Suvi merel. Katie Fforde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selja taga kuus tundi sõitu, oleks see Emilyle naeratuse näole toonud. Ta oli unustanud, et Šotimaa Edela-Inglismaalt nii kaugele jääb.

      „Ma poleks pidanud tulema,“ pomises ta endamisi. „Ma ei peaks siin suvise tööotsa algust ootama, see on midagi, mida ma oleksin tudengina teha võinud. Ma olen kolmekümne viie aastane ja oma ala professionaal. See on naeruväärne!“

      Kuid siis heitis ta pilgu enda ümber ja nägi juulikuu päikese sillerdust merel, saari sinise taeva taustal, mägesid ning pisut lähemal väga kaunist sadamat – Crinani –, mida ääristasid eredates värvitoonides elamud ning hoone, mis paistis hotell olevat. Emilyl olid värskelt meeles maastikud, mis olid talle esmalt bussist ja pärast autosõidu jooksul aknast avanenud ning ta tundis, et on võimalik, et paik, kus ta viibib, on kauneim kogu maailmas. Vihma ei sadanud ja paistis, et hetkel polnud ka sääski. Kõik piisavalt head põhjendused, et järgneda oma seljakotile, mille oli pardale visanud tõmmu ja peaaegu täielikult vaikiv mees, kes ta Lochgilpheadi bussipeatusest üles oli korjanud. Ise ta selle hullumeelse otsuse vastu võtnud oli, nüüd polnud muud, kui asjaga edasi minna.

      Emily astus popsutaja pardale, mida Rebecca oli talle peaaegu et pereliikmena kirjeldanud. Tegemist oli vana kaubalaevaga, mis oli olnud osaks teise maailmasõja ajal ehitatud laevastikust, kavandatud transportima kõike, mida mägismaal ja saartel vaja võis minna, taluseadmetest ja toidukaupadest alates kuni kariloomade ja viskini välja. See oli juba mitmeid aastaid tagasi reisijate veoks ümber kohandatud. Laeva jõuallikaks oli aur ja Rebecca sõnul oli popsutajal kõvasti iseloomu. Laev kuulus Rebeccale ja tema mehele Jamesile ning Rebecca oli sellest tõeliselt õitsva äri kujundanud. Emily tööks pidi saama reisijatele toidu valmistamine, nüüd kui Rebecca, kes oli juba päris rase, seda enam ise teha ei suutnud.

      Emily oli oma maja välja rentinud. Ta oli välja võtnud kogu võimaliku puhkuse ning korraldanud asjad nii, et kui ta puhkusepäevad otsa saavad, siis jätkab ta sabatiajaga. See tehtud, istus ta lennukile, siis sõitis kaks otsa bussiga ning nüüd oli ta siin.

      „Tere!“ hõikas ta. „Kas keegi on kodus?“ Ämmaemandana oli ta harjunud teiste inimeste kodudesse sisse astuma hetkel, mil valitses paras segadus, kuid see siin oli teistmoodi. Kõik oli vaikne. Ta jäi veel mõneks hetkeks tekile, nautis vaadet ning lasi pikast teekonnast tingitud stressil hajuda, siis aga otsustas alla minna. Keegi pidi ju ometi kohal olema. Rebecca oli teda ette hoiatanud, et ta ise on sel ajal poes ning James on hõivatud söe kohaletoimetamise korraldamisega, kuid ta oli kinnitanud, et vähemalt üks meeskonnaliige on kindlasti pardal Emilyt vastu võtmas.

      Ta leidis puidust trepi, mis viis laeva sisemusse, kus kunagi oli tõenäoliselt olnud trümm, kuid kus nüüd asus esimene majutustasand ning laskus astmeid mööda alla. „On siin keegi?“

      Endiselt vastust saamata vaatas Emily enda ümber ringi, otsustades, et teeb end ümbritsevaga ise tuttavaks, kui kedagi teist seda tegemas pole.

      Ruumis oli pikk poleeritud mahagonist söögilaud, mis Rebecca saadetud brošüüri põhjal oli koht, kus meeskond ja reisijad kõik koos einet võtsid. Praegu seisis laual suur kausitäis puuvilju ja kuhi lugemata ajalehti. Selle ühel küljel oli sissehitatud puidust iste, mida katsid mugavatena tunduvad padjad ning teisel küljel pikk pink. Nende mööblitükkide pikkus oli selgeks märgiks, et Emily pidi päris suurele hulgale inimestele süüa valmistama. Sellest, kui ta kohvikus töötas ning kahekümnele inimesele taimetoidulasanjet valmistas, oli päris kaua aega möödas ning Emily lootis, et ta pole oma oskusi kaotanud.

      Ülejäänud salongi (nii nimetati seda brošüüris) moodustasid suure puitküttega ahju ümber sätitud sisseehitatud diivanid. Kuigi väljas oli soe suvepäev, hõõgus ahju all kerge tuli, mis levitas ruumis mõnusat lõhna ja soojust. Seintel rippusid maalid ning mööblit kaunistasid kootud villatekid ja padjakatted, millest õhkus eksimatult šotilikku hõngu ning mis salongile kodusust ja mugavust lisasid. Seal oli ka trepp, mis ilmselt alla külaliste kajutitesse viis ning kõik kokku jättis ruumist mõnusa ja hubase mulje.

      Kuigi Emily tundis kiusatust end puupliidi äärde mõne värvilise aksessuaariga mõnusalt sisse seada, otsustas ta siiski, et peaks üle vaatama ka kambüüsi, millest pidi saama tema peamine töökoht. Lõpuks, kui juhtuma peaks halvim ning sünnitusosakond tema kodupaigas suletakse, siis võib selleks ka järgmiseks suveks tema töö saada. Kuigi jumal ise teab, mida ta talvel peale hakkaks, siis kui popsutaja ei sõida.

      Teel kambüüsi peatus ta pilk ühel maalil. Nagu enamikul neist, nii oli ka sellel popsutajat kujutatud, kuid seda hoopis erinevates oludes kui need leebed, kauged saared ja mäenõlvad, mille taustal laevuke praegu seisis. Pildil olid mäed lähemal, need olid majesteetlikud, vaat et liigagi võimsad. Popsutaja kündis uhkelt merd, korstnast tõusmas aur, võideldes ilmselgelt vinge vastutuulega. Emily püüdis parasjagu maali nime lugeda, mis selle alla imetillukeses kirjas üles täheldatud oli, lootes, et see annab talle ehk vihje asukoha osas, kui järsku kostus vali krabin. Ta hüppas õhku. „Hei, on siin keegi?“

      Vastust ei tulnud, kuid krabin üha tugevnes.

      Oh issand, siin on rotid, mõtles Emily. Ma olen üksi vanal laeval ja siin on rotid! Ta kartis rotte moel, mida inimesed täiesti irratsionaalseks pidasid. Emily ise aga pidas seda vägagi ratsionaalseks: rotid on jälgid, haigusi kandvad olevused, kes jooksevad ja urineerivad üheaegselt. Rebecca polnud rottide kohta midagi öelnud. Ta pidi ööbima rottidest kubiseval laeval! No ei, seda ta küll ei suuda. Ta kolib hotelli.

      Emily tabas silmanurgast liikumise, mis temas järgmise paanikasähvatuse põhjustas. See tuli kambüüsi poolt ning kuigi ta rotti otseselt ei näinud, liikus ta pilk krabina suunas. Ta nägi kraanikausis kilekotti, mis liigutas.

      Emily karjatas. Mitte küll valjusti, kuid piisavalt valjusti, et keegi naerma puhkeks. Kambüüsi nurga tagant ilmus välja tütarlaps, Emilyst noorem ja väga ilus, pahvaka tumedate lokkide ning volüümika figuuriga, mida teksad ja liibuv kampsun veelgi rõhutasid. Ilmselgelt oli tüdruk end meelega varju hoidnud, oodates, et Emily krabina peale ehmuks, mis või kes seda ka ei tekitanud.

      „Need on koorikloomad,“ teatas neiu ülbelt. „Langustid. Me ostsime need täna hommikul. Ära ütle, et Rebecca palgatud uus kokk koorikloomade ees hirmu tunneb?“

      Emily, kes oli hea inimesetundja, sai aru, et tüdruk pole tema siinoleku üle just rõõmus ning imestas endamisi, miks see nii on. Oli ta ehk arvanud, et seda tööd pakutakse talle ning pani pahaks, et Rebecca oli võõra inimese pardale toonud? Emily kartis, et tal tuleb oma uue kolleegiga läbi saamise nimel veel kõvasti vaeva näha. Aga mis siis ikka, kuidagi peab ta sellega hakkama saama.

      „Tere, mina olen Emily. Tavaliselt pole mul koorikoomadega probleemi, aga reeglina pole nad enam elus, kui nad minu käe alla jõuavad.“

      „Meile kõlbab vaid kõige värskem.“ Tüdruku hääles kõlas omanikuinstinkt, ilmselgelt oli ta popsutaja saaduste kõrge kvaliteedi üle uhke.

      „Ja kuidas on sinu nimi?“

      „Billie,“ vastas tüdruk.

      Emily noogutas. „Ma tulin Rebeccale appi, sest tal hakkab juba viimane trimester kätte jõudma.“

      Billie kortsutas kergelt kulmu ja Emily mõistis, et oli kasutanud üsna meditsiinilist terminit, kuid ta ei tahtnud selgitamisega üleolevalt mõjuda. Küll Billie selle ise välja nuputab.

      „Rebeccal poleks olnud vaja kedagi lisaks võtta. Ma oleksin hakkama saanud. Mul on kuhjaga energiat – ja mina ei ole rase! Või ta oleks võinud kellegi teise kambüüsiorjaks palgata.“

      Sisemiselt krimpsutas Emily väljendi peale nina, kuid arvata võis, et nii nimetati popsutaja pardal koka abilist. Polnud tema asi muretseda, СКАЧАТЬ