Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda. Eliise Tähe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ auahne lootus, et ehk mu elukvaliteet tõuseb veelgi. Kujutasin end ette jooksumaratonidel. Ja see mõte meeldis mulle.

      SOOVITUS PATSIENDILE:

      Võtke enne operatsiooni vähemalt kahe erineva asutuse arsti arvamus operatsiooni vajalikkuse suhtes.

      Detsember – viimased nädalad enne operatsiooni

      Detsembris sain telefonikõne, kus mulle öeldi, et järgmise nädala esmaspäeval on plaanis minu operatsioon. See oli hea uudis, sest olin lugenud tõsiseltvõetavast uuringust, vist USA statistika põhjal, et nädala alguses tehtud operatsioonid on edukamad ja rohkem surmasid tuleb ette operatsioonidel, mis toimuvad nädala teises pooles.

      Helistasin sõbrannale ja ütlesin, et kahjuks ei saa ma 25. detsembril tema sünnipäevale tulla. Olen selleks ajaks küll haiglast väljas, aga reisimiseks ilmselt liiga nõrk. Minu üllatuseks muutus tavapäraselt naeru lõkerdav sõbranna härdameelseks, „süüdistades“ mind, et kavatsen surra. Naersin ta mure üle, kuid kinnitasin tõsimeelselt, et „kui see sõltub natukenegi minust, siis ma ei sure“.

      Mulle meenus, et ta oli mu sõpruskonnas see inimene, kellele on paberist jõulu- ja sünnipäevakaardi saamine oluline. Tahtsin vältida masstoodangut ja valida kunstikauplusest mõne ilusa kaardi. Lõpuks leidsin enne taiji trenni sobiva kaardi ühest kunstipoest. Kaalutlesin kahe kaardi vahel. Üks meeldis mulle rohkem, ent teine oli seotud tema hobiga – fotograafiaga.

      Kui pool aastat hiljem nägin seda postkaarti tema kodus riiulil, tõdesime mõlemad, et see kaart tekitas meis mõlemas vastakaid tundmusi. Sõbranna oli võtnud postkaarti kui märki, et ma aimasin, mis minuga juhtub ja saatsin sellepärast hüvastijätuks niisuguse teksti, nagu seal seisis. Tegelikult ei olnud tekstis seda kontekstiväliselt lugedes midagi erilist, soovisin talle kenasti sõnu seades ilusat-toredat elu, nagu sünnipäevakaartidel ikka soovitakse. Endeliseks tegi kaardi sisu situatsioon, et keegi (justkui) sureb ja soovib mahajääjale kõike head. Minus tekitas kaart ängi hoopis seetõttu, et see meenutas viimaseid päevi minu normaalsest (loe: õnnelikust) elust.

      Päev enne haiglasse minekut rääkisin emaga. Mainisin, et lähen operatsioonile, kuid ta ei tundnud isegi huvi, mis operatsiooniga on tegu, mis mind muidugi kergelt solvas. Ent meievahelised suhted on alati keerulised olnud. Eriti kehtis see minu teismeliseea kohta. Tõenäoliselt oli tegemist tavapärase generatsioonidevahelise võõrdumisega, mis mõnedes perekondades ühel või teisel põhjusel tekib. Meil oli põhjuseks ilmselt üksikvanema hirm lapse võimalike vigade ees ja lapse solvumine sellest, et teda ei usaldatud. Kui liita olukorrale mõlemapoolsed suhtlemisoskuse puudujäägid, siis oligi tulemuseks rida tülisid ja aastatepikkust vimma.

      Minu puhul aitas juhtunule kaasa asjaolu, et lähimate sõbrannade suhted vanematega olid väga suures kontrastis minu kogemusega. Kui üks lähimatest sõbrannadest puges 15-aastaselt naljatledes emale sülle ja ütles „emme“ ning teise lähima sõbranna lahutatud isa viis tütart turismireisidele Euroopasse, mis ei olnud tollal nõnda tavapärane kui praegu, siis olidki vaiksed ja valjuhäälsed süüdistused vanemate vastu kerged tekkima.

      Haiglast saatsin emale siiski telefonisõnumiga kontaktnumbri, kuhu ta saab pärast operatsiooni helistada ja minu seisundi kohta küsida. Kontaktisikuks olin juba ammu määranud ühe oma parimatest sõbrannadest. See osutus hiljem õigeks otsuseks, kuna tegemist on suhtlemisalti ja organiseerimisvõimelise inimesega. Temast oli palju enam kasu, kui olnuks lihtsalt toredast, kuid passiivsest inimesest. Minu ema on küll igapäevastes toimetustes üliagar, kuid organiseerijat temast pole, ka teise linna vahet sõitmine pole tema loomusele omane.

      SOOVITUS PATSIENDILE:

      Kui valite haiglasse kontaktisikut, mõelge sellele, et tegemist ei ole ainult inimesega, kelle kaudu ülejäänud lähedased saavad teiega juhtunust teada, vaid tegu võib olla ka inimesega, kellest mõnes mõttes oleneb, mis teie kui patsiendiga haiglas tehakse. Loomulikult teevad meditsiinitöötajad enda meelest otsuseid faktide põhjal, kuid neid kui inimesi ja nende tööl vastu võetud otsuseid mõjutavad samuti lugematud pisifaktorid, sh patsiendi lähedaste suhtlemisoskus.

      Viimasel õhtul kodus vasaku käega hambaid pestes olin oma uue hobiga rahul. Nimelt olin juba kuid harjutanud vasaku käega tegema lihtsaid asju: meiki, kääridega lõikamist, arvutihiire kasutamist.

      Mul polnud aimugi, et elu justkui valmistas mind niimoodi tulevikuks ette.

      Päev enne operatsiooni

      Pühapäeva hommikul enne haiglasse minekut tegin tavapärasest suurema põhjalikkusega viie tiibetlase harjutuste kompleksi. Need on ühed väidetavalt imelised harjutused, mille kohta leiab guugeldades palju infot. Pingutasin painutades eriliselt ning püüdsin hoida jalgu eriti sirges asendis, kus see vajalik oli. Tegin hoolikalt ja mõnuga, sest teadsin, et ilmselt tuleb paariks nädalaks või kuuks ajaks võimlemises ja jõuharjutustes paus sisse. Mediteerisin tunnikese, et olla parimas tujus ja vaimses vormis. Asjad olid juba pakitud. Sõin lihtsa ja tervisliku hommikusöögi ning olin valmis minema. Astusin väliskoridori rõõmsa elevusega, justkui läheksin reisile. Sulgesin ja lukustasin oma armastatud üürikorteri ukse, teades, et see koht, kus olin elanud oma elu kõige õnnelikumad aastad, ootab mind varsti taas. Nüüd saan klišeelikult kirjutada: „Mul polnud aimugi, et sulgen selle ukse viimast korda…“

      Klišee või mitte, aga ma tõesti mäletan seda viimast ukse sulgemist ja isegi väikest kahtlusevarjundit, et äkki on see viimast korda. Ent samasugust tunnet olin ka vahel reisile minnes tundnud, seega polnud kõhklevas tundes midagi uut.

      Minu palatikaaslaseks osutus väga meeldiv vene rahvusest naine. Nimetagem teda Mariaks. Maria oskas eesti keelt veel vähem kui mina vene keelt. Peale emakeele oli meil veel üks oluline erinevus. Tema kartis eelseisvat operatsiooni, mina aga olin põnevil või vähemalt meeldivalt elevil. Püüdsin oma palatikaaslast paari grammatiliselt ebakorrektse lausega rahustada.

      Päris õhtul astus palatisse sisse üks sümpaatne mees. Ta tutvustas end anestesioloog dr R-ina. Seejärel võttis mees voodi kõrval toolil istet ning päris andmeid, mida anestesioloogid enne operatsiooni ikka küsivad. Näiteks tahtis ta teada, kas võtan mingeid tablette. Vastasin uhkelt, et mul pole kodus ühtegi tabletti – isegi mitte peavalu omi. See oli fakt, mille üle olin tõepoolest uhke ja mida mulle meeldis kuulutada.

      Toolil istuv arst meeldis mulle kohe. Võib-olla mulle ainult tundus, aga me klappisime hästi. Loomulikult polnud mul aimugi, et see inimene otsustab varsti minu ellujäämise üle. Siinkohal kirjeldan üksnes väikest naljakat ja hämmastavat lugu.

      Dr. R uuris mu pabereid ja ütles: „Ma näen, et teile on tehtud see sondi neelamise protseduur.”

      Ma vaatasin talle imeliku näoga vastu ja ütlesin: „Ei!”

      Nüüd vaatas tema mind imeliku näoga.

      Seepeale ei jäänud muud üle kui naerda. Ja me naersimegi.

      Ütlesin: „See on ju ebameeldiv protseduur. Eks ole? Inimesed, kellele seda tehtud on, ju mäletavad seda? Ja mul on väga hea mälu.”

      Dr. R kinnitas: „Jah, see on ebameeldiv protseduur ja inimesed mäletavad seda.”

      Jälle naer. Seejärel kontrollis ta mu nime, veendumaks, et ta ei hoia käes vale patsiendi kaarti. Patsiendi nimi kaardil oli õige.

      Sain teada, et mulle on tehtud seitse aastat tagasi lausa kaks korda see sondi neelamise protseduur (söögitoru kaudu alla neelatud sondiga tehakse südamele ultraheliuuringut), aga mälestus mul selle kohta puudub. Anestesioloog selgitas, et on olemas aineid, mille mõjul mõni inimene toimunut ei mäleta. See СКАЧАТЬ