Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõistis ka seda. Ent ta ei tahtnud äsja leitud sõpra kaotada, niisiis andis ta talle kaasa Allanilt saadud telefoni.

      „Võta, selle abil saab sind kätte. Ma helistan sulle hotellitoa telefoniga. Lase nüüd jalga. Mina sinu asemel läheksin läbi köögi.”

      Gustav järgis Juliuse nõuannet ja kadus. Samal õhtul veidi hiljem ilmus välja hotellidirektor, pärast seda, kui oli India külalist otsides üle tunni asjatult ringi hulkunud.

      Julius ja Allan vaatlesid rannal mugavates toolides istudes päikeseloojangut, joogiklaasid käes. Direktor vabandas segamise pärast. Ent tal oli üks küsimus.

      „Härra Jonsson, ega te pole juhuslikult näinud hotelli külalist Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldast? Märkasin, et suhtlesite temaga viimasel ajal üsna palju.”

      „Millist Simranit?” küsis Julius.

      *

      Juliusel ja Gustav Svenssonil tuli ärijuttude ajamiseks edaspidi kohtuda mõnes muus kohas peale hotelli. Hotellidirektor ei saanud küll Jonssonit külalise kadumises süüdistada, aga see ei takistanud tal Rootsi härrastesse pisukese kahtlusega suhtumast. Nende puhul võis kaotada tunduvalt suurema rahasumma. Seni olid nad küll korralikult maksnud, ent hetkel oli arve kasvanud tavapärasest suuremaks ja seetõttu tuli mõningane ettevaatus ainult kasuks.

      Jonsson ja Svensson kohtusid hoopis Denpasari keskuses ühes räpases baaris. Selgus, et Gustav oli sama kaliibriga väikesuller nagu Julius. Kodus Indias elas ta aastaid mõnusasti. Ta rentis auto, vahetas sellel mootori ära ja viis auto tagasi. Autorendifirmal kulus enamasti mitu kuud, enne kui avastati, et sõiduk on ootamatult seitse aastat vanemaks jäänud, ja võimatu oli öelda, kes mitmesajast autot rentinust võiks süüdlane olla. Mis siis, kui sulitembuga oli hakkama saanud hoopis keegi autorendifirma töötajatest?

      Ilusad autod olid tol ajal osa Gustavi argipäevast. Pealekauba avastas ta, et mida ilusam auto, seda rohkem on lööki ilusate tüdrukute hulgas. See võrrand tekitas talle probleeme rohkem kui ühel korral. Viimane kord koguni nii suures ulatuses, et ta otsustas jätta autoäri, tüdruku ja terve India selja taha, kuna tüdruk juhtus kogemata rasedaks jääma. Selgus, et tüdruku isa oli parlamendi liige ja sõjaväelane, ning kui Gustav strateegilistel põhjustel tüdruku kätt palus, vastas isa ähvardustega ja lubas talle seitsmenda jalaväerügemendi kallale saata.

      „Oli see vast jonnipunn,” ütles Julius.„Kas ta poleks võinud mõelda selle peale, mis tütrele kõige parem on?”

      Gustav nõustus temaga. Raskendavaks asjaoluks oli, et isa oli äsja märganud, kuidas tema kuuesilindrilisest BMW-st oli saanud neljasilindriline, seni kuni ta ise Singapuris tööreisil viibis.

      „Ja ta süüdistas selles sind?”

      „Jah. Ilma igasuguste tõenditeta.”

      „Olid sa siis süütu?”

      „See ei puutu siia.”

      Kokkuvõttes ütles Gustav Svensson, et Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldase lõplik kadumine on üksnes hea.

      „Kahju ainult, et ta ei jõudnud hotellis arvet ära maksta. Sinu terviseks, mu sõber.”

      *

      Mõni aeg pärast õnnelikku esimest kohtumist baaris oli Julius Jonsson koos kohvrisse jäänud raha hulgast võetud sobiva summa ja uue partneri Gustav Svenssoniga üle võtnud mägedes asuva spargliistanduse. Julius juhtis, Gustav oli tegevdirektor ja vaesed balilased küürutasid põldudel.

      Oma varasemaid kontakte Rootsis ära kasutades eksportis Julius nüüd koos oma uue partneriga kenades sinikollastes pakendites„Gustav Svenssoni kohalikku sparglit”. Mitte kuskil ei väitnud Julius või mees, kellel oli hiljuti hoopis teine nimi, et spargel on Rootsi päritolu. Rootsiga sidus seda vaid hind ja hindust kasvataja nimi. Erinevalt Peruu projektist polnud see küll nii ebaseaduslik, nagu Julius oleks tahtnud, aga ega kõike ka ei saa. Lisaks õnnestus tal Gustaviga asutada täiendav, valgustkartvam tegevusharu. Rootsi spargel on maailmas nii hea kuulsusega, et Gustavi Bali variandi võis saata Rootsi, uutesse kastidesse ümber tõsta ja üle maailma luksushotellidesse laiali saata. Näiteks Balile. Kallimatel hotellidel tuli oma rahvusvahelise maine peale mõelda, niisiis oli iga kulutatud lisaruupia seda väärt, et mitte serveerida külalistele vesist kohalikku sparglit.

      Allanil oli hea meel, et sõber Julius oli taas vormis. Elu oleks niihästi Juliuse kui ka tema saja-aastase sõbra jaoks mõnusasti edasi kulgenud, kui vaid raha kohvris poleks hakanud kokku kuivama. Mägedes asuvast istandusest saadud tulud olid märkimisväärsed, ent elu luksushotellis polnud sugugi tasuta. Ainuüksi Rootsist imporditud spargel maksis hotelli restoranis terve väikese varanduse.

      Julius tahtis kehva finantsseisu Allaniga jutuks võtta. Kuidagi jäi see aga tagaplaanile. Sel hommikul pidi jutuajamine aga teoks saama. Allanil oli hommikusöögilauas tahvel kaasas nagu tavaliselt ja seekord oli päevateemaks lugu vennaarmastusest. Põhja-Korea juht Kim Jong-un oli uudise kohaselt lasknud Malaisias lennuväljal oma venna ära mürgitada. Allan ütles, et ta polegi väga üllatunud, oli ta ju Kim Jong-uni isaga isiklikult kokku puutunud. Vanaisaga samuti.

      „Niihästi isa kui ka vanaisa tahtsid mind tegelikult ära tappa,” meenutas ta. „Nüüd on nad mõlemad surnud, aga mina istun siin. Elus võib ka niimoodi minna.”

      Julius oli harjunud, et Allan tuletab aeg-ajalt ammuseid sündmusi meelde, teda see enam ei üllatanud. Küllap oli ta ka seda lugu kuulnud, kuid hiljem ära unustanud.

      „Kas sa oled Põhja-Korea juhi isaga kohtunud? Ja vanaisaga? Kui vana sa õigupoolest oled?”

      „Sada, käin saja esimest,” ütles Allan. „Kui sa seda tähele pole pannud. Nende nimed olid Kim Jong-il ja Kim Il-sung. Üks oli veel laps, aga sellegipoolest tige mis hirmus.”

      Julius tõrjus eemale kiusatuse lähemalt uurida. Selle asemel juhtis ta vestluse teemale, mida ta oli juba algusest peale kavatsenud jutuks võtta.

      Asi on nii, nagu Julius varemgi on vihjanud, et rahakohvrist hakkab tasapisi saama ilma rahata kohver. Viimati maksid nad oma hotelliarvet kaks ja pool kuud tagasi. Julius ei tahtnud mõeldagi, milliseks järjekordne arve võiks kujuneda.

      „Ära siis mõtle,” soovitas Allan ja võttis suutäie vähevürtsist nasi goreng’i.

      Veelgi akuutsem on lugu laeva rentinud mehega, kes oli helistanud ja teatanud, et sulges krediidi ja kavatseb sama teha ka härraste Karlssoni ning Jonssoni kõridega, kui võlga nädala jooksul ära ei maksta.

      „Laeva rentinud mees?” küsis Allan.„Kas me rentisime laeva?”

      „Luksusjahi.”

      „Ah see, nojah, see läheb laevana arvesse küll.”

      Siis tunnistas Julius, et kavatses Allanit tema saja esimesel sünnipäeval üllatada, ent majanduslikel põhjustel tuleb tähistamine tagasihoidlikum, mitte Harry Belafonte tasemel.

      „Teda oleme me ju üks kord nagunii juba näinud,” ütles Allan.„Ja mulle pole sünnipäevad kunagi meeldinud, nii et ära sellepärast kurvasta.”

      Julius kurvastas sellest hoolimata. Teadku Allan, et ta hindas Harry Belafontet kingitusena vägagi kõrgelt. Ka Julius pole enam kuigi noor, ent mitte kunagi СКАЧАТЬ