Eludevaheline maailm. Surmajärgse maailma ja taassünni mälestused Hiinast ja Jaapanist. Ken Morita

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koera taassünd:

      minu esimese lemmiklooma saabumine

      Minu perekonnal oli kutsikas, kellele panime nimeks Verl, sest see hääldub sarnaselt jaapanikeelsele sõnale furifuri, mis tähendab laperdamist ja tuli meelde iga kord, kui ta saba liputas.

      Verl oli kuldne retriiver ja neli kuud vana, kui ta saime. Me polnud kunagi varem lemmiklooma pidanud, nii et algul ei olnud meil õrna aimugi, mida temaga teha. Kõigepealt viisime ta loomaarsti juurde, kus selgus, et tal on kõhus ümarussid. Loomaarst soovitas meile lahtistit ussidest vabanemiseks. Me andsime seda talle verandal ja ussid roomasid üle veranda minema.

      Kui ussid olid läinud, hakkas Verl mööda elutuba edasi-tagasi tormama, ühest otsast teise. Mu perekond ronis söögilauale tema rahunemist ootama. Umbes viie minuti pärast jäi Verl paigale, heitis diivanile ja uinus ning meie võisime laualt ettevaatlikult alla ronida.

      Ma helistasin koerakasvatajale, kes ütles: “Seda juhtub sageli, kui koeral on ussid. Ja kõik kutsikad jooksevad ringi.”

      Olles kõne lõpetanud, vaatasin Verli poole ja tema vastas minu pilgule kurva ilmega.

      “Sellest kutsikast saab meie perekonna liige,” ütlesin teistele. “Hoolitseme siis tema eest hästi.” Selle peale Verl naeratas.

      Verl püüab ronida oma kandepuuri.

      See oli just samal ajal, kui olin asutanud üleloomulike nähtuste uurimise labori. Ma tegin seda, sest tahtsin veel enne surma läbi viia teadusuuringuid asjade kohta, millel puudus seni teaduslik seletus. Alustuseks avaldasin ühes Hiina ajalehes kuulutuse: Tuntakse huvi üleloomulike nähtuste vastu. Järgmisel päeval reisisin Hiinasse ja kui olin hotelli jõudnud, koputas keegi mu uksele.

      “Mina armastan ka üleloomulikku,” ütles ta, “me võiksime seda koos uurida.”

      Ja nii hakkasimegi ühiselt üleloomulikke nähtusi uurima. Ma kutsun teda Tiigriks, sest ta on sündinud Tiigri aastal.

      “Paljudel inimestel selles külas, kust ma pärit olen, on mälestusi oma eelmisest elust,” ütles ta. “Kas tahate seda uurida?”

      “Loomulikult,” vastasin mina.

      Tiiger viis mind oma kodukülla. Jaapanist sinna jõudmiseks kulub kolm päeva. See asub järsul 2000 meetri kõrgusel kaljul, mille koobastes külaelanikud elavad. Ma hakkasin seda paika nimetama Taassündinute külaks.

      Ma kuulsin seal üha uusi asju, mida nüüdisaegne teadus ei suuda seletada, aga kuigi selliseid nähtusi ei peeta tänapäeval teaduslikeks, usun ma, et nendest kirjutamine aitab kaasa inimkonna arengule tulevikus. Seega asusin kohe, kui olin kohale jõudnud, külaelanikke intervjueerima.

      Intervjuu Taassündinute külas:

      mees, kes ütles, et leent võib saada mitmelt poolt

      Milline on surmahetk? Surm ei olnud piinarikas

      Praegune elu (meessugu)

      Taassündinud mees, keda intervjueerisin, on praegu 54-aastane.

      Eelmine elu (naissugu)

      “Eelmises elus olin ma naissoost. Ma kukkusin kaljult alla, kui olin kaheksa-aastane. Praegu sellele mõeldes saan aru, et siis ma suringi.”

      Surmajärgne maailm

      “Aga kohe pärast seda, kui olin kukkunud, tõusin püsti ja liikusin edasi ilma ühegi kriimustuseta. Kõik minu ümber tundus täiesti normaalne. See nägi välja samasugune nagu siinne maailm ja seal oli palju inimesi, nii et esialgu ma ei teadnud, et olen surnud. Ühes paigas püüdis keegi mulle leent juua anda, aga ma jooksin minema.”

      Inimesed, kes on seda leent joonud,

      näevad välja, nagu oleksid purjus

      Mina: Kus see leem oli?

      Intervjueeritav: Seda leent sai juua mitmes kohas. Mina ei joonud seda, sest inimesed, kes olid seda maitsnud, nägid välja, nagu oleksid purjus.

      Mina: Millest nad seda jõid?

      Intervjueeritav: See oli keraamiline nõu. See mahtus ühte kätte ja oli natuke tumedaks tõmbunud. See oli koonusekujuline ja laia suuga.

      Mina: Kas kõik jõid leent?

      Intervjueeritav: Jah, jõid.

      Mina: Kas keegi korraldas seda leemejoomist?

      Intervjueeritav: Jah, seal oli mitu inimest, kes tundusid moodustavat rühma, mis oli hargnenud mitmesse paika.

      Mina: Kas te teadsite, miks seda joodi?

      Intervjueeritav: Jah, inimesed, kes seda jõid, näisid purju jäävat, mistõttu ma arvasin, et see peab olema leem, millest kõnelevad meie legendid ja mis paneb inimesi unustama oma möödunud elu. Enamik inimesi oli sunnitud seda jooma. Mina põgenesin, sest inimesed, kes olid seda joonud, näisid olevat purjus ja ma ei tahtnud, et minuga sama juhtuks.

      Surm ei olnud piinarikas

      Mina: Kui kaua te olite surmajärgses maailmas?

      Intervjueeritav: Umbes kuu aega.

      Mina: Kas see ei tundunud teile kummaline, et te ei saanud koju minna?

      Intervjueeritav: Ma arvasin, et olen lihtsalt eksinud.

      Mina: Nii et te lihtsalt kõndisite, teadmata, et olete surnud?

      Intervjueeritav: Algul polnud mul õrna aimugi sellest, et olen surnud. Ma lihtsalt tõusin püsti ja hakkasin kõndima. Mulle torkas esmakordselt pähe, et ma võin surnud olla, kui nägin seda leent; see oli siis, kui minu aeg seal hakkas juba lõppema.

      Mina: Võiks arvata, et surm kaljult kukkumise läbi on valus. Kas teil ei olnud valus?

      Intervjueeritav: Ei, ma ei tundnud üldse mingit valu. Mul polnud isegi ühtki kriimustust.

      Taassündinute küla elanikud elavad kaljukoobastes.

      Surmajärgne maailm näeb välja samasugune

      nagu meie maailm

      Mina: Kas surmajärgses maailmas olid poed?

      Intervjueeritav: Jah, seal olid tänavaputkad.

      Mina: Kas sealt ostetakse raha eest asju?

      Intervjueeritav: Jah, surmajärgses maailmas on endiselt raha ja seda kasutatakse endiselt asjade ostmiseks.

СКАЧАТЬ