Naine, kes ihkas õiglust. Michael Hjorth
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Naine, kes ihkas õiglust - Michael Hjorth страница 8

Название: Naine, kes ihkas õiglust

Автор: Michael Hjorth

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные детективы

Серия:

isbn: 9789949610785

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kas ikka veel ei mingit oma elu või palju tegemist?”

      „Ma aitan ühes asjas cold case’i rühma.”

      See tähendas, et mõrvajuurdluse osakonnal ei ole uut juhtumit ja järelikult pole Ursula endale ikka veel uut elu loonud. Sebastian poleks pidanud seda asja edasi torkima. Ursula helistas talle hilja õhtul, et rääkida. Mõtles tema peale. Ta oleks pidanud tänulik olema, et keegi seda teeb. Samal ajal ei olnud tänumeel ja asjade sinnapaika jätmine päriselt tema moodi.

      „Nii et Torkelit pole seal?”

      Ursula turtsatas, kummardus, tasandas pisut häält, ehkki see oli täiesti tarbetu. Sebastianil oli raske ette kujutada, et Ursula pole niisugusel kellaajal kontoris üksi. Ruumis oli ta kindlasti üksi.

      „Pärast Lise-Lottega kokkukolimist lõpetab ta iga päev punktipealt kell viis.”

      Sebastian pani tähele, et Ursula ei öelnud „tolle Lise-Lottega”, edusamm seegi, aga talle tundus, et kui jutuks tuli Torkeli uus armastus, võis Ursula häälest ikka veel kuulda kübekest armukadedust. Ilmselt kujutas ta endale ainult ette. Ursula oli ju nende suhtele lõpu teinud. Ehkki see ei pruukinud ilmtingimata tähendada, et ta tahab, et Torkel kellegi teisega õnnelikum oleks. Võib-olla väiklane, rumal, aga Ursulagi oli ainult inimene ja inimesed võivad olla väiklased ja rumalad.

      „Millal sa koju tuled?”

      „Homme.”

      „Kas tahad kokku saada? Võib-olla õhtust süüa?”

      „Miks ka mitte?”

      Ursula naeris põgusalt.

      „See ei kõla just entusiastlikult ...”

      Enne, kui Sebastian vastata jõudis, koputati uksele.

      „Kes see on”

      „Toateenindus.”

      „Sitases hotellis ja sel kellaajal?”

      Sebastianil läks mõnikord meelest ära, et Ursula on väga hea politseinik.

      „Ma pean lõpetama. Homme näeme.”

      Sebastian lõpetas kõne, enne kui Ursula vastata või protesteerida jõudis. Ta muigas kergelt endamisi. Hoolimata kõikidest valedest valikutest ei olnud tal õnnestunud kõiki ja kõike endast võõrutada. Ursula meeldis talle. Nende suhe oli olnud läbi aastate jõnksuline, ent nüüd stabiliseerunud millekski, mida ta ei osanud muud moodi kirjeldada kui sõprusena. Isegi kui eesmärk oli Ursula jälle voodisse saada. Mitte et Sebastian oleks temast eriti puudust tundnud või uskunud, et seks muudaks nad lähedasemaks. Lihtsalt sellepärast, et oli nii ilmne, et tal on vaja selle eest võidelda. Mängida oma mängu paremini, kui ta seda ehk varem teinud on, lihtsalt selleks, et võita. Ursula oli tõesti väljakutse.

      Ta oletas, et erinev tänasest õhtust, mis teda ees ootas.

      Ta avas koridori viiva ukse.

      Seal seisis Magda. Raamatupoest.

      Sebastian ei teadnud Magda perekonnanime. Ei kavatsenud ka küsida. Võttis ukse kõrvalt nagist oma jope ja toppis selga.

      „Kas teeme kusagil ühe dringi või tahad sa midagi süüa?” küsis ta koridori astudes. Ta ei kavatsenud anda Magdale võimalustki sinnajäämist välja pakkuda.

      Tuba ei kõlvanud isegi keppimiseks.

      Billy oli täiesti ärkvel ja vahtis lakke, püüdis hingamist kontrolli alla saada. Ta heitis pilgu Myle enda kõrval. Too magas rahulikult, vasakul küljel nagu ikka. Järelikult polnud ta häält teinud.

      Polnud karjunud.

      Nagu unenäos.

      Ta polnud seda unenägu hulk aega näinud, ent nüüd oli see tagasi. Ta arvas, et see oli reaktsioon riietusruumis toimunud jutuajamisele ja kõigele järgnenule. My oli küsinud, kas ta tahab sellest rääkida, aga olnud piisavalt tark ja taktitundeline, et mitte peale käia, kui Billy oli öelnud, et ei taha. Ometi oli ta õhtu läbi olnud Billy jaoks olemas, mõistev ja kaastundlik. Tavaliselt uinus My niipea, kui pea patja puudutas, aga nüüd oli ta Billyl ümbert kinni hoidnud ja tema pead silitanud. Lähedal. Nahk vastu nahka. Oli Billy jaoks olemas, kui too peaks teda vajama.

      My on tema jaoks hea. Palju parem, kui ta on ära teeninud. Aga ta teenib. Aeg muudab kogu juhtunu kaugeks mälestuseks. See kaob tagaplaanile. Vaikne sosin, mida ta õpib mitte kuulma.

      Siis tuli unenägu.

      Selles pole midagi unenäolist. Ei midagi abstraktset või ebatõelist. Ei mingeid häguseid piirjooni, mitte midagi, mis pehmendaks või armu annaks. Vastupidi. Kõik on halastamatult selge ja üksikasjalik.

      Viis ta tagasi.

      Ta jookseb vannitoast välja läbi korteri Jenniferi magamistuppa, kus too alasti voodis lamab. Raudus käed voodi peatsi külge kinnitatud. Jalad laiali, peenikeste nahkrihmadega kinni seotud. Ta hingab nii raskelt, et väriseb, kui käe Jenniferi õla poole sirutab, ent peatub.

      Sinnamaani ja selle kohani.

       Sügavlilla jälg Jenniferi kaela ümber. Tema sõrmedest. Kuni kõri alla surutud kahe selge pöidlajäljeni välja. Jenniferi nägu. Keeleots kuivade huulte vahelt väljas. Purunenud veresooned näonaha all ja silmades, mis teda jõllitavad, millest tal on võimatu pääseda ...

      Billy lükkas teki kõrvale ja tõusis voodis istukile. Täna öösel ta enam magada ei saa. Ängistus on ta taas oma haardesse võtnud. Peaaegu sama tugev ja halvav nagu toona.

      Kui see juhtus.

      Ta ei mäletanud kõiki üksikasju hetkest kohe pärast Jenniferi leidmist või seda, kui palju aega läks, enne kui ta sai tagasi selle, mis oleks võinud kuidagi kontrolliga sarnaneda. Ta mäletas, kuidas absurdselt argised mõtted – nagu see, et ta võib läänerannikule suunduvast rongist maha jääda ja et My saab tema peale kurjaks – segunesid arusaamaga sellest, mis oli juhtunud. Mida ta oli teinud.

      Jennifer oli surnud.

      Ta oli Jenniferi tapnud.

      Paanika ja pohmeluse kombinatsioon ajas oksele. Kui ta oli tualetipotti kallistamast tõusnud ja oksemaitse suust ära loputanud, mõtles ta, et peab sellest teatama. Helistama politseisse, kolleegidele. Kõik ära rääkima. Panema nad aru saama, et see oli õnnetus. Ent siis oli ta peatunud. See ei muudaks suurt midagi. Et kavatsust ei olnud.

      Jennifer oli ikka surnud ja tema oli ta tapnud.

      Ta kaotaks kõik. Oma töö, My, oma sõbrad, kõik.

      Ta mäletas, kuidas ta elutuppa tagasi läks, vandus, nuttis ja endale vastu meelekohti tagus, püüdmaks selgelt mõelda.

      Kas teha seda, mis on õige, või iseennast päästa.

      Sisemine võitlus.

      Viimaks jõudis ta otsusele. Ta mäletas seda hetke. Ta istus Jenniferi diivanil, pilk langes seinal rippuvale ronimiskirkale ja karabiinhaakidele. СКАЧАТЬ