Kõik need kadunud tüdrukud. Megan Miranda
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kõik need kadunud tüdrukud - Megan Miranda страница 4

СКАЧАТЬ andeks,“ ütlesin ma ja hüppasin talle kaela, mis oli muidugi liig. Ma tegin ikka nii. Üritasin viga tasa teha ja kaldusin teise äärmusse. Vend seisis mu embuses kangelt ja ma teadsin, et kõik mu riided saavad mullaseks. „Kuidas tööl läheb, kuidas Laural läheb, kuidas ise elad?“

      „Kiirelt. Mida rasedam, seda piredam. Mul on hea meel, et sa siin oled.“

      Naeratasin ja kummardusin siis autost käekotti võtma. Ma ei osanud kunagi tema viisakustele reageerida. Ei teadnud kunagi, mida nendega peale hakata, mida ta nendega mõtles. Teda oli, nagu mu isa armastas öelda, raske lugeda. Ta oli juba loomult kuidagi hukkamõistva ilmega, mistõttu tundsin alati, et pean end kaitsma, midagi tõestama.

      „Ahjaa,“ ütlesin ma, tegin auto tagaukse lahti ja nihutasin kaste siia-sinna. „Ma tõin talle midagi. Teile mõlemale. Beebile.“ Kuhu pagan see sai? Kinkekotil oli ruumiline kõristipilt, kus sädelev puru iga liigutusega ringi liikus. „See peab siin kuskil olema,“ pomisesin ma. Ja pakkepaberil olid väikesed haaknõeltega mähkmete pildid, ma ise ei saanud küll sellele pihta, aga tundus, et Laurale võiks see meeldida.

      „Nic,“ ütles ta, pikad sõrmed autoukse serva ümber konksus, „sellega on aega. Tal on järgmisel nädalal beebiootuspidu. Tähendab, kui sul aega on. Kui sa tahad tulla.“ Ta köhatas. Võttis käe ukselt. „Talle meeldiks, kui sa tuleksid.“

      „Olgu,“ ütlesin end sirgu ajades. „Ikka. Muidugi.“ Panin ukse kinni ja hakkasin maja poole minema, Daniel pidas minuga sammu. „Kui hull asi on?“ küsisin ma.

      Ma polnud maja näinud eelmisest suvest saadik, kui isa Grand Pinesi hooldekodusse kolisime. Tookord oli lootust, et tegu on ajutise sammuga. Nii me vähemalt talle ütlesime. Ainult mõneks ajaks, isa. Kuni sul paremaks läheb. Ainult natukeseks. Nüüdseks oli selge, et tal ei lähe paremaks, et see ei ole ainult natukeseks. Tema mõistuses valitses täielik segadus. Tema rahaasjades valitses veel suurem segadus, igasuguse loogika vastane õudus. Aga vähemalt oli tal maja alles. Meil oli maja alles.

      „Ma helistasin eile, et vesi ja elekter uuesti sisse lülitataks, aga konditsioneeril on midagi viga.“

      Tundsin, kuidas mu pikad juuksed kaelale kleepuvad, suvekleit naha külge liibub, paljad jalad higiga kattuvad, ja ma polnud seal veel viit minutitki viibinud. Mu põlved nõtkusid, kui pinde ajavale verandale astusin. „Ja tuult pole ka?“

      „Juba kuu aega on selline olnud,“ ütles Daniel. „Ma tõin mõned ventilaatorid. Peale konditsioneeri pole suurt midagi hullu. Vaja on lihtsalt värvi, lambipirne, korralikku suurpuhastust, ja muidugi peame otsustama, mida hakata peale kogu selle kraamiga seal sees. Oleks suur kokkuhoid, kui meil õnnestuks maja ilma maaklerita maha müüa,“ lisas ta, heites mulle kõneka pilgu. See oli nüüd minu roll. Daniel tahtis, et ma tegeleksin peale isa paberite ka maja müümisega. Tal oli töö, laps tulekul, tal oli siin oma elu.

      Minul oli kaks vaba kuud. Korter, mille olin lisaraha saamiseks välja üürinud. Sõrmus sõrmes ja peigmees, kes töötas nädalas kuuskümmend neli tundi. Ja nüüd ka see nimi – Corinne Prescott –, mis põrkles mu peas ringi nagu kummitus.

      Daniel tõmbas võrkukse lahti ja tuttav kääksatus tabas mind kui noatorge. Nagu alati. Tere tulemast tagasi, Nic.

      –—

      DANIEL AITAS MUL AUTOST PAKID ära tuua, tassis kohvrid teise korruse koridori, ladus mu isiklikud asjad köögilauale. Ta tõmbas käsivarrega üle töötasapinna ja õhku paiskusid tolmuterad, mis jäid justkui aknast sisse tungivatesse päikesekiirtesse rippuma. Ta köhatas, käsivars suu ees. „Vabandust,“ ütles ta. „Ma pole veel sees midagi teha jõudnud. Aga ma hankisin vahendeid.“ Ta osutas köögikapil seisvale pappkastile.

      „Selleks ma siin olengi,“ ütlesin mina.

      Kuna tahtsin maja korrastades sealsamas sees elada, otsustasin alustada oma toast, et mul oleks kuskil magada. Möödusin kohvrist trepiotsal ja läksin puhastusvahendite kasti puusal hoides oma vanasse tuppa. Põrandalauad koridoris kriiksusid sammuke enne toaust nagu alati. Akendest tulev valgus lõikas kardinatest läbi ja kõik asjad toas nägid selles summutatud kumas välja, nagu oleksid üksnes poolenisti seal. Vajutasin lambilülitit, aga midagi ei juhtunud, nii et jätsin kasti keset põrandat ja tõmbasin kardinad eest, vaadates, kuidas Daniel garaažist tuleb, ventilaator kaenlas.

      Kahvatute karikakardega kollane pleed oli endiselt voodijalutsis käkras, nagu poleks ma kunagi ära käinudki. Lohud voodilinas – puus, põlv, põsk – justkui oleks keegi sealt äsja tõusnud. Kuulsin Danielit eesust avamas ja tõmbasin ruttu pleedi üle voodi, siludes muhud ja voldid sirgeks.

      Avasin mõlemad aknad – selle, mille kinnitus töötas, ja teise, mille kinnitus läks millalgi põhikooli ajal katki ja mida me ei jõudnudki korda teha. Putukavõrk oli kadunud, aga see polnud just suur kaotus; selle raam oli aastatepikkusest väärkohtlemisest katki ja väändunud. Ma ise olin igal õhtul võrgu alumise serva eest lükanud, kaldkatusele roomanud, hüpanud alla multšile, millele kukkudes võis haiget saada ainult siis, kui kõrgust valesti hindasid. Selline käitumine tundus mulle seitsmeteistkümneselt väga mõistlik, nüüd aga naeruväärne. Tagasi tuppa ma ju ronida ei saanud, nii et hiilisin tagauksest sisse ja ronisin vargsi trepist üles, vältides koridori kriiksuvat põrandalauda. Ilmselt oleksin võinud sama teed pidi ka välja hiilida ning säästa nii ennast hüppamisest kui ka aknavõrku hävingust.

      Ümber pöörates nägin nüüd valgust täis saanud toas kõiki neid väikseid asju, mida Daniel juba teinud oli: mõned pildid olid seintelt maha võetud, nende kohal oli kollane värv tumedam; vanad kingakarbid olid riidekapi ülemiselt riiulilt alla võetud ja toa taganurgas korralikult seina najale riita laotud; kootud vaibake, mis oli kuulunud emale tema lapsepõlves, oli voodi alt toa keskele tõmmatud.

      Kuulsin põrandalaua kriiksatust – Daniel seisis ukseavas, ventilaator kaenla all. „Aitäh,“ ütlesin ma.

      Ta kehitas õlgu. „Pole tänu väärt.“ Ta seadis selle nurka ja pani tööle. Taevalik. „Aitäh, et tulid, Nic.“

      „Aitäh, et mu toaga juba peale hakkasid,“ ütlesin mina omakorda, tammudes ühelt jalalt teisele. Ma ei saanud aru, kuidas teiste õdede-vendade omavahelised suhted nii lihtsad said olla. Kuidas nad oskasid silmapilguga tagasi lapsepõlve libiseda, jätta formaalsused seljataha. Danielil ja minul paistis ees seisvat terve päev kikivarvul tühjas majas tippimist ja teineteise surnukstänamist.

      „Mis?“ ütles ta, keerates puhuril võimsust juurde, nii et selle madalast üminast sai püsiv valge müra, mis summutas väljast tulevad helid.

      „Mu toaga.“ Viipasin seinte suunas. „Aitäh, et pildid maha võtsid.“

      „Mina ei võtnud,“ ütles ta ventilaatori ees seisatades ja hetkeks silmi sulgedes. „Ilmselt siis isa.“

      Võib-olla. Ma ei mäletanud. Ma olin siin aasta tagasi, õhtul pärast isa äraviimist, aga üksikasjad… üksikasjad olid mälust kadunud. Kas kingakarbid olid juba siis põrandal? Kas pildid olid maha võetud? Tundus, et ma oleksin pidanud seda mäletama. Kogu see õhtu oli udune.

      Daniel ei teadnud, et olin tol õhtul siia tagasi tulnud, selle asemel et otse koju sõita, nagu talle öelnud olin – tööasjad, ma pean minema. Olin tagasi tulnud, uidanud toast tuppa, nutmata, vapustatud, nagu laadamelus ära eksinud laps, kes otsib rahvasummast tuttavat nägu. Lamasin tühjas majas kerra tõmbunult voodi peal, kui kuulsin maja ees mootorimürinat ja uksekella, millele ma ei reageerinud. Võrkukse kääksatust, võtit lukuaugus, saapaid trepil. Kuni Tyler nõjatuski vastu mu magamistoa seina. Hakkasin СКАЧАТЬ