Ettekirjutus: muutumine. Jessica Andersen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ äri oli lõpetatud, kadusid mehed minema. Üks suundus jalgsi golfiväljakule ja möödus golfipoest, mille juurde Ike oli oma džiibi peitnud. Teine kadus lihtsalt nurga taha. Mõni hetk hiljem paukus autouks ning käivitati mootor, auto kiirendas ning kadus kaugusesse.

      Minut hiljem julges Ike taas hingata, ehkki tema pulss oli olnud peaaegu ülemise piiri peal. Ta jätkas ettevaatlikult teekonda, haarates kitsast kiviservast, kuni jõudis pooleldi avatud akna varju. Seejärel ta peatus ning kuulatas.

      Ruumist kostus madalahäälset vestlust, mida ilmestas klaaside kokkulöömise heli. Vaiksed ja viisakad hääled vihjasid sellele, et koosolek polnud veel alanud. Täiuslik.

      Kõrgusest häirimata, nõjatus Ike ühenduskividest moodustunud võlvi alla ning toetas jalad simsile. Kui ta oli end suhteliselt kindlalt sisse seadnud, keeras ta nahast kõhukoti ettepoole ning otsis sealt välja peopesasuuruse teleskooppeegli, mida kasutas töö juures, et raskesti juurdepääsetavaid arvutiühendusi näha.

      Palvetades, et ta ei peegeldaks ühtki valguskiirt tagasi tuppa, nihutas ta peegli külmunud aknaklaasist mööda avatud kohani, kus soe toaõhk niiske ja jaheda välisõhuga segunedes kerge udu moodustas.

      Peegel läks otsekohe uduseks, seejärel selgines, näidates Ike’ile kallilt sisustatud tuba, mis oli üleni puidust seintega, tumepunast värvi naha ja suure idamaise vaibaga, mida naine pidas Herizi tööks, tuginedes lapsepõlves ema ja isaga Vermonti antiigipoodides veedetud ajast saadud kogemustele, enne kui…

      Ta katkestas meenutuse enne, kui see võttis selgepiirilisi jooni, ning keskendus käesolevale ülesandele, kallutades peeglit ning üritades kätt paigal hoida, kui tegi kindlaks asukoha kolmel hallipäisel mehel, kes istusid suure laua ääres, kuhu oodati veel kuut inimest.

      Kõik kolm olid valgenahalised ning hilistes viiekümnendates, vahest ka varastes kuuekümnendates, hoolitsetud välimusega ning riietunud sinistes ja hallides toonides kallitesse ülikondadesse. Neist kõigist kiirgas midagi ühesugust, mingit sarnasust, mida Ike mõnes muus olukorras poleks nii kõhedusttekitavaks pidanud. Praegu aga tundis naine viha. Kättemaksuvalu. Õiglusjanu.

      Need kaabakad olid tapnud Zedi temale mõeldud kuuliga ning nüüd tahtis ta, et nad maksaksid selle eest.

      William jõudis Tõllakuuri paar minutit pärast koosoleku algust, kõik Maxi ja tema „teene” tõttu, lisaks veel reedeõhtune liiklus New Yorgi ja Connecticuti lääneosa vahel.

      Ta parkis oma sõiduki – jääsinise BMW, mille oli laenanud tuttava tuttavalt ning asetanud sellele vale numbrimärgi, mis kuulus ARK kohaselt Emmett Grantile. Maskeering oli korralik. Parem oleks, mõtles William nägu krimpsutades. Ma maksin selle eest piisavalt palju.

      Tasuta maskeeringud oli üks vähestest asjadest, mille järele ta FBI-s töötamisest saati puudust tundis, ent seekord oli ta raha asja eest kulutanud. Põhjalik taustauuring näitas, et Emmett Grant oli veidi kahtlane eraettevõtja, kes oli oma firma maha müünud enne uudiste puhkemist Internetis ning tahtis nüüd uuesti farmaatsiaturgu investeerida. Williamil oli Emmettile vastav auto ja isikutunnistus, ta oli riietunud rühmale sobilikku ülikonda, mis oli samuti laenatud, ning kandis head käekella, mille oli saanud isalt mereväest lahkumise puhul. Hoolitsetud habe ja veidi hõbehalli meelekohtades andsid maskeeringule viimase lihvi.

      William arvas, et näeb välja nagu uus rahatäht, ning oli teinud piisavalt uurimistööd, et end täielikult maskeerida. Selleks ei pidanud olema meditsiini- või teadusekspert, ta pidi oskama vaid ärijuttu ajada ning sellest oli saanud üks tema parimaid oskusi pärast kattevarju all töötatud aastaid Treherni organisatsioonis.

      Kui meenutused tollest ülesandest pinnale ilmusid, surus William need alla ning ronis sportautost välja, paugutades ust tavalisest kõvemini. Seejärel hingas ta sisse ja vaatas üles Tõllakuuri poole, mille esiosa oli tahutud kividest ning küljed luuderohuga kaetud.

      Erinevalt tema maskeeringu loost lehkas see maja vana raha järele.

      William sättis lipsu sirgeks, see oli sidrunkollane. Siis ütles ta: „Mina olen Emmett Grant.”

      Identiteet langes tema üle nagu keep, mis jäi sinna, kuni ta teise isiksuse endalt teadlikult maha heitis. Temast sai Emmett Grant, terava mõistusega sahkerdaja, kel oli tagasihoidlik päritolu ning kes ei pidanud parima saavutamiseks paljuks astuda üle mõnest seadusest.

      Kui William kõndis üle parkla, möödus neljast kallist autost, lasi ta mõttes silme eest läbi kirjavahetuse oma kontaktisiku, dr Paul Berryville’iga.

      Pärast Frederick Forsythe’i arreteerimist oli William teinud katset hoolikalt varjatud e-postiaadressiga, teeseldes end olevat ärimees, kes oli kuulnud jutte, nagu oleks Üheksa päriselt olemas. Aja jooksul oli ta välja sõelunud mitu vastajat, kuni jäi Berryville’i juurde, kes oli teda juhatanud läbi ettevaatlike mõistaandmiste ja kahemõttelisuste keerise, tipnedes kutsega. Kohtume sel reedel Tõllakuuris kell 20.00. Mõned inimesed soovivad sinuga kohtuda.

      Berryville ootas teda ukse juures. Hallipäise teadlase karjäär oli olnud paari aasta eest ohus, kuid ilmnesid tõendid, mis vabastasid ta eetikarikkumise süüdistustest. Nüüd oli ta R & D grupi juht, seda tänu Üheksa võimule.

      Berryville kortsutas kulmu, mis venitas tema iluoperatsiooniga pingule tõmmatud nahka. „Sa jäid hiljaks.”

      „Vabandust,” ütles William. „Liiklus mängis mäkra.”

      „Nad ootavad meid.” Berryville kiirustas ees, kiired sammud ja vaikus reetsid närvilisust. Ta juhatas Williami läbi eesruumide puitseintega Tõllakuuri, kus seisid tühjad lauad ja kokteililetid.

      „Kas te reserveerisite selleks kohtumiseks kogu restorani?” uuris William, peatudes vaibaga kaetud trepi alguses ning vahtides üles järgmise korruse poole, mis paistis olevat sama tühi.

      „Me hindame privaatsust,” vastas Berryville. Seejärel ta peatus ning pööras ringi, et vaadata kuuendale trepiastmele jõudnud Williami poole. „Kui me sinna jõuame, ära ütle sõnakestki. Räägi, kui sinult seda tahetakse, ja mõtle enne, kui vastad küsimustele. Hea mulje jätmiseks on vaid üks võimalus.”

      Williami peanahk hakkas surisema äkilisest hoiatusest, ta taipas, et oli teinud valearvestuse. Berryville oli vihjanud, nagu oleks tal rühmaliikmete üle mõjuvõimu, William oli sellega arvestanud. Ent võimukas mees poleks ju praegu hirmuhigis ega erutusvärinates?

      Berryville oli hirmunud, mis võis tähendada vaid seda, et ta oli rühmas üks tilluke hammasratas, kes tõi suurtele poistele kingitusi ning lootis, et see meeldib neile.

      Kurat, mõtles William, kui järgnes Berryville’ile ülemisele korrusele, soovides, et oleks Maxile kohtumisest rääkinud. Ta võis siin praegu suures jamas olla ilma igasuguse varuvariandita.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета СКАЧАТЬ