Punased. Jaak Valge

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Moskva seisukohalt Eesti „päriskommunistide“ ulatuslikumaks kasutamiseks või Venemaalt suurte kommunistlike lisajõudude toomiseks esialgu tarvidust.

      Kas Eesti loomeinimeste sedavõrd ulatuslik kollaboratsioon Nõukogude kommunismiga oli erandlik nähtus? Jah, „üle läve“ astumise mõttes küll, õieti koos Leedu ja Läti haritlastega. Kas aga Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika marksistlikud literaadid oleksid selleks samuti valmis olnud?

      1932. aastal avaldati Moskvas raamat „Välismaalaste silmade läbi“, kus toodi ära poolehoiuavaldusi Vene kommunistlikule revolutsioonile enam kui saja maailma tuntud kirjaniku sulest. Raamatu eessõnas kirjutas üks tolleaegseid Nõukogude kommunismi juhtideolooge, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Rahvusvahelise Informatsioonibüroo juhataja Karl Radek, et märkimisväärne osa maailma intelligentsist on pöördunud Nõukogude Liidu suunas: „Karmile avalikule proletariaadi diktatuurile vastandas humanitaarintelligents unistuse rahulikust, aeglasest arengust demokraatia relssidel [– – –] Fašistlik tegelikkus räägib sellele intelligentsile, et tuleb otsustada, kas olla proletariaadi diktatuuri poolt, või olla nende diktatuuri poolt, kes ei ole enam võimelised arendama ühiskondlikke jõude, kes tallavad maha kultuurikoldeid, kes intelligentsist endast teevad uue (intelligentse) lumpenproletariaadi.“ Edasi märkis Radek, et teiste hulgas on Nõukogude Liidu ja proletariaadi poolele üle tulnud Romain Rolland ja Andre Gidé ning ka kõige suuremad Ameerika kirjanduse anded on pöördunud NSV Liidu ja kommunismi suunas ja intelligents hakkab mõistma neid ülesandeid, mis seisavad nende ees nende endi maadel: „Nende masside üleminek vaenulikkuselt proletariaadi vastu heasoovlikule neutraliteedile, ja olla võib ka, kriisi edasisel teravnemisel, tuntud liidule töölisklassiga, kergendaks väga töölisklassi võitlust võimu eest.“^[26]

      Karl Radek liialdas ja kiitles muidugi Nõukogude kommunistile omaselt, kuid tõsiasi on see, et 1932. aastal, kui Radek seda kirjutas, oli Lääne vasakpoolsete intellektuaalide Nõukogude-imetluse tippaeg tõepoolest alles saabumata. Herbert Wells, Anatole France, George Bernard Shaw, Theodore Dreiser, Lion Feuchtwanger, Heinrich Mann, Louis Aragon, Bertolt Brecht, Upton Sinclair, Gerhard Hauptmann, André Maurois, Henri Barbusse ja väga paljud teised Lääne intellektuaalse eliidi tipud, 20. sajandi esimese poole kõige tuntumad ja mõjukamad kirjanikud ning väga paljud nende vähem tuntud kolleegid avaldasid kahe sõja vahel ja Teise maailmasõja ajal, vähemalt mõnel ajajärgul oma poolehoidu ja toetust Nõukogude režiimile. Neid tuntakse teekaaslastena.^[27]

      Teekaaslase mõiste käibesse toonud Lev Trotski näeb nende olemust ambivalentsena: „Teekaaslase ees on alati küsimus – missuguse jaamani?“^[28] Kuna Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika teelisi ei seatud kunagi valiku ette, kus nad oleksid pidanud otsustama, kas jätkata Nõukogude režiimiga „teed“ ka sel juhul, kui Nõukogude režiim asub hävitama nende endi ühiskonda, siis ei tea me, kui suur osa neist oleks läinud sel teel sama kauge jaamani kui Andresen ja tema seltsimehed.

      Andresen ja teised 1940. aasta juunis, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, just sellise valiku ette seati ning on mõistetav, et Eestis ei tunta neid „teekaaslastena“ – nendena, kes nad olid enne Eesti okupeerimist, vaid „juunikommunistidena“ – nendena, kelleks nad said pärast okupeerimist.

      Uurimisseis, probleemiseade, allikad

      Kindlalt välistades Nõukogude(liku) ajalookirjanduse väite, et 1939.–1940. aastal soovis Eesti iseseisvuse äraandmist suurem osa Eesti töölisklassist või isegi kogu ühiskonnast, tuleb sama kindlalt tunnistada, et selles protsessis oli osalejaid rohkem kui Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi juhtkond. Mil määral ja miks venelaste enamus Nõukogude Liidus leppis ja kiitis heaks oma riigi terroristliku sise- ja imperialistliku välispoliitika, on eraldi ja kindlasti oluline küsimus, mida on analüüsitud ja analüüsitakse loodetavasti ka edaspidi. Eesti ühiskonda võiks aga huvitada meie ühiskonna selle osa motiivid, kes hakkasid Nõukogude režiimiga aktiivselt kaasa töötama kohe okupatsiooni alguses või olid meeleheitlikult Moskva alluvusse püüelnud kogu Eesti iseseisvusaja, eelkõige meie intellektuaalsesse eliiti kuuluvate isikute motiivid.

      Esimesena käsitles Eesti vasakintellektuaalide koostööd sovettidega juba 1942. aastal Jaan Siirase nime varjus ilmunud raamatus kirjandusuurija ja tõlkija August Annist. Ta leidis, et Vares-Barbarus oli „hea mees ja hea arst“, ent andetu luuletaja, ning kas oma ebaedu tõttu või ka Venemaalt saadud hariduse tagajärjel oli ta ikka olnud teravas opositsioonis oma väikese kodumaa suletusega ja igatsenud sellest välja. Annist arvas siiski, et tema kolleegide sovettide teenistusse minemise domineerivaks motiiviks oli halvema ärahoidmine, eesti kultuuri säilitamise soov, väiksegi autonoomia alahoidmine, kas või sellise riikliku moodustise eeskujul nagu Mongoolia. Kruus ja Semper võtnud oma koha vastu selleks, et „ära hoida kõige hullem“. Oluline oli ka naiivsus. Esialgu arvatud, et Eestis ei juhtu asjad nii nagu Venemaal, mis on “harimatu maa”.^[29]

      Ka Eestis 1943. aastal esmailmunud ja hiljem Nõukogude režiimi ajal käest kätte käinud ja olulist mõju avaldanud koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta“ pigem toetab seda põhjendust või vähemalt võimendab vasakharitlaste ideoloogiavaba naiivsust. Koguteoses märgitakse, et Vares-Barbaruse valitsus koostati Nõukogude Liidu saatkonnas, milleks olid juba mõnda aega eeltöid teinud „tuntud kommunistlikud tegelased“ Nigol Andresen, Maksim Unt ja Neeme Ruus. „Nende leiutatud oli ka peaminister Vares, sest et NSVL saatkond pidas suitsukatteks tarvilikuks „laiemalt tuntud“ nimesid, kes aga oleksid sealjuures iseloomutud ning hästi sõnakuulelikud. Sellisena Vares kõlbas, oli ta ju teinud endale nime „käremeelse“ luuletajana ja arstinagi. Poliitikast ei taibanud ta kõige vähematki ja iseloomuga ei saa ta hoobelda.“^[30]

      Annisti kolleeg Ants Oras näib vähemalt osaliselt jagavat vaadet vasakharitlaste naiivsusest, ent muus osas mõtestab nende käitumist teisiti. Ta arvab oma 1944. aastal Helsingis esmailmunud essees, et juunipöörde järel andusid „vene doktrinaarsele valmispsühholoogiale“ ihu ja hingega need kirjanikud, kes olid varem omandanud palju impulsse prantsuse ja vene naturalismilt, tahtnud olla vaeste kihtide, proletariaadi eest võitlejad, kuid seejuures ei taotlenud neist sügavamat inimlikku arusaamist. Nende kõige tüüpilisem esindaja oli August Jakobson. Neid iseloomustas „tugev annus stereotüüpset sotsiaalset protesti, viletsuse ja haiguse ülepaisutet esitamine, kiindumus toorestesse faktidesse ja tooresse meelelaadi“ ning taltsutamatu kallaletung „pea kõigele hapramale, peenemale ja sügavamale meie rahva hingelaadis“ või parimal juhul selle ignoreerimine. Lisaks märgib Oras, et Semper, Barbarus jt. olid käinud Vene ülikoolides, ja „kõigist Lääne kultuurilisandeist hoolimata ei saand nad kunagi täiesti lahti mingist vaevalt aimatavast, kuid kõikjal olemasolevast vene substraadist“. Semperit ennast hindab Ants Oras aga mänguriks, „intellekti ja psühholoogia ja lõppeks ka luule sportlaseks“, näiteks „kuidas ka briljantne kultuur ilma sügavama eetoseta, intellektuaalne aparaat ilma küllalt tugeva hingelise tuleta võib viia omaenese olemuse eituseni, vaimse nihilismini ning täieliku oportunismini“. Seetõttu kujunenud Semperile nii kergeks „maha vanduda kõik see, millele ta seni oli pühendanud oma elu“.^[31]

      Sarnase argumentatsiooniga jätkab Oras oma 1948. aastal Londonis esmailmunud raamatus. Ta kirjutab, et Vares-Barbarus oli oma retoorilistes ja kirglikes luuletustes piitsutanud kõikvõimalikke tõelisi ja kujutletud pahesid Eestis ning mujal mittebolševistlikus maailmas, mis küll ei takistanud tal elamast luksuslikku elu: „Ta oli üks neist eriti häälekatest sotsialistidest, kes praktikas ei hoolinud sellistest „kodanlikest sentimentaalsustest“, kui osavõtt teiste inimeste kannatustest: ta oli tunnistanud „maailmarevolutsiooni“ ebamääraseks, kuid kõrgeks eesmärgiks.“^[32]

      Orase arvates oli Varese käsitlus poliitikast ebakindel, ja võimalik, et ta ei mõistnud täielikult, missugust häbiväärset saatust sõbrad idast talle sepitsevad. Kuid teati, et Vares-Barbarus, Maksim Unt ja Nigol Andresen olid juba mõnda aega varem tegutsenud venelaste heaks. Semperi ja teised temasugused salongikommunistid liigitab Oras küünikuteks. СКАЧАТЬ