Külmutatud. Quentin Bates

Чтение книги онлайн.

      Originaali tiitel:

      Quentin Bates

      Frozen Out

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kõik selles väljaandes mainitud nimed, tegelased, kohad ja sündmused on kas autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud kirjanduslikult. Mistahes sarnasus tegelike sündmuste, kohtade või isikutega, kas elavate või surnutega, on täielik kokkusattumus.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Viivi Variksaar

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © Quentin Bates, 2011

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11339

      ISBN (PDF) 978-9949-84-419-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-713-6

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Autori märkus

      Hvalvíki küla on välja mõeldud, kuid mitte täielikult ettekujutuse vili.

      Minu mõtetes asub see Islandi edelaosas, umbes kaheteistkümne kilomeetri kaugusel idas Grindaviki kalasadamast, sest see koht sarnaneb Hvalvíkile. Hvalvík on piisavalt tõelähedane, sest koondab endasse omadusi Islandi rannikualade vaiksetest küladest, kus suurem osa inimesi ­elatub põlluharimisest või kalapüügist. Koht on siiski väljamõeldis, et mitte solvata mõne tegeliku küla politseinikku, linnapead, taksojuhti või bensiinijaamateenindajat. Ülejäänud paigad on päriselt olemas, ehkki olen nende nimes mõned muudatused teinud.

      Aitäh kõigile, kes aitasid nõu ja julgustamisega – teate isegi, kes olete. Erilised tänusõnad aga võlgnen ma Bylgjale kannatlikkuse eest, sest ta vastas isegi mu kõige enesestmõistetavatele küsimustele.

      1

      Teisipäev, 26. august

      Vesi loksus vastu sadamavaiu ja auto rattad veeresid krudinal üle raskete palkide. Ühe kai külge kinnitatud veoõngega laeval podises generaator.

      Juht seiskas automootori ja lülitas tuled välja, enne kui väljus, ning hingas sügavate sõõmudega sisse tuuletut ja tugevalt adru järele lõhnavat suveõhku. Ta vaatas hoolikalt enda ümber ringi ja kõndis siis mööda kaid edasi, jälgides, kas paatides on liikumist.

      Nähtuga rahul, avas ta auto kõrvalukse. Kõigepealt tõstis ta reisija jalad välja ja kummardas siis, et tolle käsi üle oma õla heita. Pingutusest ähkides tõmbas ta reisija püsti.

      „Miiss toimub?” lalises reisija, samal ajal kui juht tasakaalu otsides oma jalad harki ajas. Ta pooleldi toetas, pooleldi lohistas reisija mõne meetri jagu lähima paaditrapi juurde.

      „Tule! Oleme peaaegu kohal.”

      Reisija vajus vastu juhti. „K-k-kus me oleme?”

      „Peaaegu kohal,” pomises juht sama palju endale kui talle.

      Ta toetas ühe oma saabastes jala kai serval olevale tugevale puitpiirdele ja ajas siis kiiresti selja sirgu, lükkas reisija all valitsevasse pimedusse. Plartsatus pakkus hetkeks konkurentsi lähedalasuva paadi generaatorimürale ning juht seisis tardunult, kuulates pingsalt ümbrust. Kui alt midagi kuulda polnud, noogutas ta endamisi ja sammus tagasi auto juurde.

      Hetk hiljem käivitus mootor ja auto kadus öhe.

      Telefon helises ägedalt. Gunna kobas pimeduses toru järele ja haugatas sellesse:

      „Gunnhildur!”

      „Tere hommikust! Vabandust, et sind üles ajasin. Ma ju ajasin su üles, eks?” küsis tuttav hääl, samal ajal kui naine üritas sellega kokku käivat nägu meenutada.

      „Ajasid jah,” haigutas ta. „Kes räägib?”

      „Albert Jónasson.”

      Gunna sirutas käe kardina poole ja tõmbas selle kõrvale, et varahommikust päikesevalgust tuppa lasta.

      „Ja kuidas ma saan sulle sellisel varasel tunnil kasulik olla?” küsis ta, teades, et Albert Jónasson pole mees, kes hea põhjuseta polit­seinikku tülitaks, eriti veel sellist, kes oli ta kõigest mõne nädala eest vahistanud.

      „Ma leidsin, et kõige parem oleks sellest sinuga rääkida. Kai juures on üks mees.”

      „Sa ajasid mu üles, et rääkida kai juures olevast võõrast?” urises Gunna.

      „Jah. Võõrast, kes on surnud.”

      Naine ärkas kohe ja hüppas külmale põrandale püsti. „Kus?”

      „Rannas pontoonsildade juures. Ma nägin lainetes midagi ja läksin vaatama.”

      „Olgu. Jää sinna! Ma tulen kohe!”

      Gunna sõitis mööda poolest tosinast kai külge kinnitatud veoõngega laevast ja aeglustas, kui auto väikese paadisilla juurde viivale mustale kruusateele veeres. Ta nägi ainsa seal oleva paadi kõrval üksikut inimkuju, habetunud ja tursket meest oranžides õliriidest pükstes sammumas pontoon­sillal, mille kõrval hulpis podiseva mootoriga kalapaat.

      Gunna parkis auto kai ette, kalurite pikapite kõrvale, ja Albert Jónasson jalutas talle vastu, osutades kühmule, mis lebas lainetes, paari meetri kaugusel mustast rannaliivast.

      „Seal,” ütles mees süngelt, järgnedes Gunnale, kes ettevaatlikult kõndis ja jälgis, et asitõendeid ei rikuks.

      „Kas sa käisid siin all, Albert?” hüüdis naine üle õla.

      „Ära muretse! Jätsin ta heaga sinnapaika.”

      „Sa polegi talle veel pilku peale visanud? Kuidas sa siis teadsid, et see laip on?”

      „Ma jõudsin siia veidi hiljavõitu. Kõik teised lahkusid juba enne koitu. Hakkasin paadimootorit käivitama ja nägin midagi hulpimas, nii et võtsin binokli ja nägin, millega tegemist. Leidsin, et parem on sulle helistada.”

      Gunna võttis oma töövahendite vöökotist välja kummikindad ja tõmbas need kätte, enne kui kükitas kühmu kõrvale ja lükkas tagasi ta sassis punased juuksed, mis rahulikule, kuid elutule näole olid kleepunud. Ta vajutas raadiosaatja nupule ja rääkis väikesesse mikrofoni oma krael.

      „Üheksa kaheksa neli üks, üheksa СКАЧАТЬ