Külmutatud. Quentin Bates

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Århusis. Kui kaua sina politseis töötanud oled?” küsis Skúli, üritades vestlust teistpidi keerata, nii et hoopis tema saaks küsimusi esitada.

      „Liigagi kaua. Ja mis su perenimi on?”

      „Snædal.”

      „Oh! Koorekiht.”

      „Mu onu oli aastaid tagasi valitsuses.”

      „Ma tean. Ma vist isegi hääletasin tema poolt.”

      „Tore teada. Ma ütlen talle edasi.”

      „Ma pole veel nii vana,” vastas Gunna jahedalt. „Nüüd aga keera see asi endale keresse ja hakkame peale. Mul on palju tööd ja kui sa mul sabas kavatsed joosta, pead sammu pidama ja eelistatavalt vait olema. Sobib?”

      „Sobib,” vastas Skúli, pannes halba aimates noa ja kahvli käest. Ta taipas, et ajakirjanikuna polnud ta esitanud ühtki küsimust ega teadnud peaaegu midagi inimese kohta, keda pidi kirjeldama, samal ajal kui too oli tema kohta teada saanud peaaegu kõik. „Me võime minna, kui sa soovid. Soolakala ei meeldi mulle eriti,” tunnistas noormees.

      „Siis ei saa sul suureks saades ka lokkis juukseid olema. Eks lähme siis,” ütles naine muiates, tõusis püsti ja tõmbas oma pintsakutaskust telefoni välja, kui see helisema hakkas.

      „Tere, kullake, oota üks hetk,” sõnas ta õrnal häälel.

      „Parem vii oma kandik letile tagasi ja võta siis juba minu oma ka. Saame minuti pärast õues kokku,” juhendas ta Skúlit, sammudes ukse poole, telefon kõrva ääres. Skúli aga arutles, kellele naine „kullake” oli öelnud.

      „Mida üks krimitoimetaja siis õieti teeb?”

      Jaoskonna paremuselt teine Volvo sõitis jõnksatusega asfaldilt maha ja veeres krudinal pontoonsilla juurde. Skúli istus kõrvalistmel, sülearvuti põlvedel, kirjutades üles nii palju infot, kui Gunna oli valmis talle andma.

      „Enamasti kontrollin ma igal hommikul politsei veebilehti. Sa ütlesid, et tundmatu isik? Mees või naine?”

      „Mees.”

      „Vanus?”

      „Seda on liiga vara öelda.”

      „Mida sa veel saad mulle rääkida?”

      „Praegu on kõik,” vastas Gunna, peatades auto kruusakrudinal valge kaubiku taga. Skúli järgnes naisele, kes kerge vaevaga kivide vahelt rannale sammus, samal ajal kui tema jalad libisema kippusid.

      Kaks valgetes tunkedes inimest kükitasid liival, kuhu mõõn mehe laiba oli jätnud, üks pikk vormiriietes politseinik seisis ja vaatas, kuidas fotograaf sündmuspaigast pilte tegi. Gunna tõstis piirdelinti ja ronis selle alt läbi.

      „Tere, Snorri, mis uut?” küsis Gunna vormiriietes mehelt.

      „Praegu ei midagi. Nad pole siin kuigi kaua olnud.”

      „Ja Bjössi?”

      „Käis siin ja läks ümbrust uurima. Ütles, et saab sinuga mõne aja pärast jaoskonnas kokku.”

      „Sobib. Oh, muide, see on Snorri,” teatas Gunna, vaatas Skúli poole ja osutas pöidlaga politseinikule. Sama pöidlaga näitas ta ka Skúli poole. „See on Skúli. Ta on mu töövari. Ajalehest, nii et vaata ette, mida sa talle ütled.”

      Skúli nägi, kuidas naine taas naeratas, samal ajal kui Snorri näis kahtlustav olevat.

      „Kaamera?” küsis Gunna.

      „Mida?”

      „On sul kaamera kaasas?”

      „Ei, noh, ainult telefonis.”

      „Olgu. Üksainus pilt ja ma pistan su luku taha.”

      Gunna läks laiba kõrval kükitavale valgetes tööriietes paari juurde ja küürutas nende kohale. Skúli nägi noort nägu, elutud silmad poolavatud, ja tundis tohutut kurbust.

      „Gunnhildur,” tutvustas Gunna end tõredalt.

      „Sigmar. See on Selma,” vastas mees hajameelselt, samal ajal kui naine isegi pilku ei tõstnud.

      „Midagi kasulikku?”

      „Tegelikult mitte. Ta pole siin kaua olnud. Mitte miski ei viita vigastustele. Tõenäoliselt on tegemist vettekukkumisega, millele järgnes alajahtumine või uppumine.”

      „Mingeid isikutuvastamise märke?”

      „Siiani mitte. Ta taskud on tühjad. Pole sõrmuseid ega ühtegi ehet. Me teame rohkem, kui oleme saanud teda korralikult lahkamislaual vaadata. Kui ta on Islandi päritolu, siis suudame ta tõenäoliselt ühe või kahe päevaga tuvastada, kui tal on toimik, siis varemgi. Kui ta on välismaalane...”

      Mees kehitas õlgu, sügas habemetüügast lõual ja haigutas.

      „Maaõhk on ikka hoopis teine tera,” märkis ta kerge muigega.

      „Te võtate ta endaga kaasa, mis?”

      „Jah. Tegelikult olemegi siin peaaegu lõpetanud. Arvatavasti lahkume tunni aja pärast ja saadame sulle päeva või kahe pärast raporti. Vägivallatunnuseid pole, nii et kui pakiline asi see ikka olla saab?”

      „Mis puutub minusse, siis mida varem, seda parem. Siin ei juhtu selli­seid asju iga päev.”

      „Olgu. Teeme, mis võimalik,” sõnas Sigmar, tõmmates maski tagasi suu ja nina ette.

      „On sinuga kõik korras, semu?” küsis Gunna Skúlilt sõbralikult. „Sa pole enne surnut näinud?”

      Skúli nägu oli kahvatust valgeks muutunud. Ta raputas pead.

      „Kõik on korras. Sellega harjub ära. Aga kui kavatsed oksele hakata, siis palun mitte siin, kus võib asitõendeid olla.”

      Noormehe laip viidi kiirabiga Reykjavíkis asuvasse riikliku haigla surnukuuri, enne kui paadid pärastlõunal naasid ja pontoonsild kihama lõi. Gunna nägi uudishimulikke nägusid ja teadis, et Albert Jónasson on arvatavasti pärast hommikust mereletuiskamist raadioside abil lobisenud.

      „Siin pole näha midagi, rahvas,” pomises ta endamisi, kui Skúliga viimaste hulgas minema sõitma hakkas, jättes ranna tõusulainete päralt.

      „Ma hakkan parem tagasi linna sõitma,” sõnas Skúli, kui Gunna jaoskonna ees linnapea kohale parkis.

      „Olgu. Ma loodan, et tänane päev osutus sulle kasulikuks, ehkki surnukeha leidmine on üsna ebatavaline. Tegelikult pole seda juba aastaid juhtunud. Nii et see tähendab sinu jaoks veidi põnevust.”

      „Kas sa tead, kes see mees on?”

      „Pole aimugi. Võib-olla kalur, võib-olla keegi võõras. Kes ta ka polnud, usun ma, et ta oli liiga palju napsitanud ja kukkus СКАЧАТЬ