Ühises hoovuses. Arvo Valton

Чтение книги онлайн.

      Anton Vaarandi oli kaua aega Loomingu peatoimetaja ning seega oli tal toonases eesti kirjanduselus oluline roll.

      Ta kuulus niinimetatud vanade revolutsionääride hulka ning see staatus tegi inimese paljudes asjades pädevaks eksperdiks.

      Pärast 1924. aasta mässukatset oli ta seitse aastat vangis kommunistliku tegevuse eest, seejärel aga andis Skandinaavia maades välja eestikeelseid kommunistlikke ajalehti.

      Inimesena oli ta sõbralik, mis muidugi ei keelanud tal olemast nõukogude võimu kaitsja kõiksugu noorte pooldissidentlike kirjanike vaimusünnituste eest.

      Kord palus ta mind kaasa külaskäigule suure revolutsionääri Olga Lauristini juurde. Väidetavalt tolle palvel. Minul erilist soovi seda külaskäiku teha polnud, kuid nagu ikka olin ma halb keelduja ning ettekäänet minemata jätmiseks ma otsima ei hakanud.

      Kuna see oli mu esimene külaskäik tolle kuulsa daami juurde, võtsin kaasa ka kimbukese tulpe.

      Selgus, et oli Olga Lauristini sünnipäev ning tema korter oli täis vanu revolutsionääre.

      Minu kutsumise põhjus oli niisiis selles, et vanadaamid saaksid mind sõidelda mu lühijutu „Muuseumis“ eest, mida nad üksteisest üle rääkides ka tegid. Kõige heatahtlikum nende hulgas oli Melanie-nimeline naisterahvas, mu jutu peategelase nimekaim. Mina kuulasin vaikides.

      Lihtsameelne inimene ei pruukinuks mu lugu pilana võtta, aga vanadaamid olid piisavalt terased ning nägid loos ilkumist. Eriti pahandas neid jutukese lõpus läbikumav mõte, nagu kuuluksid ka nemad muuseumieksponaatide hulka. Lõpuks küsis perenaine, kust ma sellise loo olen võtnud.

      Tunnistasin, et olin niisugust stseeni tõepoolest ajaloomuuseumis näinud: sinna kogunesid inimesed, seadsid toolid ringikujuliselt ritta ning alustasid mingit koosviibimist.

      Seepeale ütles viisakas ning pingeid maandada sooviv perenaine miskipärast vene keeles: „Naša karta bita.“ (Meie kaart on löödud.)

      Mäletatavasti ma sünnipäevapeol pikemalt ei osalenud, vaid sain kiiresti tulema.

      Anton Vaarandiga hiljem sellest külaskäigust juttu ei olnud.

      MART RAUD

      1903–1980

      Mart Raud elas suviti Heimtalis, oma talus Raudna jõe läheduses. See oli tema nooruse ja unelmate maa.

      Mina sõitsin igal nädalavahetusel Viljandisse oma pere juurde, vahel rongiga, enamasti autoga.

      Mitmel korral võtsin Mart Raua tema kodutalust peale, et teda Tallinna sõidutada. Loomulikult vestlesime kogu tee mitmesugustel teemadel. Ei mäleta, et oleksime nõukogude võimu eriti kirunud, kuid eks ironiseerisime mõnegi elunähtuse üle. Punaste kaasajooksik ja mitmete truualamlike luuletuste autor („Kuid kindlamalt kui sesse kivipinda ta nimi raiutud on rahva rinda …“ – Leninist, ja muud sellelaadset) oli täiesti normaalse eesti inimese jutuga ning ikka vaimukas.

      Mitmed kirjanikud arvasid, et ellujäämiseks ja vangilaagritest pääsemiseks on tarvis kas või mõnes teoses ülistada Stalinit ja nõukogude korda, mõni mees või naine aga ületas ilmselt vajaliku piiri, vaieldamatult andekas luuletaja ning proosameister Mart Raud nende hulgas. Polnud oluline, et ta võis seesuguseid teoseid avaldades olla sisimas küüniline.

      Kui vanahärra kirjanike liidus korraldatud juubelipeol lugesid näitlejad tema lüürilisi luuletusi, tulid mehel pisarad silma. Kui aga vähetuntud noor näitleja (seda luuletust ilmselt mõni tuntum näitleja lugeda ei soovinud) luges ette tema „Kremli müüri ääres“, pidas juubilar vajalikuks püsti tõusta ja mitu korda tänulikult kummardada.

      Teesklus oli toona paljudel tunginud üdini.

      Kõigest hoolimata kuulub Mart Raud eesti luule suurimate meistrite hulka. Vaimukad olid ka tema lühikesed pilaluuletused ja ekspromptid.

      RUDOLF SIRGE

      1904–1970

      Hea kirjanik, kirglik kalamees ja suur loodusesõber Sirge töötas palju aastaid Loomingu toimetuses just aegadel, mil meie põlvkond alustas oma kirjanikuteed. Seepärast tuli meil temaga sageli kokku puutuda, aga ei mäleta, et see Saksa okupatsiooni ajal kinni istunud mees oleks meid püüdnud ideoloogiliselt kasvatada või meie nõukogulikust seisukohast võttes kahtlastele juttudele hinnanguid anda. Pigem ta vahest soosis neid – seda küll avalikult deklareerimata.

      Kui käin Metsakalmistul kirjanike Teisel künkal, kus abikaasa Tiina korrastab oma onu Harald Suislepa ja tema abikaasa Silvia Rannamaa hauaplatsi, peatun ma iga sealse haua juures ja kivile kantud nimega tähistatud lahkunud kerkivad kui elavad inimesed silmade ette, sest peaaegu igaühega on seotud mõni mälestuskild. Sama on kirjanike Esimese matmispaigaga, kus on ka Rudolf Sirge haud. Kuid sinna satun harva ning mitte kõiki sinna maetuid ei tundnud ma isiklikult.

      Toimetustes töötanud Rudolf Sirgele laususin kord: „Saaks vaid avaldada oma raamatuid, teeksime seda ka ilma honorarita.“ Avaldamise vaevarikas teekond rõhus raskelt just nooremaid kirjanikke. Sellest siis minu tookordne avaldus Sirgele. Too aga ütles õpetlikult: „Oi, oi, noored mehed, ärge niisugust asja küll tahtke. Rahaasjades ei tohi järeleandmisi teha.“ Otsekui oleksime meie oma sellise hoiakuga ohustanud ka vanemate kolleegide sissetulekut.

      Sirge pidas oma romaani „Maa ja rahvas“ üheks eesti kirjanduse tähtteoseks kusagil Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kõrval ega häbenenud seda mulle rääkida.

      Hiljem, juba taas vabanenud Eesti oludes, mil olen enamiku oma teoseid avaldanud kirjastustest pennigi saamata (mitmetele siiski saanud toetust Kultuurkapitalilt), СКАЧАТЬ