Tüdruk, kes ei rääkinud. Michael Hjorth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ köögist. Mööda veriseid jalajälgi trepi poole minnes mõtles Erik oma otsuse veel kord kiiresti läbi.

      Oht.

      Jahimees.

      Haavlipüss.

      Erik soovis tõesti, et asi oleks nii. Ta oli ainult natuke üle kahe kuu Värmlandi politsei vägivallakuritegude osakonna ülem olnud ja ta ei tahtnud, et uurimine pikale veniks. Pia ka mitte. Naine nõuaks, et lugu kiiresti ära lahendataks. Nii et vald võiks selle seljataha jätta. Edasi minna.

      Jalajäljed muutusid üha ähmasemaks ja kadusid mõni meeter enne treppi sootuks. Erik võttis valgeks värvitud käsipuust kinni ja läks üles.

      Teisel korrusel lõppes trepp kitsa koridorilaadse esikuga, kus oli kolm ust. Kaks neist olid lahti. Erik heitis kohe vasakut kätt olevast kiire pilgu sisse. Narivoodi ja laialipillatud mänguasjad ütlesid, et see on poiste tuba. Ta läks koridori lõppu ja seisatas taas. Seal, Eriku arvates suletud vannitoaukse najal oli poolistukil Emil. Paistis, et ta oli Karinist mõne aasta vanem. Või siis muutsid hallid juuksed ta vanemaks. Surnud oli ta igal juhul. Seekord kindlasti haavlid. Otse rinnus. Erik kujutas ette, kuidas mees magamistoast välja tormab ja kuidas laskja trepiotsal seisab.

      Erik vaatas ringi. Paistis, et mees ei olnud mingit löögiriista kaasa võtnud. Küllap ta kuulis, mis alumisel korrusel toimus, ja tormas ikkagi täiesti relvituna välja.

      Arvata võib, et ta ei mõelnud selgelt. Erik ei suutnud ettegi kujutada, kuidas ta ise reageeriks, kui tema kodus midagi niisugust juhtuks. Nende kodus. Kui allkorrusel oleks olnud Pia ja nende tütar.

      Ta astus üle mehe jalgade magamistuppa. Seal troonis kaheinimesevoodi. Vähemalt kaks korda kaks meetrit. Ruumi jätkub ka halba und näinud lapsele. Päevatekk ja ilupadjad korralikult oma kohal. Kaks öökappi ja otsaseinas kummut, selle kohal peegel. Teise otsaseina moodustasid riidekapid. Keskmise uksed olid lahti.

      Karini kapp.

      Riidepuudel kleidid, pluusid ja seelikud.

      Kapi põhjast kingade vahelt paistsid kaks paljast jalga. Erik läks ligemale.

      Kapi sügavuses istus teine perepoeg. Nii kaugele pugenud, kui sai. Tekk põlvedel. Nagu oleks püüdnud ennast peita. Kas sellepärast Emil edasi ei läinudki? Nägi trepist üles tormavat poega ja püüdis teda ära peita?

      Päästa.

      See ei õnnestunud.

      Tulistaja leidis poisi üles. Arvatavasti seisis ta seal, kus Erik praegu. Natuke rohkem kui meetri kaugusel poisist. Püssitoru suue oli veelgi lähemal.

      Kaela tabanud lask oli poisi pea peaaegu otsast ära rebinud.

      Erik pidi silmad ära pöörama. Ta oli näinud paljutki, mida inimesed on võimelised üksteisele tegema, aga see…

      Lapsed. Pidžaama. Väikesed paljad jalad.

      Erik istus ülestehtud voodile ja hingas sügavalt, lämmatas nutu. Suurel kaheinimesevoodil, tulitavad pisarad laugel, tõotas ta endale, et võtab selle teo toimepanija kinni. Ta ei suutnud meenutada, et oleks kunagi enne midagi niisugust teinud. Vähemalt mitte kunagi seda endale nii selgelt välja öelnud. Aga ta võtab selle teo toimepanija kinni.

      Maksku mis maksab.

      Nagu tavaliselt, oli Sebastian jalgsi Kungsholmenile tööle tulnud.

      See oli tema uus harjumus. Nii kulus rohkem aega ja mida kauem ta oma korterist ära oli, seda parem. Ta mõtles tõsiselt elukohavahetuse peale. Nagunii veetis ta suure osa ajast väljaspool kodu. Nendel harvadel tundidel, kui ta seal viibis, tammus ta enamasti edasitagasi. Kui ta viimaks väsis, püüdis ta lugeda uuesti neid raamatuid, mida ta oli omaenda väitel juba lugenud. Ent ta oli nii rahutu, et alustas uut enne, kui eelmine läbi sai. Üks peatükk siit, teine sealt, kuid ta avastas pidevalt, et mõtted triivivad ringi nagu ajupuud.

      Isegi naised olid ta ära tüüdanud. Ta jätkas flirtimist, see pakkus talle mõningat lõdvestust, aga teda ennastki pani imestama, kui vähestel kordadel ta viimasel ajal lõpuni on läinud.

      Aga mälupilt põrandal lebavast Ursulast…

      Ta ei saanud seda peast välja.

      Laiali valguv veri voolas paremast silmast nagu lõhkenud kotist, Ursula juuksed olid kleepuvalt punased. Sebastianile näis, et klooriga küürimisest hoolimata lõhnab esik ikka veel vere järele.

      Niisiis läks ta iga päev kontorisse. Tal oli tööd vaja. Uurimist, parema meelega nii keerulist ja proovilepanevat, et see nõuaks täielikku keskendumist.

      Kuid ülesandeid ei paistnud kusagilt. Nende politseipiirkonnas ei olnud keegi mõrvajuurdluse osakonna abi palunud ja nagu alati, võttis meeskond suure osa varem kogunenud ületundide hüvitamiseks endale vaba aega. Billy, kes muidu alati platsis oli, ükspuha, kas tööd oli või ei, ilmus aeg-ajalt meile lugema, aga muud ei midagi.

      Torkelit nägi ta veel harvemini. Võib-olla nii ongi parem.

      Torkel armastas Ursulat, ja kui lask Ursula lõhki rebis, juhtus see Sebastiani juures. Naise elutu keha oli tema esikus. Sebastianil oli tunne, et Torkel süüdistab juhtunus alati teda, kuigi nad olid oma harvadel kohtumistel seda teemat edukalt vältinud.

      Kas Sebastian armastas Ursulat? Küllap oli kunagi armastanud. Aga, kui ta lasku kuulis ja Ursulat esikupõrandal lamamas nägi, oli tema esimene mõte jube. See oli selge ja kõike muud kui armastav.

      Kurat, on alles jama.

      Naine, keda ta oli palju aastaid tundnud. Naine, kellega ta oli lähedasemaks saanud ja kellega ta söandas olla ausam kui ühegi teise inimesega, oli tema esikupõrandal suremas – ja tema esimene reaktsioon oli „kurat, on alles jama”.

      See mõte oli talle vägagi tuttav.

      Tavaliselt tuli see talle enamiku asjade korral pähe: konfliktid, pealetükkivad naised, igavad tööülesanded, ühiskondlikud üritused. Nendes seostes oli see loomulik. Isegi hea.

      Aga seal ja siis…

      Pärast lasku tema esikus.

      See hirmutas isegi teda.

      Ainus, mis teda praegusel ajal rõõmustas, oli see, et Vanja aeg-ajalt töö juurest läbi astus. Tema oligi tegelik põhjus, miks Sebastian endiselt kontoris käis.

      Nende suhted olid viimasel ajal natuke paremaks muutunud. Šokk, mis tabas Vanjat pärast seda, kui ta sai teada, et Valdemar pole tema bioloogiline isa, oli tema elu pea peale keeranud. See nõrgestas kahtlusi, et Sebastiani käsi oli mängus selles, et Vanja FBI koolitusele ei pääsenud. Näis, et Vanja ei jaksanud enam niisugust kahtluseussi toita.

      See oli inimlik, vähesed jaksavad tema moodi kõikide vastu võidelda. Mitmel rindel sõdida. Siis on parem kellegagi habras rahu sõlmida.

      Pealegi oli Sebastian järjekindlalt selle juurde jäänud, et temal ei ole asjaga mitte mingit pistmist. Ta oli isegi kaks korda hindamiskomisjoni poole pöördunud ja seletanud neile, kui vale otsuse nad tegid.

      Loomulikult oli ta mõlemal korral selle eest hoolt kandnud, et Vanja tema vapratest katsetest kõrvalisi teid mööda teada saaks. Komisjon ei olnud meelt muutnud. Otsuses oli kirjas, et järgmisel korral, kui Quanticosse kohta pakutakse, oodatakse Vanja Lithnerit kandideerima. СКАЧАТЬ