Meele aeg. Michel Chaskalson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ E., Nass, C. ja Wagner, A. D., (2009), Cognitive control in media multitaskers. PNAS106 (37), 15583–15587.

      Esimene peatükk

      LVM – miks?

      Kujutle järgmist pilti.

      Pere on kokku tulnud ja istub laua ümber. Kõik on kohal: sinu vanemad, abikaasa, lapsed, vend ja õde. Kõik on heas tujus ja veedavad mõnusasti aega. Siis aga kerkib üles teema, mis puhub lõkkele vanad pinged ema ja venna vahel.

      Ema ütleb midagi, vend läheb turri ja nähvab vastu.

      Ema ajab selja sirgu ja vastab tõredalt. Ja lähebki lahti.

      See on tuttav muster. Ülejäänud ootavad piinlikkust tundes vaikselt, mis edasi saab, või püüavad vestlust edutult mõnele teisele teemale viia.

      Sa tunned pinget ja ärritust ning alistud saatusele, teades, et oled segatud aastaid kestnud peretülisse, mis võib veel mitu aastat jätkuda. Sa oled ema ja venna peale pahane. Sa tahad, et nad selle probleemi lahendaksid. Sul on kõrini selliste olukordadega kaasnevatest emotsioonidest ja sa kaalud endamisi, kas peaksid niisuguseid kokkusaamisi edaspidi vältima.

      See ei pea muidugi nii olema.

      Sa ei saa muuta ema, venda ega nendevahelisi suhteid, ent sa saad muuta seda, milline sina selles olukorras oled, ja see võib kõike muuta. LVM – lubamine, vaatlemine ja metateadlikkus – aitab sul asju teisiti tunnetada.

      Vaatame, kuidas see toimib.

      Lubamisel on kaks külge: tarkus ja kaastunne.

      Tarkus aitab asjadel olla nii, nagu need on. See tähendab tunnistada, et käesoleval hetkel – just praegu – ei saa miski olla teisiti, kui see on. Sa ei saa ajas tagasi minna ja midagi muuta, et käesolev hetk teistsuguseks kujuneks. Praegusel hetkel on asjad nii. Ja ainult siis, kui sa seda tõepoolest lubad, saad sa valida oma järgmise sammu.

      Niisiis peaksid sa ema ja venna juhtumi puhul esmalt tunnistama, et asjad on just nii, ning pole mingit mõtet unistada, et kõik võiks nagu imeväel kohe hoopis teisiti olla.

      Me kulutame palju aega soovimisele, et asjad oleksid teisiti. „Kui ma ainult oleksin teistsugune“ või „Kui nad ainult oleksid teistsugused“ või „Kui mul oleks teine töö või rohkem raha või parem välimus või kui oleksin saledam …“ Soovida võib ükskõik mida, kuid sellised mõtted ei aita. Asjad on nii, nagu need on, ja alles seda tunnistades sünnivad tõelised valikud edaspidiseks tegutsemiseks.

      Käesolevat hetke ei saa muuta, kuid järgmine on veel lahtine. Praeguse hetke tegevus kujundab seda, mis järgmiseks juhtub, ning kui tegevuse aluseks on lubamine ja asjade praeguse seisu tunnistamine, saame toimida palju targemini ja tõhusamalt.

      Seega on ülalkirjeldatud olukorras LVMi esimene samm lasta asjadel olla nii, nagu need on. See ei tähenda siiski külmust ja ükskõiksust, sest peale tarkuse on lubamisel ka kaastunde pool.

      Kaastunne kätkeb suuremat lahkust ning kõigi olukorraga seotud isikute – sinu ja teiste – aktsepteerimist. Praegusel juhul võib see tähendada, et olles hooliv ja murelik, tajud sa kogu seda kurbust, mida ema ja vend tuttavat draamat etendades endas loovad. Ja see tähendab, et sa oled lahke ja mures kõigi pärast, kes on selle hetkega seotud, sealhulgas ka iseenda pärast.

      Kaastunne peab algama sinust endast. See läheb sageli vastuollu sellega, mida kaastunde või lahkuse all tavaliselt mõistetakse. Kui me aga suudame olla lahkemad enda vastu, aitab see meil olla lahkemad ka teiste vastu.

      Nii lihtne ja tavapärane on olla karmilt enesekriitiline. Mõnikord ütleme iseendale asju, mida me teistele kunagi ei ütleks. „Kuhu ma oma võtmed jätsin? Kui rumal ma olen! Ma olen jälle võtmed ära kaotanud. Ma kaotan neid kogu aeg. Ma olen tõeline idioot!“ Kui aga sõber sulle ütleks, et kaotas võtmed ära, ja sina talle selliste sõnadega vastaksid, peaks ta seda väga veidraks.

      Lubades oleme lahkemad enda suhtes ning lahkemad ja tunnustavamad teiste suhtes. Igal inimesel on oma kujunemislugu, kõik püüavad oma elu võimalikult hästi elada ja sellega toime tulla. Muidugi võib mõni inimene sind pahandada ning teised võivad kalkide ja ebasõbralikena tunduda, ent kui me saaksime tõepoolest mõista, kuidas asi nende poolt vaadatuna tundub – nagu asuksime nende kohale –, siis me ehk polekski nii kriitilised. Lubades saame leevendada oma kalkust ja kriitilisi hinnanguid iseenda, teiste ja olukorra suhtes, kuhu oleme sattunud.

      Niisiis lubad sa ema ja venna juhtumi puhul endal käesolevat hetke kogeda just sellisena, nagu see on.

      Sa ei pahanda endaga, et lased olukorral end häirida. Sa ei saa pahaseks teiste lauas istujate peale – sellest poleks kasu. Selmet abitult soovida, et asjad oleksid teisiti, võid sa tunnistada, et asjad on just nii. See kas meeldib sulle või mitte, kuid mis juhtub, see juhtub.

      LVMi teine osa on vaatlemine.

      Vaatlemine tähendab elavat huvi iga kogetava hetke vastu. Vaatlemisvõimet arendades astud sa väga huvitavasse maailma. Sa hakkad märkama seda, mis toimub sinu sees – mõtetes, tunnetes, aistingutes ja impulssides – just praegu. Sa tunned suurt huvi ka selle vastu, mis toimub käesoleval hetkel sinust väljaspool, sind ümbritsevas maailmas. Sa tunned huvi teiste inimeste vastu: mis nendega toimub? Ning sa tunned huvi selle vastu, mis toimub sinu ja teiste vahel – üksteisega suhtlevate inimeste pidevalt muutuvate ja põnevate vastasmõjude vastu.

      Vaatlemine valgustab käesoleva hetke rikkalikku ja keerukat mustrit. Sa saad teadlikumaks igast hetkest ning hakkad inimesi ja olukordi sügavuti nägema.

      Kirjeldatud peretüli puhul hakkad sa kiire reageerimise asemel suuremat huvi tundma. Sinu tähelepanu avardub. Selmet lasta end toimuval kaasa haarata – nagu lased end kaasa haarata telesaatel, oodates pingsalt, mis järgmisena juhtub –, tunned sa huvi hetkel kogetava vastu. Sind hakkab huvitama, mida teised lauas istujad võiksid tunda. Sa märkad ümbritsevas ruumis asju, mis võiksid juhtuvat mõjutada.

      Sinu meelde kerkivad küsimused: „Mida ma tunnen siin ja praegu?“, „Mida ma näen pereliikmete nägudel?“, „Milline õhustik valitseb toas just praegu?“, „Mida sellist ma näen, mis annaks mulle sündmuste põhjuste kohta vihjeid?“.

      Sa oled avatud, haaratud ja huvitatud. Teadlik sellest, mis juhtub. Hooliv, lahke ja teadmishimuline.

      LVMil on veel kolmas element, metateadlikkus.

      Sa oled oma kogemuse sees, tundes ja tajudes toimuvat, kuid suudad samal ajal märgata mõnd võimalust, mida see sinule avab.

      Sa märkad ja suudad teatud määral kirjeldada oma mõtteid, tundeid, keha aistinguid ja impulsse, mis parajasti tekivad ja mööduvad. Märkamise võib seadistada kitsamaks, nii et fookus on sinul ja sinu sisemistel kogemustel, või laiemaks. Tähelepanu võib suunata endast väljapoole – märgata suhtluspartnerite kehakeelt ja näoilmeid, toa soojust/jahedust ning toas valitsevale meeleolule vastanduvat elavat ja lõbusat taustamuusikat.

      Metateadlikkus on tunnetamisviis, mida me kõik mingil määral valdame, kuid mida saab tublisti arendada. Toome näite, mis võib aidata sul metateadlikkust pisut paremini mõista.

      Kui sa oled kunagi tipptunnil Londoni metroosse sattunud, on see kogemus sulle tuttav. Sa seisad kell pool kuus õhtul perroonil, on palav ja rahvarohke. Sul oli raske päev ja sa oled väsinud. Sa ei suuda ära oodata, millal koju jõuad, et saaksid kingad jalast võtta, endale joogi valada ja lõdvestuda. Rong sõidab ette. Mõned inimesed trügivad rongist välja – rahvast täis perroonil pole ruumi – ja teised rüselevad, СКАЧАТЬ