Kivike taevas. Айзек Азимов
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kivike taevas - Айзек Азимов страница 5

Название: Kivike taevas

Автор: Айзек Азимов

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная классика

Серия: Sündmuste horisont

isbn: 9789949661244

isbn:

СКАЧАТЬ kuid ei tundnud. „Ainus põhjus, miks ma ei saa seda teha, on see, et ma olen juba liiga vana, et nende vaev ära tasuks. Kas see pole mitte ebardlik kultuur? Kuidas teisiti nimetada maailma, kus mees saaks tööd teha, aga tal ei lasta? Kosmose nimel, minu meelest on aeg lõpetada see jama nende niinimetatud veidrate institutsioonidega. Nad pole mitte ainult veidrad, need on peast põrunud. Minu meelest...”

      Grew vehkis kätega ja vihast näkku tulvav veri värvis selle punaseks.

      Arbin oli toolilt püsti tõusnud ja tema haare vanema mehe õlal oli tugev. „Kus see ärrituse põhjus siis on, Grew? Kui sa oled lehe läbi lugenud, vaatan ka juhtkirja üle.”

      „Muidugi, aga te olete nendega ühte meelt, nii et mis sest kasu on? Teie, noored, olete üks nannipunnide kari, pehme vaha Iidsete kätes.”

      „Pea suu, isa. Ära hakka jälle sellega peale,” ütles Loa teravalt. Hetkeks istus ta kuulatades. Ta ei osanud päris täpselt öelda, miks, aga...

      Arbin tundis jälle seda väikest külma okast, mis ilmutas end iga kord, kui Iidsete Ühingust juttu tuli. Polnud lihtsalt turvaline niimoodi rääkida nagu Grew, Maa igivana kultuuri pilgata...

      See oli ehtne assimilatsionism. Arbin neelatas tõsiselt. See sõna oli täpselt sama kole ka siis, kui seda välja ei öeldud.

      Grew nooruses oli olnud muidugi palju tobedat juttu vanade tavade hülgamisest, aga praegu olid teistsugused ajad. Grew peaks ju seda teadma... ja tõenäoliselt ta teadiski, ainult et ratastooli vangina järgmise rahvaloenduse ootuses päevi õhtusse veeretades ei olnud lihtne jääda mõistlikuks ja asjalikuks.

      Grew ei lasknud end kõigutada, kuid ei öelnud asja kohta siiski enam midagi. Aja möödudes muutus ta üha vaiksemaks ja tal oli üha raskem pilku trükitud ridadel hoida. Ta ei olnud jõudnud veel spordilehekülgi üksikasjalikult ja kriitiliselt läbi uurida, kui tema longu vajuv pea lõplikult rinnale langes. Ta norskas tasakesi ja ajaleht kukkus väsinud ja tahtmatu krabinaga tema sõrmede vahelt.

      Siis hakkas Loa murelikult sosistama. „Võib-olla pole me ta vastu õiglased, Arbin. Isasuguse jaoks on selline elu karm. Võrreldes eluga, mida ta enne elas, oleks ta justkui surnud.”

      „Surmaga ei saa midagi võrrelda, Loa. Tal on tema ajalehed ja raamatud. Las ta olla! Veidike põnevust nagu tänane annab talle särtsu. Nüüd on ta päevade kaupa heas tujus ja vait.”

      Arbin süvenes jälle oma kaartidesse ja kui ta käe ühe järele sirutas, kostis uksele kloppimist ja kähedahäälseid karjeid, mis sõnadeks päris ei vormunud.

      Arbini käsi värahtas ja peatus. Loa silmadesse tekkis hirm ja ta vaatas üksisilmi abikaasale otsa, alumine huul värisemas.

      „Vii Grew ära. Kähku!”

      Loa oli ratastooli juures enne, kui mees jõudis lause lõpetada, ning sosistas Grew’le rahustavalt. Ent magav kuju tõmbas tooli liikumise peale sügavalt hinge ja ehmatas end virgeks. Ta ajas end sirgu ja haaras automaatselt ajalehe järele.

      „Mis lahti on?” nõudis ta ärritunult ja üldsegi mitte sosinal.

      „Ššš. Kõik on korras,” pomises Loa ebamääraselt ja veeretas ratastooli teise tuppa. Ta sulges ukse ja toetus seljaga selle vastu. Tema kuivetu rind tõusis ja vajus, kui ta abikaasa pilku otsis. Keegi tagus uuesti uksele.

      Kui uks paotus, seisid nad tihedalt teineteise ligi nagu üksteist kaitstes. Neist õhkus vaenulikkust, kui nähtavale ilmus lühikest kasvu täidlase kehaehitusega mees, kes neile aralt naeratas.

      „Kas me saame teid kuidagi aidata?” küsis Loa tseremoniaalse viisakusega, kuid põrkus tagasi, kui mees õhku ahmis ja kukkumise vältimiseks käe välja sirutas.

      „Kas tal on halb?” küsis Arbin hämmeldunult. „Las ma aitan ta sisse.”

      Sellest oli möödunud tunde ning Loa ja Arbin valmistusid oma magamistoa vaikuses voodisse heitma.

      „Arbin,” alustas Loa.

      „Mis on?”

      „Kas see on ohutu?”

      „Ohutu?” Paistis, et mees jättis naise küsimuse tagamõtte meelega märkamata.

      „Ma mõtlen seda, et me selle mehe majja lubasime. Kes ta üldse on?”

      „Kust mina tean?” tuli ärritunud vastus. „Aga me ei saa ju haigele mehele ulualust keelata. Kui me homme ei saa teada, kes ta on, teatame piirkondlikule julgeolekuametile ja asi vask.” Arbin pöördus eemale, püüdes ilmselgelt vestlusest pääseda.

      Kuid tema naine katkestas vaikuse vaikselt, kuid tungivalt. „Ega sa ei arva, et ta on Iidsete Ühingu agent? Et ta tuli Grew pärast, tead küll.”

      „Sa mõtled selle pärast, mida Grew täna ütles? See ei ole loogiline, nii et ei arva.”

      „Sa tead väga hästi, et ma ei mõelnud seda. Ma mõtlesin sellepärast, et me oleme Grew’d juba kaks aastat ebaseaduslikult enda juures hoidnud, ja et me murrame peaaegu et kõige pühamat tava.”

      „Me ei tee kellelegi halba. Me ju täidame oma normi, eks ole, kuigi see on määratud kolmele inimesele... kolmele tööinimesele. Ja kui rikumegi, miks nad peaksid midagi kahtlustama? Me ei lase teda ju majastki välja.”

      „Nad võisid talle ratastooli järgi jälile saada. Sa pidid mootori ja muud jupid väljast ostma.”

      „Ära hakka nüüd jälle sellega peale, Loa. Ma olen mitu korda seletanud, et ostsin tooli jaoks kõigest tavalisi köögitarvikuid. Pealegi ei ole teda Vennaskonna agendiks pidada üldse loogiline. Kas sa arvad, et nad mõtleksid ühe vaese ratastoolis mehe pärast välja sellise keerulise plaani? Kas nad ei tuleks pigem keset päeva ametliku läbiotsimisorderiga? Palun, mõtle sellele.”

      „Hästi, Arbin, kui sa tõesti nii arvad... ja ma tõesti loodan, et see nii on... sellisel juhul peab ta olema mujalttulnu. Ta ei saa olla maalane.” Naise silmad olid korraga selged ja innukad.

      „Mis mõttes ei saa olla? See on hoopis naeruväärne jutt. Miks peaks Impeeriumist keegi siia, Maale tulema?”

      „Ma ei tea, miks! Tegelikult tean küll. Äkki on ta seal mingi kuriteo toime pannud.” Loa sattus oma ettekujutusest kohemaid vaimustusse „Miks mitte? See on loogiline. Maa on sellisel juhul endastmõistetav koht, kuhu tulla. Kes oskaks teda siit otsida?”

      „Kui ta ikka on mujalttulnu. Mis tõendid sul selle kohta on?”

      „Ta ei räägi meie keelt, ega ju? Seda pead sa küll tunnistama. Kas sa said ta jutust sõnakestki aru? Nii et ta peab tulema kusagilt Galaktika kaugest nurgast, kus on selline kummaline dialekt. Räägitakse, et inimesed Fomalhautilt peavad õppima praktiliselt uue keele, et end Trantoril imperaatori õukonnas selgeks teha. Kas sa ei saa aru, mida see kõik tähendab? Kui ta on Maal võõras, ei ole ta rahvaloendusametis registreeritud ja on rõõmus, kui saab seda vältida. Me võime teda talus isa asemel tööle panna ja järgmisel hooajal on meid jälle kolm inimest, mitte kaks, kes peavad kvooti täitma. Ta võib saagikoristusel juba praegu aidata.”

      Loa vaatas erutatult mehe ebakindlasse näkku, kuid too mõtles pikalt, enne kui lausus: „Lähme magama. Hommik on õhtust targem.”

      Sosistamine СКАЧАТЬ