Vareselõks. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ karjatati sageli loomi. Seda peaaegu kanarbikuta ala majandas üks Holme Parki rentnik. Seal oli küll mõnus matkata, kuid ta kahtles, kas linnud peavad seda maad just väga huvitavaks. Teine oli tükk kanarbikust nõmme, millel peeti rabapüüjahti. Holme Parki mõis oli rentinud nõmme välja ühele Itaalia ärimeeste konsortsiumile. Rachael kahtlustas, et karjäärist kostva industriaalse taustmüra saatel küttimine ei ole neile enam nii väga nauditav, aga ta eeldas, et firma Slateburn Quarries pakub mõisale niivõrd ahvatlevat tehingut, et küttimisõigustest saadavast sissetulekust ei tunta kuigi suurt puudust.

      Lauskmaal oli loendusruutu kerge paika panna. Üks piir oli Skirl. Veel kaheks küljeks said lambakopli täisnurga all ristuvad tarad. Neljandaks piirjooneks oli pärast Baikie majast natuke edasi lihtsal sillal oja ületava ja kaevanduse poole kulgeva tee jäänuk. Ta joonistas kaardile ojaga rööbitised ja üle kogu proovitüki kulgevad jooned. Maapinnal pidid need transektid jääma üksteisest kahesaja meetri kaugusele. Ta käib need läbi ning loeb kokku kõik linnud, keda ta näeb või kuuleb. Seda süsteemi tunti Kempi metoodika nime all.

      Nõmmel ei olnud loendusala nii hõlbus määratleda. Kaardil võis küll näha kuivenduskraave ja kiviaeda, ent ta teadis, et sellisel üksluisel maastikul on isegi hea nähtavuse korral raske transektijoonest kinni pidada. Mõned loendajad on lohakad. Nende meelest ei tähenda väike kõrvalekalle kaardist ilmselt kuigi palju. Rachael oli täpsusehull. Ta jälestas hinnangulisi ja kiiruga läbi viidud loendusi. Kui võis karta, et ilm avaldab loenduse tulemustele mõju, siis ta keeldus töötamast. Uduvihmaga ta nõustus, kuid tuulega mitte iial. Tuul hoiab linnud maa lähedal ja summutab kurvitsaliste hõiked.

      Hommikul Edie juurest naastes jõudis ta kohale liiga hilja, et viia läbi loendust, mis peab algama koidu ajal ega tohi kesta üle kolme tunni. Rohkem juunikuud kui aprilli meenutav päev oli nii tüüne ja pilvitu, et ta kahetses viivuks oma eemalviibimist. Ta oli oodanud, et Anne ja Grace on juba väljas ning kasutavad sellist ilma ära, et omaenda tööga algust teha, aga nad viibisid ikka veel Baikie majas. Õhus võis tunda peekoni ja kohvi lõhna. Grace töötas elutoas põrandale laotatud kaardiga, kuid näo päikese poole pööranud Anne istus väljas köögiukse kõrval valgeks värvitud sepisrauast pingil. Ta viipas Rachaelile kruusiga.

      „Võta endale kohvi. Kannus peaks veel olema ja ta on senimaani soe. Ma tõin enda oma kaasa. Ma ei talu lahustuvat.” Ta viskas peekoniviilu kamaraosa taldrikult rohule.

      „Sellel aastaajal ei tohiks linde toita,” ütles Rachael. „See ei ole noorlindudele hea.”

      „Palun vabandust, preili.” Anne muigas. Rachael tundis, et ta punastab, ja suundus kööki. Seal valitses segadus. Eelmise päeva õhtusöögist jäänud taldrikud olid pesemata. Ta püüdis sellest mitte välja teha.

      „Ma lähen oma nõmmelappi üle vaatama,” hüüdis ta õue Anne’ile. „Ma ei ole kindel, et kõik piirid on nähtavad. Kas sul on kavas välja minna?”

      „Ma just kogun selleks jõudu.”

      „Kõigepealt korista siin ära.” Ta kahetses oma sõnu niipea, kui oli need välja öelnud. Nende tõttu paistis ta endale nagu mingi gaidide juht. Anne pidi teda kuulma, kuid ei vastanud. Kui Rachael mäe poole minema hakates temast mööda kõndis, istus ta ikka veel suletud silmi päikesepaistel, kuid head teed ei soovinud.

      Tee kõrval seisis kiviaial kolm sabaga vehkides valget tagakeha näitavat kivitäksi. Bella oli igal aastal esimestele kivitäksidele tähelepanu juhtinud. „Must ja valge,” ütles ta korra Rachaelile. „Talvised värvid. Nende saabumine kevadel ei paista õige olevat. Kaelusrästaga on samasugune lugu. Aga siin mägedes ei olegi vist talv kunagi kaugel.”

      Kunagi oli Rachael pannud Bellale ette puhkama minna. Kuhugi palavasse ja väga erksate värvidega kohta. Sotsiaalosakond korraldab Dougiele asendushoolduse. Ent Bella kohkus sellisest ettepanekust. „Ma ei saa teda maha jätta,” ütles ta. „Ma tunneksin temast liiga suurt puudust. Kuidas ma saan ennast mõnusalt tunda, kui tahan pidevalt teada, mida temaga siin tehakse?”

      „Kas Neville ei tuleks mõneks ajaks siia?”

      „Võib-olla tuleks. Kuid ta ei ole Dougiega harjunud. Sellest ei saaks asja.”

      Tee ületas oja ja jõudis vana pliikaevanduseni. Mõisas oli kunagi räägitud, et kaevanduse võiks korda teha ja muuta toimivaks muuseumiks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Varsti ei ole siin kuigi palju seda, mida kaitsta. Üks korsten seisis veel püsti, kuid seegi oli ilmadest söövitatuna ülalt murenenud, nii et paistis, nagu oleks tellismüüritis kootud eseme kombel hargnema hakanud. Siin oli olnud rida majakesi, milles elasid töölised, ent ainult ühel nendest oli veel katus peal. Võis tunda läppunud vee ja kõdunemise lõhna. Ta nägi omaaegse masinahoone ukse juures maikellukestest ja heledatest nartsissidest koosnevat lillekimpu. Ta arvas, et mõni matkale kaasa tiritud laps käis Baikie maja aias röövretkel, kuid siis meenus talle, et ta on siin ka varem lilli näinud.

      Kui Godfrey Waugh oma tahtmise saab, tuleb sellest kohast siin uue karjääri juhtimiskeskus. Godfrey ütles, et need mäed on alati ka tööstuslikus kasutuses olnud. Nad ei ole olemas sugugi üksnes selleks, et turistid nende poole üles ammuli sui vahiksid. Need majad siin lammutatakse ja asendatakse karjääri olemusega rohkem kooskõlas oleva rajatisega, milleks on klaasist ja kohalikust kivist minimalistlik hoone. Rachael oli näinud kunstniku esialgset visandit sellest kavatsetavast majast. See nägi nõlva sisse ehitatuna madal ja silmatorkamatu välja. Läbi avarate akende paistsid arvutite taha istuma joonistatud naised. Ümbrus oli käinud läbi maastikukujundaja käe alt ja siin kasvas vastselt istutatud puude rivi. Pilte karjäärist endast, lõhkamistest, veaautodest, haaratsitega masinatest ja ekskavaatoritest ei näidatud. Kaevanduse korstna renoveerimise kava üksikasju siiski esitleti. Pressiesindajate väitel pidi sellest saama järjepidevuse sümbol. Korsten oligi juba ilmunud firma logole.

      Kaevanduse juures keeras Rachael teelt ära ja hakkas otse Hope’i mäe harjale tõusma. Sealt saab ta heita põhjalikuma pilgu oma nõmmeala proovitükile. Maa laskus terve sarja lavadena laugelt silmapiiri poole, mida mahendas Holme Parki maja ja Langholme’i küla ümbritsev mets. Jahiala vardja oli laiguti kanarbikku põletanud, et keldi rabapüül oleks kogu aeg võtta uusi haljaid pungi. Võis märgata eri kasvujärgus taimedega vööte ja lappe. Sellises looduspaigas töötamist nautis Rachael kõige rohkem. Ta vaatas kõhuli lamades selle poole alla. Talle puhus läänekaarest näkku leebe tuul ning ta ümber kõlas ainuüksi sookiurude, lõokeste ja koovitajate laul.

      Ta nägi otsekohe, et uurimisala piiride tõmbamine ongi nii raske, kui ta oli oodanud, aga nüüd pidas ta seda pelgalt ületatavaks takistuseks. Üht äärejoont võis tähistada sirge kuivenduskraav ja teiseks kõlbas kohati varisenud kiviaed. Ülejäänuga pidi ta tulema toime kaardi ja kompassi abil. Mitte just paljud loendajad ei suuda sellisel viisil rahuldavat täpsust saavutada, kuid tema suudab.

      See teadmine lisas talle enesekindlust. Ta tõusis kähku ning hakkas ennast nõlva poole kallutades ja kandu kanarbikku surudes mäest alla okaspuuistandiku poole minema. Seda metsaameti puukooli läbis rada, mis pidi viima ta peaaegu Black Law’ õuele. Võis juhtuda, et Anne Preece töötab ikka veel Baikie majas kaartidega, ja Rachael tahtis asjad nende vahel selgeks rääkida. Tule tuha alla hõõguma jätmisest poleks midagi head tulnud. Edie oleks muidugi täpselt teadnud, mida öelda. Tema ise pidas neid erimeelsusi alati liiga tähtsaks või siis liiga vähetähtsaks, kuid ta oli siiski projektijuht ja tema kohustus oli see lugu ära klaarida.

      Ta laskus nõlvast säärase hooga, et oli sunnitud alla jõudes viivuks peatuma, et hinge tõmmata, enne kui hakkab üle kõrkjaid ja villpäid täis märja ala puude poole minema. Ta küürutas ja ringutas, et jalalihaseid lõdvestada, ning pöördus siis ümber, et viimast korda mäe poole vaadata.

      Seal oli keegi, kes seisis just nimelt sellesama СКАЧАТЬ