Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Stockholm 1793 - Niklas Natt och Dag страница 4

Название: Stockholm 1793

Автор: Niklas Natt och Dag

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные детективы

Серия:

isbn: 9789949658688

isbn:

СКАЧАТЬ oma viga neab. Winge teeb rahakoti lahti ja võtab sealt soovitud mündi. Ta hoiab seda pöidla ja nimetissõrme vahel.

      „Sul veab täna. Kannatlikkus ei kuulu minu vooruste hulka.”

      Poiss irvitab kergendatult. Tal on mõlemad esihambad puudu ja nende vahel on avaus, mille kaudu tema keel mööda ülahuult voolava tati kärmelt kinni püüab.

      „Politseimeister tahab härraga kokku saada, otsekohe, Yxsmedsgrändenil.”

      Winge noogutab endamisi ja sirutab münti hoidva käe välja. Poiss astub paar sammu lähemale ja napsab tasu enda kätte. Ta keerab järsult ringi, pistab punuma ja ületab madala kivimüüri hüppega, mis ta äärepealt tasakaalust välja viib. Winge hüüab talle järele.

      „Osta selle eest leiba, mitte viina.”

      Poiss seisatab ja tõmbab vastuseks püksid rebadele, näitab Wingele oma kahvatut taguotsa, annab kummalegi tuharale kõlava laksu ja hõikab üle õla.

      „Mõni säärane ülesanne veel, ja siis olen ma nii rikas, et ei peagi valima.”

      Poiss naerab võidukalt ja kaob jooksujalu Ladugårdslandeti poole. Varjud neelavad ta peagi, jättes Cecil Winge langeva tähe üle mõtteid mõlgutama.

      Juba mitu kuud on politseimeister Johan Gustaf Norlinile lubatud ametikorterit, aga see on jäänud saamata. Ta elab oma perega ikka endises kohas, börsimajast kolme kvartali kaugusel. Kesköö on juba möödas, kui Winge pärast käsikaudu kolmandale korrusele ronimist hinge tõmbab. Ta kuuleb, et eelmised öised külalised, kes politseimeistri üles ajasid, on häirinud ka tema pere und. Kusagil kussutab naine hirmunud last. Norlin ootab Winget juba eeskojas, ilma parukata, ametikuue ja pükste vahelt paistab öösärgisaba.

      „Cecil. Aitäh, et sa nii äkilise kutse peale kohale tulid.”

      Winge noogutab, ja kutsuva viipe peale istub ta ahju kõrvale toolile, mille Norlin on tema jaoks valmis seadnud.

      „Catharina pani kohvi tulele. Varsti saab valmis.”

      Kohmetult istub politseimeister tema vastu ja köhatab, valmistudes kutse eesmärki seletama.

      „Täna öösel leiti üks surnu, Cecil, Södermalmilt Fatburenist. Lapsed rääkisid ühele purjus käkile augu pähe, et too selle veest välja tõmbaks. Ja missugune see oli … mees, kes seda mulle kirjeldas, on teeninud linnavahina ligi kümme aastat ja selle aja jooksul peaks ta olema näinud kõike halba, mida üks inimene teisele teha võib. Ikkagi pidi ta mu ukselävel seistes ennast küüru tõmbama ja lõõtsutama, et õhtusöök kõhus püsiks, kui ta mulle seda surnukeha kirjeldas.”

      „Linnavahte tundes võib arvata, et sama hästi võis see olla viin, mis välja kippus.”

      Kumbki ei naera ja Winge hõõrub väsinud silmi.

      „Johan Gustaf, eelmise asja puhul leppisime kokku, et aitan sind viimast korda. Ma olen selle aasta jooksul politseile abiks olnud, aga nagu sa tead, on mul ülim aeg hakata otsi kokku tõmbama.”

      Norlin tõuseb, toob kõrvalruumist kohiseva vaskkannu ja kallab mõlemale tassitäie.

      „Keegi ei saaks olla tänulikum kui mina kõige eest, mis sa oled teinud, Cecil. Mulle ei meenu ainsatki korda, mil sa ei oleks minu ootusi ületanud. Kui arvesse võtta, kui palju sa oled möödunud talvest saadik politsei tulemusi parandanud, võib kõrvalseisjale paista, et sa oled teinud mulle suure teene. Aga paranda mind, kui ma eksin, Cecil: kas pole nii, et ka mina olen sinule teene teinud?”

      Norlin püüab üle tassiserva asjatult Winge pilku. Politseimeister ohkab ja paneb tassi kõrvale.

      „Me olime kunagi noored, Cecil, verivärsked juristid, täis indu endale kohtus nime teha. Sina olid alati meie idealist, see, kes seisis kõige kõvemini oma veendumuste eest, ja sa olid valmis selle eest ükskõik kui kõrget hinda maksma. Sina ei ole kuigi palju muutunud, aga mina olen lasknud maailmal oma teravad nurgad maha lihvida. Minu oskus kompromisse teha on teinud minust politseimeistri. Seekord näivad meie rollid olevat vahetusse läinud, ja nüüd olen mina see, kes ütleb sinule: kui sageli me õigupoolest oleme kohanud viga, mis on parandamist väärt ja mille parandamine on ka meie võimuses? Nendest asjadest, mida sa oled uurinud, on vähesed olnud sinu tähelepanu väärt. Valerahategijad, kes ei oska kirjutada, naisetapjad, kes ei vaevu haamrilt verdki maha pesema, vägivallatsejad ja kurikaelad, keda viin ja pohmelus on marru ajanud. Aga seekord on midagi muud, midagi niisugust pole ei sina ega mina enne näinud. Kui leiduks kedagi teist, kellele ma saaksin säärase asja usaldada, ei kõhkleks ma sugugi. Aga kedagi ei ole, ja kusagil käib vabalt ringi inimese nahas koletis. Surnu on viidud Maria kiriku juurde. Tee mulle see teene ja ma ei palu sinult enam kunagi midagi.”

      Winge vaatab Norlinile silma ja seekord peab pilgu ära pöörama politseimeister.

      3

      CARDELL SAMMUB VESKIMÄELT alla ja sülgab rentslisse pruuni tubakalärtsu, ta on sõbra kaevu ääres end jõudumööda puhtaks küürinud ja seljas on tal laenatud särk. Valgeks lubjatud hoonete taga, mis ääristavad Gullfjärdeni udulinikute poole laskuvaid nõlvu, näeb ta aimamisi saarel laiuvat linna ja selle kõrval Riddarholmenit. Koos moodustavad nad Mälareni vete kohal mustendava kolossi, mida valgustavad üksikud tuletäpid.

      Vaevalt on ta kvartalist välja jõudnud, kui silmab üht rõugearmilise näoga meest, kellel ripub ketiga kaelas politseiniku hõbedane ametimärk, Polhemi lüüsi poole suundumas.

      „Vabandust, ega sa äkki ei tea, mis Fatburenist leitud surnust on saanud? Minu nimi on Cardell. Mina ta tunni aja eest välja tõmbasingi.”

      „Kuulsin jah. Sa oled komblusvaht, eks? Surnu viidi esiotsa Maria kiriku luukambrisse. Oh kurat. Midagi nii hullu pole ma enne näinud. Kui mõelda, mismoodi te kokku trehvasite, võiks arvata, et sa ei taha temaga enam tegemist teha, aga nüüd sa siis tead. Ma ise pean Indebetou majja minema ja enne koitu raporteerima.”

      Nad lähevad lahku, kui Cardell hakkab mööda Maria Kvarngrändi märga pori mäest alla laskuma. All jõuab ta peagi kirikumüüri äärde. Maria kirik on vigane nagu Cardellgi. Samal aastal, kui Cardell sündis, tõusis pagarikoja sädemest tuleraju, mis põletas paarkümmend kvartalit tuhaks. Tessini torn kukkus läbi kipskrohvitud laevõlvide alla ega ole endale ikka veel uut tippu saanud, kuigi möödunud on kolm aastakümmet.

      Värava taga ootab surnuaed. Kalmud näivad teda vaikides silmitsevat, aga selle paiga vaikust häirib mingi kole hääl ja hämaruses kulub Cardellil veidi aega, enne kui ta aru saab, mida ta kuuleb, ja et seda häält teeb inimene. See kõlab nagu koera haukumine maa all, aga siis märkab ta üht varju ja näeb, et kruusatatud platsil selle hoone ees, kus on kiriku tall ja hauakaevaja ruumid, seisab üksik kogu ja köhib taskuräti sisse.

      Cardell jääb nõutult seisma, teadmata, mida ette võtta, kuni tundmatu saab taas oma keha peremeheks, sülitab hoogsalt maha ja keerab ringi. Tema taga paistab aknaavast laternavalgus ja röövib Cardellilt pimedas nägemise võime, andes teisele aega silmitseda käki valgustatud kogu.

      Mees katkestab vaikuse häälega, mis on pelgalt kähe sosin, kuid muutub iga sõnaga kõlavamaks.

      „Sina leidsidki selle surnu. Cardell.”

      Cardell noogutab tummalt ning jääb ootama ja vaatama, kuhupoole see ootamatu vestlus tüürida kavatseb.

      „Politseinik ei teadnud, aga Cardell ei ole ometi su täielik nimi.”

      Cardell СКАЧАТЬ