Punased. Jaak Valge

Чтение книги онлайн.

      Autor: Jaak Valge

      Keeletoimetaja: Anu Seidla

      Retsenseerinud: Heino Arumäe, Toomas Haug, Valdur Ohmann, Allan Puur ja Enn Tarvel

      Graafiline disainer: Marje Eelma (Tuumik Stuudio)

      Trükikoda: Tallinna Raamatutrükikoda

      Digiteerimine: Readme, Priit Pangsepp ja Algimantas Akmenskis

      Sisupaber: Holmen Book white 60 g/m²

      Kaanematerjal: Upside Pack 210 g/m²

      3. paranduste ja täiendustega väljaanne

      ISBN 978-9949-38-158-6

      ISBN 978-9949-38-063-3 (epub)

      Autoriõigus: Jaak Valge ([email protected])

      EESSÕNA

      Võõrandumisse, pooltevahetusse, kohanemisse, põhimõttekindlusesse, demokraatiasse, kosmopoliitsusesse ja rahvuslusse puutuvad teemad on üleajalised. See raamat on püüe aru saada nende meie kaasmaalaste motiividest, kes 1940. aastal võõrvõimu teenistusse pöördununa oma ühiskonda purustama hakkasid, ja neist, kes seda juba varem täie jõu ja teadmisega tegid.

      Punaseks või revolutsionääriks olemine tähendas Eestis iseseisvussõja-eelsel ajal ebaõiglusevastast võitlust revolutsiooniliste vahenditega. Eesti-vastase ning Moskva kommunismi meelse lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917.–1918. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. Iseseisvuse ajal kutsusid mittemarksistid punasteks nii bolševikke ehk enamlasi kui ka sotsialiste või sotsiaaldemokraate, ehkki esimesed teisi roosadeks, kollasteks või koguni valgeteks manasid. Aga kõik marksistid tahtsid olla punased ja seda värvi olidki nende kõikide lipud. Kõigi marksistide kogunemistel lauldi „Internatsionaali“, „Varšavjankat“ ja „Oh kuusepuu, oh kuusepuu“ viisil „Punast lippu“.

      Mõisteid „kommunist“ ja „sotsialist“ võidi algselt tarvitada sünonüümidena, hiljem tähendas kommunistiks olemine Vene proletariaadi diktatuuri ja Kominterni poliitilise suuna innustunud pooldamist ja propageerimist. Kommunistideks hakkasid Vene bolševikud end nimetama 1918. aastal.

      Sotsialismi võidi mõista erineval moel, aga igal juhul tähendas sotsialist isikut, kes oli kapitalistliku ebaõigluse vastu. Sotsialism on vanem mõiste kui marksism, kuid nii 20. sajandi sotsiaaldemokraadid, sotsialistid kui ka kommunistid olid välja kasvanud ühest marksistlikust tüvest või vähemalt olid marksismist tugevasti mõjutatud. Kõigi marksistide eesmärk oli ühiskonna radikaalne muutmine ja ka selles mõttes jäid nad 1920. aastatel punasteks ja revolutsionäärideks.

      Aeg oli kirglik ja selle raamatu eestlastest tegelaste – „päriskommunistide“, marksistlike poliitikute ja marksistlike intellektuaalide – saatus julm. Rohkem selle raamatu isikunimede registris nimetatud marksistlikest eestlastest tapeti omade kui ideoloogiliste vaenlaste poolt. Taas leiab kinnitust asjaolu, et keegi pole tapnud rohkem punaseid kui punased ise.

      See seade ei toeta heli kuulamist!

      Paratamatult paistab see julmalt idealistlik ajajärk meile kaasaja valguses igaühele erinevalt. Küllap kumab ka alljärgnevast tekstist vastu minu pilk ja kaasaegne, omaaegsete sündmuste järge teadev hoiak, aga ainult niivõrd, kuivõrd СКАЧАТЬ