenil peaks õnnestuma sinna kutse saada, annetab Phoebe sada dollarit Lucy kõige südamelähedasemale asjale – naistele valimisõiguse andmise heaks.

      „Sa võid kullata seda liiliat palju tahad,” oli Phoebe Lucyle öelnud, kui nad end õhtuks valmis panid. „Aga kõik, kellel pool arugi peas on, teavad, et tegemist on lihtsalt tavalise СКАЧАТЬ