Laanekuru saaga. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pööranud valele teele? Põdur sild suurendas kahtlust veelgi. Tagasi pöörata? Manööverdamisele on meeletus mõteldagi – jõeäärne pehme niit ei kanna masinat. Tagasikäiguga sellest künkast pimedas üles ei roni, selleks on vaja hoogu ...

      Nagu lõksus! Tusaselt tonksas Peeter jalaga murdunud käsipuud.

      Häda ei anna häbeneda – peab küsima! Pisut kõhelnud, sammus ta teeäärse talutare poole. Magusast unest äratatud karjakrants valas kogu oma viha haukumisse, kareldes keti otsas kui pöörane. Esimese koputuse peale jäi tares kõik vaikseks, ainult krants sai uut hoogu. Peeter põrutas kõvemini ja sellel oli edu. Kardin liikus. Akna taha ilmus habetunud nägu.

      „Kesse mädand seal lõhub?“

      „Andke andeks – tee sai otsa.“ Peeter püüdis liiga ägedat koputust naljaga vabandada.

      Aken avati ja habemik päris:

      „Kussa siis menna tahad?“

      „Tartusse – suur tee on kinni!“ Peetrile meeldis matkida vanamehe kodust tooni.

      „Kinni neh, aga sõit käib ju Vanalepa kaudu. Sa käänasid Perandult valekätt – oleks pidand otse laskma!“

      Kahtlus osutus tõeks. Peeter sülitas.

      Ätil oli uni kadunud ja ta küsis Peetrilt suitsu.

      „Aga see tee? Kas siit ei saa?“ Noormees osutas suitsupakiga silla poole.

      „Einoh, miks ei saa! Meite pool ühe otsaga teed polegi mette!“ naeris vanamees hääletut naeru. „Lase aga otse edasi, kuni suurele teele välja!“

      „Aga kas see sillanäru masinat kannab?“ ei saanud Peeter rahu.

      „Ei seiemaani põle vist läbi veel ükski kukkund, viljaveo ajaks kobisid kah veel teist,“ sügas vana kõrvatagust.

      Peeter tänas ja läks. Kolhoositaadi jutt ei suutnud tema kahtlusi hajutada ja jõe äärde tagasi jõudes laskus ta silla alla. Taskulambi valgusevihku ilmusid alalisest niiskusest rohetama löönud talapalgid. Rusikaga koputamisel kõmises palk õõnsalt. Käsi leidis taskust noa – vajutamisel kadus pool selle tera rohekasse pinda. „Võrdlemisi pehme,“ nentis Peeter endamisi. Veel hetke mõelnud, pöördus ta otsustavalt tagasi.

      „Kas saab üle?“ Noormehe kauasest äraolekust oli tüdruk rahutuks muutunud.

      „Nähtavasti pole teist võimalust – peab saama!“ püüdis Peeter muretult vastata. „Aga teid palun mulle jalgsi järele tulla.“ Tüdruku küsivat pilku nähes selgitas ta: „Saate aru – iga liigne gramm on kurjast.“

      Tüdruk ronis sõnatult välja. Öö niiskus tundus jahedana ja kastese rohu puudutus vastu sääri kutsus esile külmavärinad. Lõdisedes peitis ta käed mantlivarrukaisse.

      Mootor käivitus ja pikkamööda hakkas auto liikuma, lähenedes põdurale sillale. Ja alles nüüd, nähes, et juht oli jätnud omapoolse kabiiniukse avatuks, taipas tüdruk, miks teda maha jäeti. Risk oli nähtavasti liiga suur ja tütarlast valdas äkki hirm. „Ärge minge!“ Pimedas komistades jooksis ta autole järele. Ent mootorimürin mattis ta hääle ning auto roomas juba sillale. Tüdruk toetus tõkkepostile, jälgides hinge kinni pidades üksisilmi, kuidas auto aeglaselt edasi liikus. Nüüd toetus kindlale maale vaid järelvankri viimane rattapaar, veel meeter – ja sild pidi kandma kogu automürakat. Võpatades kuulis tüdruk, kuidas silla sisemuses midagi tumedalt raksatas, kuid auto jätkas kindlalt oma teekonda. Enam polnud palju jäänud sõita. Veel kümme – viis – kaks meetrit! Tüdruk tundis, kuidas hirm temas andis maad vaimustusele.

      Mootori hääl kõrgenes, auto ronis sillalt kindlale maale ja peatus.

      „Vastu pidas!“ Peeter jäi hetkeks rahuldunult istuma, süütas sigareti ja tõmbas mõne sõõmu.

      Aga kui ei oleks pidanud? valdas teda tagantjärele hirm ja kujutluses viirastus murdunud sillatalade vahele liigendnoana kokkusurutud masin. „Rumalus oli riskeerida – poisikesetemp!“ sõitles Peeter ennast. Hea ikka, et hästi läks!

      Aga kuhu jäi tüdruk? Pime, sillal on käsipuu murdunud ... Ta hüppas kabiinist välja, haaras taskulambi ja ruttas tagasi. Pilvedelt peegelduv välgukuma valgustas jällegi heledalt kogu ümbrust. Nagu nõiaväel kerkisid silme ette eemal tumeda müürina seisev metsatukk, jõeäärne niit üksikute lepapõõsastega ja heledama laiguna sillal käsipuule toetuv tüdruk.

      Peeter astus sillale. Tütarlaps oli kummardunud käsipuu kohale ja vaatas üksisilmi alla vee poole, nagu tahaks ta mustavast pimedusest leida vastust teda vaevavatele küsimustele.

      „Noh, võime jälle edasi sõita,“ sõnas noormees vaikselt.

      Kõuekõmin muutus ähvardavaks – lähenes augustiöö äike.

      4

      See oli lausa paduvihm. Välgusähvatused muutusid järjest heledamaks ja mootorimüra ei suutnud enam summutada äikeseraksatusi. Vett voolas ojadena üle tuuleklaasi, edasi-tagasi tantsivad ruudupühkijad püüdsid tagajärjetult vaatevälja avardada.

      Autole vastutormavate piiskade möllus eraldusid ainult laternate valgusevihud. Nähtavus muutus halvaks ja Peeter peatas masina. „Ootame pisut – las suurem sabin läheb mööda,“ ütles ta ja lülitas süüte välja. Mootori seiskumisel tekkinud vaikuses said kuuldavaks uued helid – vihm trummeldas kabiini katusel, tuulekeerised paiskasid vett klaasidele. Kõuekõmin kord lähenes, kord jälle kaugenes. Siis sähvatas välk lausa pimestavalt ja samas järgnes raksatus, mis oli tugevam kõikidest eelmistest. Tüdruk ehmus ja nihkus kaitset otsides Peetrile lähemale. „Jaa, see oli ligidal.“ Peeter püüdis tüdruku hirmu hajutada, rääkides rahulikult ja tavalise häälega. Kaaslane ei vastanud. Pead pööramata vaatas ta aknast välja, kartlikult oodates järgmist sähvatust. Ta oli nihkunud üsna lähedale ja peaaegu toetus noormehele, võpatades iga välgulöögi puhul. Tahtmatult pidi Peeter teda mõttes võrdlema hirmunud lapsega.

      „Ärge kartke, meie pihta ta ei löö, tal on tähtsamatki teha!“ Hoolimata püüdest näida lõbus, ei suutnud temagi hääles maha suruda väikest alatooni. Mitte et ta oleks kartnud – ei, see oli midagi muud. Loodusjõudude keerises tundub inimene endale vahel väikesena.

      „Kas te pole varem öist äikest näinud?“ Tüdruk raputas tummana pead. Muidugi, öist äikest oli ta näinud, aga linnas on see midagi muud ... Võid süüdata elektri, ümberringi on majad ja inimesed ...

      Niisama järsku, kui vihm algas, see ka lõppes. Taevast langes vaid üksikuid hilinenud piisku ja vihma trummeldamisele järgnenud vaikus mõjus hämmastava kontrastina. Kõik, mis oli olnud mõned minutid tagasi, tundus nagu unenäona ja ainult üksikud kauged sähvatused ning nõrk kõuekõmin meenutasid möödunut.

      „Tühjaks sadas,“ nentis Peeter optimistlikult.

      Nüüd ärkas ka tüdruk nagu mingist lummusest. Taibanud, et istub noormehele väga lähedal, tõmbus ta häbenedes eemale ja üle hulga aja tuli temalt esimene lause: „... Ma tõesti kartsin ... See oli alles äike!“

      Tuttavlikult käivitus mootor ja liikuma hakanud ruudupühkijad lükkasid klaasilt minema viimased piisad. Laternate süütamisel avanes Peetrile aga hoopis teistsugune pilt – savisele teepinnale olid jäänud suured loigud, СКАЧАТЬ