Vaikus. Endo Shusaku

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ moel, said Macaus resideerivad portugali kaupmehed kogu KaugIdas toorsiidiga kauplemise monopoli enda kätte ning kui eelmise ja üleeelmise aasta sadama koguimpordi väärtus oli 10000 serafini, siis selleks aastaks oodatakse väärtuse tõusu 40000 serafinini.

      Täna on mul teile suurepärane uudis. Eile kohtusime lõpuks ühe jaapanlasega. Varem oli Macaus päris palju Jaapani usuinimesi ja kaupmehi käinud, kuid nüüd, nn suletud riigi ajal, kui sellistele külastustele lõpp tehti, naasid needki vähesed, kes olid siia jäänud, oma kodumaale. Isegi Valignano väitis, et Macaus ei ole jaapanlasi, kuid täiesti juhuslikult saime teada, et siin, hiinlaste seas, elab jaapanlane.

      Eile, keset vihmasadu, läksime me hiina linnaossa otsima laeva, millega salamisi Jaapanisse minna. Pidime leidma ühe laeva ning kapteni ja madrused. Vihm Macaus tegi selle armetu linna veel närusemaks. Nii meri kui linn ligunesid halluses, hiinlased kössitasid oma hurtsikutes, poristel tänavatel polnud inimhingegi. Vaadates neid tänavaid, jäin miskipärast inimelule mõtlema. See tegi meele kurvaks.

      Kui jõudsime hiinlase juurde, keda meile oli tutvustatud, ja talle oma vajadustest rääkisime, ütles ta kohe, et Macaus on üksj aapanlane, kes tahab kodumaale naasta. Tema poeg läks meiep alve peale jalamaid jaapanlast kutsuma.

      Kuidas küll kirjeldada jaapanlast – esimest, keda ma oma elus kohtasin? Komberdades ilmus tuppa üks joobunud püksikandja. Räbalaisse riietunud Kichijirō nimeline mees võis olla kakskümmend kaheksa või kakskümmend üheksa aastat vana. Kui ta lõpuks meie küsimustele vastata suutis, saime teada, et ta on Nagasaki lähedal oleva Hizen’i piirkonna kalamees. Ta oli Shimabara mässu eel merel hätta jäänud ning Portugali laev korjas ta üles.

      Võimalik, et see oli tema joobnud oleku pärast, kuid tema silmad näisid petlikud. Meiega rääkides pööritas ta neid korduvalt.

      „Kas sa oled kristlane?“

      Kui mu kolleeg Garrpe seda küsis, jäi mees nukralt vait. Miks Garrpe küsimus teda õnnetuks tegi, ei osanud me arvata. Algul ei tahtnud ta sellest rääkida, kuid viimaks hakkas mees, meie õhutusel, jutustama Kyūshūl toimunud kristlaste kiusamisest. Ta oli oma silmaga näinud, kuidas Hizen’i alal Kurasaki külas suurmaavaldaja käsul kahtekümmend nelja usklikku vees piinati. Kristlased seoti madalasse merevette torgatud puidust sammaste külge ja jäeti sinnapaika. Tuli tõusulaine. Vesi tõusis nende jalgevaheni. Aegamööda muutusid vangistatud jõuetuks ning surid umbes nädala pärast meeletus agoonias. Kas see ei olnud mitte Rooma keiser Nero, kes sellise jõhkra piinamisviisi peale tuli?

      Vestluse ajal märkasime me hämmastusega, kuidas, kirjeldades seda õõvastavat vaatepilti, Kichijirō nägu moondus, kuni ta lõpuks oma suu kinni pani. Ta käed värisesid, justkui oleks mingi kohutav mälestus teda kummitama tulnud. Võimalik, et nende rohkem kui kahekümne inimese seas oli ka mõni tema sõber või tuttav. Ning võib-olla olime vajutanud sõrmega haavale, mida ei oleks tohtinud puutuda.

      „Nii et sa siis oled ikkagi kristlane,“ küsis Garrpe kangekaelselt.

      „Kas pole?“

      „Ei,“ raputas Kichijirō pead. „Es ole.“

      „Kuid sul on soov Jaapanisse tagasi minna. Meil on õnneks raha, et osta laev ja koguda kokku meeskond. Nii et kui sul on tahtmine meiega koos Jaapanisse suunduda, siis…“

      Nende sõnade peale selginesid sakest joobnud kollaka jaapanlase silmad ning, endiselt toanurgas põlvitades, pomises ta justkui ennast välja vabandades, et kuna ta tahaks kodukülla maha jäänud vanemaid ja õdesid-vendi näha, sooviks ta meiega kaasa tulla. Alustasime koheselt selle ujeda mehega läbirääkimisi. Kergelt räpases ruumis lendas kärbes sumisedes ringi. Põrandal veeres Kichijirō tühjaks joodud sakepudel. Igatahes oli meil teda vaja. Kui me kord Jaapanisse jõuame, ei suuda me paremal ja vasakulgi vahet teha. Me peame ühendust võtma kristlastega, kes meid ära peidaks, keda usaldada saaks. Tema oleks meile esmaseks teejuhiks.

      Kichijirō istus, käed põlvede ümber, pilk seina poole, ning mõtles pikalt meie tingimuste üle, kuid jäi lõpuks nendega nõusse. Tema jaoks oli see piisavalt ohtlik ettevõtmine, kuid küllap taipas mees, kui ta selle võimaluse praegu mööda laseb, siis ei saa ta enam Jaapanisse.

      Tänu isa Valignanole oli meil lootus üks suur džonki saada. Ent kui haprad ja viljatud on inimese plaanid! Täna jõudis meieni uudis, et valged sipelgad olid laeva läbi närinud. Rauda ja pigi on aga siin üsna keeruline hankida…

      Kirjutan iga päev mõned read, mistõttu näib, nagu oleks tegemist sissekannetega mõnes dateerimata päevikus. Siiski, palun, olge kannatlik ja lugege. Nädal tagasi rääkisin, kuidas valgeds ipelgad meie laeva läbi närisid, kuid tänu Jumalale, on vist leitud meetod, kuidas sellest raskusest üle saada. Plaan on laeva siseküljed kinni lüüa ja siis Taiwanile seilata. Ning kui see hädapärane laev veel vastu peab, siis lähme sealt otse Jaapanisse. Palume Jumala kaitset, et me võimaluse korral Ida-Hiina meres tormi tunda ei saaks.

      Täna tuleb mul kirjutada kurvast sündmusest. Nagu Te juba teate, kaotas Santa Marta pikal ja piinarikkal teekonnal jõu ning jäi malaariasse. Nüüd on ta taas meeletus palavikus ja külmavärinates ning magab parasjagu ühes misjonäride kooli ruumis. Te ei oska ette kujutadagi, kui kohutavalt kõhnaks on jäänud tema kunagine jõuline keha. Ta silmad punetavad, pilk on hägune ning tema laubale asetatud rätik muutub hetkega kuumaks nagu oleks tulisesse vette kastetud – sellises olekus Jaapanisse minek on lihtsalt mõeldamatu. Isa Valignanogi ütles, et kui me teda siia ravile ei jäta, siis ei anna ta ka ülejäänud kahele luba teele minekuks.

      „Me lähme ees minema. Teeme ettevalmistused nii,“ ütles Garrpe Marta lohutamiseks, „et võiksid terveks saades meile järele tulla.“

      Tol hetkel ei osanud keegi ennustada, mis saama hakkab? Võib-olla elab tema selle kõik üle, samas kui meid, nii nagu teisi usklikke, võetakse uskmatute poolt kinni.

      Lohkus ja lõuani habetunud põskedega Marta vaatas vaikides aknast välja. Õhtupäike akna taga uppus justkui sume punane klaaskera sadamasse ja merre. Küllap teate Teie, kes Te teda nii kaua tunnete, mida me ametivend tol hetkel mõelda võis. Päevale, mil me Teie ja piiskop Dasco poolt õnnistatuna Tajo jõe suudmelt teele asusime? Pikale ja piinarikkale teekonnale? Laevale, kus käisid ringi janu ja haigus? Mille nimel me seda kõike küll talume? Miks me üldse sellesse idamaisesse murendatud linna tulime? Meie, preestrid, oleme üks õnnetu liik, kes on sündinud siia ilma vaid teiste inimeste teenimiseks. Pole kedagi, kes oleks nii üksik, kui preester, kes oma töö mahtu ei mõõda. Eriti Marta, kes on Goasse saabumise hetkest alates innukalt pühendunud püha Francisco Xavieri austamisele. Ta käib iga päev selle Indias surnud pühamehe haual palvetamas, et me ikka Jaapanisse jõuaksime.

      Palvetasime iga päev, et ta kiirelt haigusest paraneks, kuid haigus ei tahtnud kuidagi taganeda. Ent Jumalal pidi ju ometi inimeste jaoks olema palju parem saatus kui meie oma teadmises seda ette näha suutsime. Kuna meie teele asumiseni on veel kaks nädalat, siis küllap teeb Issand oma kõikvõimsa imeväega nii, et kõik asjad loksuvad kenasti paika.

      Ostetud laeva parandamine edenes ootuspäraselt. Uued lauad, millega valgete sipelgate kahjustustest tekkinud lauad üle löödi, näisid täiesti teistsugused. Loodame, et isa Valignano abiga leitud kakskümmend viis hiina meremeest viivad meid vähemalt Jaapani lähedastele vetele. Hiina meremehed näevad küll haiglaselt kõhnad välja, nagu poleks nad mitu kuud süüa saanud, kuid nende traatjate käte jõud on üllatav. Need kõhnad käed kannavad vabalt isegi raskeid toidukaste. Nende käed on kui rauast ahjuroobid. Nüüd jäi vaid oodata seilamiseks vajalikku tuult.

      Ka jaapanlane Kichijirō oli hiinlaste sekka sulandunud, kandis asju laevale, aitas neil purjeid parandada. Meie aga kasutasime juhust uurida selle jaapanlase iseloomu, kelle СКАЧАТЬ