Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lihtsalt ukse ja akende ümber mingeid pööriseid ja keeriseid ja ruune. Pobises paar tähenduseta sõna ja vantsis oma teed.

      Sikutasin puitukse lahti. Külmunud rauast käepide salvas rästikuna nahka. Sisse lipsates pimestasid mind kuumus ja valgus.

      „Feyre!” Elaini vaikne ahhetus kraapis mu kõrvadest mööda ja pilgutasin erksa tule käes silmi. Avastasin enda ees vanuselt teise õe. Kuigi viledaks kulunud tekki mähkunud, olid tema kuldpruunid juuksed – kõigile meile kolmele anti sellised – täiuslikult pea ümber punutud. Kaheksa aastat vaesust ei suutnud riisuda temalt ihalust ilusa välimuse järele. „Kust sa selle said?” Nälja allhoovus ihus tema sõnu teravusest, mis muutus viimastel nädalatel liigagi tavaliseks. Ei mingit märkust vere kohta mu peal. Loobusin ammu lootusest, et nad üldse märkaks, kas tulen igal õhtul ikka metsast tagasi. Vähemalt seni, kuni neil taas nälg tekib. Aga samas ei sundinud mu ema neid midagi tõotama, kui õed ta surivoodi kõrval seisid.

      Hingasin rahustavalt sisse ja heitsin hirve õlgadelt. Jahisaak tabas puust lauda mütsatusega ja pani teises otsas keraamilise tassi tärisema.

      „Mis sa arvad, kust ma selle sain?” Mu hääl oli muutunud kähedaks. Iga sõna põletas väljudes. Isa ja Nesta soojendasid endiselt vaikides kolde ees käsi ning Nesta eiras tavapäraselt isa. Koorisin hundinaha hirve kehalt maha. Kui saapad ära võtsin ja ukse äärde asetasin, pöördusin Elaini poole.

      Tema pruunid silmad – minu isa silmad – püsisid naelutatult hirvel. „Läheb sul selle puhastamisega kaua?” Minul. Mitte temal, mitte teistel. Ma polnud ainuski kord näinud nende käsi verest ja karvast kleepumas. Minagi õppisin saaki puhastama ja kasutama vaid tänu teiste juhistele.

      Elain surus käe vastu kõhtu – see korises ilmselt samamoodi nagu minul. Ega Elain polnudki julm. Tema polnud nagu Nesta, kes ilmselt sündiski põlgliku irvega. Elain teinekord… ei tabanud asja. See polnud õelus, mis takistas tal abi pakkumast. Talle lihtsalt ei tulnud pähegi, et võiks suuta küll oma käsi määrida. Ma ei suutnud iial otsustada, kas ta tõesti ei mõistnud, et me olimegi päriselt vaesed või pelgalt keeldus sellega leppimast. See ei takistanud mul samas osta seemneid tema lilleaia jaoks, mida Elain leebematel kuudel pidas. Kui ainult sain seda lubada.

      Ja see ei takistanud tal osta mulle kolme väikest värvipurki – punast, kollast ja sinist. See juhtus samal suvel, kui mul oli piisavalt raha pihlapuust noole ostmiseks. Ainus siiani mulle tehtud kink. Ja meie maja kandis endiselt selle märke, isegi kui värv oli nüüd hääbumas ja täkitud: akende ja lävede ja esemete äärtes jooksid väikesed väädid ning lilled. Ahjukividel tibatillukesed tuleleegid. Igat vaba hetke selle küllusliku suve jooksul kasutasin ma selleks, et katta meie maja värvidega. Peitsin vahel nutikaid ilustusi sahtlite sisse, viledate kardinate taha, toolide ja laua alla.

      Nii lihtsat suve polnud meil sellest ajast saati olnud.

      „Feyre.” Isa madal mürin tuli ahju juurest. Tume habe ilusti pöetud. Ja nägu veatu – nagu mu õdedel. „Anti sulle alles täna õnne. Tõid meile sellise pidusöögi.”

      Nesta turtsatas isa kõrval. Polnud üllatav. Ükskõik milline kiitus ükskõik kellele – mulle, Elainile, teistele külaelanikele – tõi tavaliselt tulemuseks tema põlguse. Ja iga sõna meie isalt tõi tavaliselt kaasa mõnituse Nestalt.

      Ajasin end sirgeks. Olin seismiseks liiga väsinud, kuid toetasin käe hirve kõrvale lauale. Heitsin Nestale pahase pilgu. Kõigist meist elas just Nesta meie õnne kaotust kõige raskemalt üle. Ta põlastas vaikselt isa samast hetkest peale, kui põgenesime oma mõisast. Isegi pärast seda jubedat päeva, kui üks võlausaldajatest tuli näitama, kui rahulolematu ta oma investeeringu kaotuse üle on.

      Ent vähemalt ei täitnud Nesta erinevalt isast meie päid kasutu jutuga kaotatud varanduse taastamisest. Ei, tema lihtsalt kulutas seda raha, mida ma tema eest ei peitnud, ja vaevus harva üldse tunnistama mu isa lonkavat kohalolu. Mõnel päeval ei osanud mina ka öelda, kes meist kõige õnnetum ja kibestunum on.

      „Võime poole lihast sel nädalal ära süüa,” ütlesin pilku hirvele nihutades. Loom võttis enda alla kogu kipaka laua, mis teenis meid söögiala, tööpinna ja köögina. „Teise poole saame ära kuivatada.” Teadsin samas, et ükskõik kui ilusasti ma seda ka ei sõnasta, pean ikkagi ise suurema töö ära tegema. „Ja homme lähen turule uurima, kui palju saan nende nahkade eest,” lõpetasin jutu. Rääkisin pigem enda kui nendega. Keegi ei vaevunud nagunii kinnitama, et nad üldse mind kuulasid.

      Isa sirutas rikutud jala ette, tule kuumusele võimalikult lähedale. Külm, vihm või temperatuurimuutus halvendasid alati jõhkraid, väändunud haavu haige põlve ümber. Lihtsasti nikerdatud kepp toetus tooli vastu – selle valmistas ta ise. Ja see oli just see abimees, mille Nesta vahel tema haardest nimme kaugele jättis.

      Isa leiaks tööd, kui ei tunneks sellist häbi, väitis Nesta alati, kui selle kohta sisistasin. Ta vihkas isa ka vigastuse eest – et too ei hakanud vastu, kui võlausaldaja koos jõmmidega majakesse paiskus ja papsi põlve pihta ikka ja jälle virutas. Nesta ja Elain põgenesid magamistuppa ning tõkestasid ukse. Mina jäin paigale. Anusin ja nutsin läbi iga isa karje, iga luu raksatuse. Tegin püksi – ja siis oksendasin otse ahju ees olevatele kividele. Alles pärast seda läksid mehed minema. Enam ei näinud me neid kunagi.

      Kasutasime massiivse tüki säästudest selleks, et maksta ravitsejale. Isal läks kuus kuud, et üldse kõndima hakata. Aasta enne, kui suutis käia üle kilomeetri. Koju toodud vaskmündid selle eest, kui keegi teda piisavalt haletses ja puukujukesi ostis, polnud meie toitmiseks piisavad. Viis aastat tagasi, kui raha lõplikult otsa sai… Kui mu isa ei suutnud, ei kavatsenud endiselt end eriti liigutada, ei vaielnud ta ka vastu, kui teatasin soovist jahile minna.

      Ta ei vaevunud kerkima istmelt tule ees. Ei vaevunud tõstma pilku puuskulptuuri kohalt. Lasi mul lihtsalt nendesse surmavatesse, kõhedatesse metsadesse jalutada, mida pelgasid isegi kõige rohkem karastatud kütid. Nüüd oli ta muutunud veidi rohkem teadlikumaks. Vahel pakkus märke tänutundest, vahel lonkas kogu tee linna oma nikerdusi müüma – aga mitte eriti.

      „Mulle meeldiks väga uus keepmantel,” teatas Elain viimaks ohates. Samal hetkel tõusis Nesta ja kuulutas: „Mina vajan uusi saapaid.”

      Pidasin suu. Teadsin, et pole mõtet end nende vaidlusse segada. Samas heitsin pilgu Nesta endiselt läikivale saapapaarile ukse ees. Tema jalavarjude kõrval lagunesid mu liigväikesed käimad õmblustest lahti – neid hoidsid koos üksnes hargnevad paelad.

      „Aga ma külmun vana mantliräbalaga ära,” anus Elain. „Ma judisen surnuks.” Ta kinnitas suurte silmade pilgu minule ja ütles: „Palun, Feyre.” Ta venitas mu nime kaks silpi – fei-ri – kõige jälgimaks vingumiseks, mida olin iial kuulnud. Ja Nesta laksutas valjusti keelt enne, kui käskis õel vait jääda.

      Summutasin nende hääled oma peas, kui nad kukkusid kisklema selle üle, kes saab raha peagi turule viidavast nahast. Avastasin, et isa seisab nüüd laua ääres. Üks käsi kaalu toetamiseks laual, teine hirve uurimas. Isa tähelepanu libises hiiglaslikule hundinahale. Endiselt siledad ja härrasmehelikud sõrmed keerasid naha teisipidi ja joonistasid triibu verisele alusküljele. Tõmbusin pingesse.

      Isa tumedad silmad vilksasid minule. „Feyre,” ümises isa ja tema suu tõmbus tihedaks kriipsuks. „Kust sa selle said?”

      „Samast kohast, kus hirve,” vastasin võrdse tasasusega. Mu sõnad olid jahedad ja teravad.

      Isa pilk rändas üle vibu ja nooletupe mu seljal ning puust käepidemega jahinoale mu puusal. Tema silmad tõmbusid niiskeks. „Feyre… see risk…”

      Nõksatasin lõuaga naha poole ega СКАЧАТЬ