Meie aja kangelane. Михаил Лермонтов

Чтение книги онлайн.

      Originaali tiitel: Mihhail Lermontov Герой нашего времени Ilmunud 1840. aastal Esitrükk eesti keeles: Ilukirjandus ja Kunst, 1948 Esikaanel Mihhail Lermontovi portree (Alexander Julius Klünder, 1838; akvarell, paber) Vene keelest tõlkinud Väino Linask Kujundanud Anu Ristmets Autoriõigus tõlkele: Väino Linaski pärija ja OÜ Eesti Raamat, 2018 ISBN 978-9949-622-58-0 ISBN 978-9949-622-59-7 (epub) Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

      Eessõna

      … on igas raamatus esimene ja ühtlasi ka viimane asi; see on kas teose eesmärgi selgitamiseks või õigustuseks ning vastuseks arvustustele. Harilikult aga lugejaid ei huvita kõlbeline eesmärk ega ajakirjanduse kallaletungid ja seepärast nad eessõnu ei loe. Ent kahju, et see nii on, eriti meil. Meie publik on veel nii noor ja lihtsameelne, et ei mõista valmi, kui ta selle lõpus ei leia moraali. Ta ei taipa nalja, ei tunne irooniat; ta on lihtsalt halvasti kasvatatud. Ta ei tea veel, et korralikus seltskonnas ja korralikus raamatus ei tohi kasutada lausa sõimu; et kaasaegne kultuur on leiutanud hoopis vahedama relva, peaaegu nähtamatu, kuid sellest hoolimata tapva, mis meelituse rüü all annab tõrjumatu ning kindla hoobi. Meie publik sarnaneb provintslasega, kes, kuulanud pealt kahe vaenulikkudesse õukondadesse kuuluva diplomaadi kõnelust, jääb uskuma, et kumbki neist petab oma valitsust vastastikuse kõige õrnema sõpruse kasuks.

      See raamat koges alles hiljuti mõningate lugejate ja koguni ajakirjade õnnetut kergeusklikkust sõnade tähttähelise tähenduse suhtes. Ühed olid hirmsasti haavunud, ja päris tõsiselt, et neile seatakse eeskujuks säärane ebamoraalne inimene nagu Meie Aja Kangelane; teised jälle märkasid väga peenelt, et kirjanik on andnud enese ja oma tuttavate portreed … Vana ja vilets nali! Kuid nähtavasti on Venemaa juba nii loodud, et temas uueneb kõik peale seda laadi absurdsuste. Kõige nõiduslikumgi muinasjutt ei pääse meil naljalt etteheitest auhaavamise katse pärast!

      Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu – miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?

      Teie ütlete, et moraal sellest ei võida? Palun väga. Küllalt on inimesi toidetud maiustustega; neil on sellest seedimine korrast ära: on vaja kibedaid arstimeid, teravat tõde. Aga ärge igatahes nüüd arvake, nagu oleks selle raamatu autoril kunagi olnud kõrki unistust hakata inimeste pahede parandajaks. Jumal hoidku teda säärasest juhmusest! Talle pakkus lihtsalt lõbu kujutada kaasaegset inimest, nagu ta teda mõistab ja enda ning teie õnnetuseks liiga sageli on kohanud. Aitab sellestki, et haigus on ära näidatud, aga kuidas seda ravida – jumal seda teab!

      1. osa

      Bela

      Tulin postihobustega Tiflisist. Minu vankri koormaks oli vaid üks väike sumadan, mis oli poolest saadik täis tuubitud reisikirju Gruusiast. Suurem osa neist on teie õnneks kadunud, sumadan aga ühes muude asjadega on minu õnneks säilinud.

      Päike hakkas juba peituma lumise mäeseljandiku taha, kui ma Koišauri orgu sisse sõitsin. Osseedist postipoiss ajas väsimatult hobuseid, et enne ööd Koišauri mäele jõuda, ja laulis täiest kõrist. Tore koht on see org! Ümberringi rohelise luuderohuga kaetud ja plataanisaludega kroonitud juurdepääsmatud mäed, punakad kaljud, uhtvagudest viirutatud kollased järsandikud ja kõrgel, kõrgel üleval lume kuldne narmendav palistus, all Aragvi, kaelakuti ühe teise, nimetu jõekesega, mis mühinal murrab välja mustast, pimedusega täidetud kaljulõhest, venib hõbedase niidina ning sätendab nagu madu oma soomusega.

      Jõudnud Koišauri jalamile, me peatusime duhhani^[1.]juures. Siin tungles lärmitsedes paarkümmend grusiinlast ja mägilast; läheduses oli kaamelikaravan ööbima jäänud. Pidin üürima härgi, et lasta oma vankrit üles vedada sellele neetud mäele, sest oli juba sügis kiilasjääga – see mägi aga on umbes kaks versta pikk.

      Polnud midagi parata, palkasin kuus härga ja mõned osseedid. Üks neist heitis endale õlale minu sumadani, teised asusid peaaegu ainult kisendamisega appi härgadele.

      Minu vankri taga vedasid neli härga mängleva kergusega teist, sellest hoolimata et see oli ääreni täis laaditud. See asjaolu hämmastas mind. Vankri järel kõndis selle peremees, popsutades väikest hõbedaga kaunistatud Kabardi piipu. Tal oli seljas ilma õlakuteta ohvitserikuub ja peas karvane Tšerkessi müts. Ta näis olevat aastat viiskümmend vana; tema tõmmu näojume näitas, et ta on ammu tuttav Taga-Kaukaasia päikesega, ja enneaegu halliks läinud vurrud ei sobinud kokku tema kindla kõnnaku ning reipa ilmega. Ma astusin tema juurde ja kummardasin; ta vastas vaikides minu kummardusele ja laskis õhku tohutu suitsupilve.

      „Meil on nähtavasti ühine tee?“

      Ta kummardas jälle vaikides.

      „Te sõidate vist Stavropoli?“

      „Just nii … kroonu kraamiga.“

      „Ütelge, palun, miks teie rasket vankrit veavad neli härga mängeldes, minu tühja vankrit aga suudavad kuus looma osseetide abiga vaevalt liigutada?“

      Ta naeratas kavalalt ja vaatas mulle tähendusrikkalt otsa.

      „Teie pole vist kaua Kaukaasias?“

      „Umbes aasta,“ vastasin ma.

      Ta naeratas jälle.

      „Mis siis?“

      „Niisama. Hirmsad lojused on need asiaadid! Te arvate, et nad aitavad, kui nii kisendavad? Pagan seda teab, mis nad kisendavad. Kuid härjad saavad neist aru: rakendage neid ette kas või kakskümmend, aga kui nad karjuvad omamoodi, ei liigu härjad ikkagi paigast … Hirmsad kelmid! Aga mis sa neile ikka teed? … Armastavad reisijailt raha nöörida … Ära on hellitatud, võllaroad! Küll te näete, nad võtavad teilt veel viinarahagi. Ma juba tunnen neid, mind nad alt ei vea!“

      „Kas teie juba ammu siin teenite?“

      „Jah, teenisin siin juba Aleksei Petrovitši^[2.] ajal,“ vastas ta uljast rühti võttes. „Kui tema piirile tuli, olin ma alamleitnant,“ lisas ta, „ja tema ajal sain kaks aukraadi – mägilaste vastu võitlemise eest.“

      „Ja nüüd olete? …“

      „Nüüd kuulun kolmandasse piirivalvepataljoni. Ja teie, kui tohin küsida? …“

      Ma ütlesin talle.

      Sellega jutt lõppes ja me jätkasime vaikides teineteise kõrval kõndimist. Mäeharjal leidsime lund. Päike läks looja ja öö järgnes päevale ilma vaheajata, nagu see on tavaline lõunas; kuid lume helkimise tõttu võisime kergesti eraldada teed, mis tõusis ikka veel mäkke, kuigi mitte enam nii järsult. Ma käskisin panna oma sumadani vankrile, asendada härjad hobustega ja heitsin viimast korda pilgu tagasi alla orgu –, kuid kaljulõhedest voogudena väljatunginud tihe udu kattis seda täiesti ja ainustki heli ei kostnud sealt enam meie kõrvu. Osseedid kogunesid käratsedes minu ümber ja nõudsid viinaraha; kuid staabikapten käratas nii ähvardavalt neile peale, et nad silmapilk laiali jooksid.

      „No küll on rahvas!“ ütles ta.„Leibagi ei oska vene keeli nimetada, aga selle on selgeks õppinud:„Ohvitser, anna viinaraha!“ Isegi tatarlased on minu arvates paremad, need vähemalt ei joo …“

      Jaamani oli veel umbes verst maad. Ümberringi oli vaikne, nii vaikne, et sääse pirina järgi võis jälgida tema СКАЧАТЬ