Puhkus papaga. Dora Heldt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Paari aasta eest sorteeris isa neid vanu linte. Ta helistas mulle ja ütles, et oli väga põnev tolleaegseid uudiseid veel kord kuulata ja tegelikult on väga kahju, et mind tol ajal ainult muusika huvitas.

      „Christine, mida sa seal ümised?”

      Dorothea hääl äratas mind mõtetest. Peter Corneliuse „Anna andeks, ma tunnen sind.” Proovisin meloodiast vabaneda.

      „Ei midagi, kuhu meie šlaagrikunn jääb?”

      Peter laulis mu peas edasi, kuni Heinz end esiistmele sättis, vilistades „Taas käes on pühapäev…”.

      „Nii, daamid, auto on tangitud, arve makstud. Nüüd on mul väikest pausi vaja.”

      Ta juhatas Dorothea puhkemaja parklasse. Pärast väljumist uuris ta mind.

      „Mis lahti on? Sa oled nii kahvatu.”

      Minu peas möllasid deemonid, ammu unustatud nimed ja tekstid kerkisid esile, lauluvõistlused, heliplaadid, Grundigi aparaadid, ma oleksin jälle kõiki Howard Carpendale’i laule kaasa laulnud, kuigi arvasin, et see kõik on möödas. Šlaagriprintsess.

      „Papa, pärast kuulame palun mingit muud muusikat. Või üldse mitte. Ainult mitte neid neetud šlaagreid.”

      „Miks sa nii ärritunud oled? Varem need ju meeldisid sulle. Sa oskasid kõiki kaasa laulda.”

      Vältisin Dorothea jahmunud nägu ja läksin tualetti.

      Kui ma tagasi jõudsin, seisid isa ja Dorothea kandikutega leti ees. Dorothea vaatas mulle rangelt otsa. „Ja sinu lemmiklaulja oli Wencke Myhre? No nii vähe me teineteist siis tunnemegi.” Ta itsitas.

      „Ma olin üksteist,” trügisin neist mööda, et võtta riiulist kandikut.

      Isa raputas pead. „Ei-ei, see kestis ikka palju kauem. Kas sul polnud mitte juba juhiluba käes?”

      „Jama, kõige rohkem kaksteist. Ja seda kõike tänu teie tobedatele pidudele. Mida sa süüa tahad?”

      Üks teenindajatest astus meile vastu. Isa noogutas talle sõbralikult.

      „Minu meelest olid sul load käes. Hm, mida ma sööksin? Mis see seal taga on?”

      „Lihaleib. See käib koos härjasilma ja leivaga.”

      „On seal jäänuseid sees?”

      „Papa.”

      „Heinz.”

      Valges kitlis blond naine vaatas talle imestunult otsa. „Muidugi mitte. Aga te ei pea seda sööma.”

      „Täpselt. Aga tänapäeval tuleb küsida. Kuhugi need jäänused ju sokutatakse.”

      Blondiin tegi hapu näo. Isa naeratas talle vastu. „See polnud halvasti mõeldud. Mida te siis võtate?”

      Dorothea heitis talle põgusa pilgu ja tellis kolm juustusaiakest ja kolm tassi kohvi.

      Isa noogutas. Juustusaia nähes sõnas ta vaid: „See salatileht näeb kuidagi imelik välja. See on ju juustusaiake, milleks see toores kraam siia juurde?”

      Haarasin ta taldriku, asetasin selle kandikule ja naeratasin rahustavalt teenindajale. Tolle pilk oli jäine.

      Kassas otsustas isa meie kõigi eest maksta. Mis ühtlasi andis talle õiguse valitsevat hinnapoliitikat kommenteerida. Nüüd muutus ka kassiiri pilk jäiseks.

      Istusime tagumise laua äärde. Heinz lammutas oma kukli lahti, eemaldas salatilehe, tomati- ja kurgiviilud ja hakkas sööma. Mäludes jälgis ta meid.

      „See ei ole värske roheline. Lugesin kusagilt. Siin peab hoolega jälgima baktereid ja muud.”

      Dorothea raputas tomativiilule soola ja pistis suhu.

      „Oh, Heinz.”

      Isa surus julgustavalt ta kätt.

      „Lihajäänused on hullemad.”

      *

      Rohkem vahejuhtumeid ei olnud. Ma loobusin sigaretist, isa ostis ajalehe, Dorothea ajakirja, mina istusin rooli ja panin turvavöö kinni. Kui ma hakkasin välja manööverdama, haaras isa ukselingist ja vaatas närviliselt minu suunas. „Sa ikka näed, et see Mercedes sinu taga ka välja sõidab?”

      „Jah, papa.”

      Keerasin maanteele, andsin gaasi ja vahetasin käiku.

      „Sa vahegaasi ei kasuta?”

      „Isa, seda tehti kolmkümmend aastat tagasi, vanade mootorite puhul, tänapäeval on see mõttetu.”

      „See säästab mootorit.”

      „Lollus.”

      „Hmm… Suunatuld ei näita sa kunagi?”

      Dorothea naeris vaikselt, aga ei öelnud midagi. Ma püüdsin sulanduda liiklusse ja heitsin pilgu tahavaatepeeglisse.

      „Kuule, Christine, seda tehakse enne sõidu alustamist. Nüüd peab teele vaatama.”

      „Isa, loe oma ajalehte.”

      Ta kummardus minu poole, et spidomeetrit näha. Teise käega toetus ta juhtpaneelile.

      „140. Miks sa niimoodi kihutad?”

      Dorothea käsi maandus rahustavalt minu õlale.

      „Heinz, me sõitsime kogu aeg sama kiiresti.”

      „Aga Christine sõidab võõra autoga. Nii lihtne on üle kaela käia. Hoia vahet, see reka hakkab kohe ära keerama.”

      „Isa, kõik on hästi. Mul on 27 aastat juhiluba, ilma ühegi avariita, ja selle autoga olen ma ka varem sõitnud.”

      „Sa võtsid tookord väga vähe sõidutunde, ma ju tean.”

      Andsin alla.

      Tubli pool tundi enne seda, kui Frisia praam Nordeicheri muuli juurest otsad andis, jõudsime sadamasse. Algselt oli meil plaanis auto sadamagaraaži parkida ja jalgsi laevale minna. Norderneyl oleksime taksoga Marleeni juurde sõitnud. Kuid ettekujutus sellest, kuidas ma isa kohvrit laeva lohistan, tassides lisaks kaht reisikotti ja muid pampe, ja kõike seda saarel taksosse laadin, hirmutas mind sedavõrd, et ma olin otsustanud auto kaasa võtta. Dorothea oli nõus. Isa, kes oli lugenud läbi laevakompanii infolehe, leidis, et see on arulage. „See on ju lapsik. Siin seisab, et seal ei tohi üldse igal pool sõita, ja see pilet on väga kallis ja saar imepisike, milleks meile seal auto?”

      Ka Dorothea oli nüüd diskuteerimiseks liiga väsinud. Me sõitsime muuli äärde ootetsooni ja läksime kassasse. „Üks auto, kolm täiskasvanut. Täna sinna ja kahe nädala pärast tagasi.”

      Naeratasin piletimüüjale. Püüdsin isa eest, kes tihedalt mu taga seisis, varjata vaadet kassasse. Sellest polnud kasu. Vastus tuli läbi valjuhääldi. „114 eurot, palun.”

      „Kui СКАЧАТЬ