Verest nõretav habe. Daniel Galera

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaasa, et märkida sellele oluliste kohtade ja isikute asupaigad, ettevaatusabinõu patoloogilise unustamise vastu, millega ta lapsest saati on õppinud arvestama. Ta möödub kahest baarist, mis pakuvad soodsalt lihavõileibu ja burkse, ja ühest jäätise ja sooja toidu bufeest. Ühes peatänava pitsakohas on pakkumine, et söö, palju jaksad. Ilusad ümarad puust lauad on peaaegu kõik täis ja ettekandjaneiude trio liigub sujuvalt, teenindades kliente, kellele vaasi- ja tähekujulised värvilised idamaised lühtrid heidavad matti valgust. Ta valib ühe kahekohalise laua väljaspool, kõnnitee lähedal, kus istmeks on mõnus seinaäärne sohva. Ettekandja, kes teda teenindab, on päevitunud pikk brünett, pruntis ülahuule ja veidi õlgadest madalamale ulatuvate lokkis juustega. Teades, et juustest ilmselt piisab, et naist ära tunda, kinnitab ta oma pilgu ovaalsesse suurte silmadega näkku. Vahetevahel mõtleb ta endamisi, kas naised on teiste meeste arvates üldiselt sama ilusad kui tema meelest, kahtlustades hinges, et tema võimetus inimnägu kauemaks kui mõneks minutiks meelde jätta annab naistele erilise sarmi, mis ülejäänud maailma silmis poleks enamat kui tema pilgu vääratus. Kuna ilu on põgus, on ta õppinud seda kõikjal märkama. Aga see naine siin peaks siiski kogu maailma silmis ilus olema. Ta on harjunud, et teda nii jõllitatakse, ja ta vastab pilgule kombekohase naeratusega, milles on läbisegi lahkust ja väsimust. Küsiva tooniga, milles on Santa Catarina osariigi sisemaa elanikule iseloomulikku sarkasmi ja umbusku, uurib tüdruk, kas ta tahab päevapakkumist.

      Kas pakkumises on needsamad pitsad, mis menüüs?

      Mis mõttes?

      Ma tahaks teada, kas te kasutate samu koostisosi, mis à la carte pitsade puhul. Või on päevapakkumise pitsadel kehvem juust?

      Tüdruk naerab mõnuga, võttes ootamatult lihtsalt süü omaks.

      Omavahel öeldes, juust on kehvake.

      Hästi. Ei mingit päevapakkumist sel juhul. Mul on sünnipäev. Üks keskmine pitsa, pool margherita ja pool pepperoni, palun.

      Tohoh. Või sünnipäev. Palju õnne!

      Ta närib nätsu, mis on ühes suunurgas peidus.

      Ja üks õlu.

      Tüdruk kirjutab tellimuse üles ja läheb ära. Võtab aega, kuni ta õllega tagasi tuleb. Ta pöörab tähelepanu uuesti tüdruku näole.

      Sa peaksid juuksed kinni panema.

      Mh?

      Lahtiselt on väga ilus. Aga ma kujutasin ette, kuidas üles pannes oleks. Kas sa ei käi kunagi nii?

      Käin. Vahel.

      Nii on su nägu natuke peidus.

      Peitmine käib ka asja juurde.

      Tüdruk läheb häbelikult ära ning ta joob õlut kiirelt ja mõnuga.

      Hiljem hulgub ta täis kõhuga peateel ja põiktänavatel, märkides kaardile kohviku, ehituspoe, kiirpesumaja, Uruguay grillbaari, pannes tähele, et suur osa siinsest ärist on ajutine ning sünnib ja sureb koos suvehooajaga. Kui järele mõelda, on paljud poed juba pärast karnevali uksed kinni pannud ja mõnedel on aknad jõupaberi või papiga kaetud. Käsitsi kirjutatud kirjake käsitööjäätise poel teatab, et asutus jätkab talvel tööd teisel aadressil. Kõik, mis pole suvi, on talv. Silt pesumaja uksel annab teada, et avatakse taas detsembris. Raamatupood, pudupood ja mitmed naisteriiete poed paistavad töötavat, aga on tänaseks juba uksed kinni pannud ja üks netikohvik viskab viimaseid kliente terminalidest välja. Rahvas joob veel einelaudades õlut ja üks hot dog’i-käru on toidupoe parklas, kliendid istuvad võileibu haugates kõnniteel plastmassist pingikestel. Linnas on üks Euroopa stiilis pubi nimega Al Capone. Noorukid suitsetavad ja lärmavad tühjade suvilate ees murul. Ta tuleb mööda peateed tagasi peaaegu kuni rannani ja peatub Bauru Tchês, treileri ümber püsti pandud baaris, kus on päikesevarju all pool tosinat Brahma õlle logoga metallist lauda. Ta istub ja tellib ühe õlle. Väikeses telekas baarileti kohal mängib MTV ja sealt tuleb dokfilm Pantera kohta. Phil Anselmo taob mikrofoniga vastu otsmikku, kuni verd voolab, ja Dimebag Darrell mängib soolot. Üks ebamäärases vanuses joodik ja üks väga paks nooruk jälgivad programmi lummatult. Teises lauas joovad üks vanamees ja kaks kohalikku nokkmütsidega nolki õlut ja vestlevad ilma suurema innuta. Vanamees lösutab toolil ja räägib üksi, sellal kui nooremad kuulavad.

      Rikkad maksavad üheksakümne protsendi maailma kurjuse eest ja vaesed viivad selle ellu, ütleb ta. Noorukid noogutavad kaasa.

      Üks umbes kümnene poisiklutt, baariomaniku poeg, tuleb ilma mingi tarviduseta tema lauda puhastama. Poiss pühib silmatorkava vilumusega laua puhtaks, tõstes pudeli üles ja pannes tagasi kohale. Ta tänab. Poisiklutt poetab ühe pole tänu väärt ja jookseb tagasi leti taha.

      See poiss lausa nurub tööd, ütleb isa leti ääres. Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud.

      Kõrvallaua vanamehe aktsendist on raske aru saada ja Pantera klippide valjuhäälsed katked ei aita just kaasa, aga nüüd ta väidab, et prokuratuur on talle kaks miljonit reaali võlgu. Tema kaks kuulajat noogutavad kaasa.

      Poiss tuleb tagasi ja vaatab talle otsa.

      Kas sa piljardilaua nalja tead?

      Ei tea.

      Jäta ta rahule, ütleb isa, tõstmata pilku rahalt, mida ta üle loeb.

      Mis on pealt roheline, nelja jalaga ja kui ta sulle pähe kukub, siis saad surma?

      Piljardilaud?

      Kust sa teadsid? huilgab poiss ja jookseb naeru lagistades tagasi leti taha.

      Jäta ta rahule, ütleb isa uuesti.

      Ta joob laua äärest tõusmata kaks õlut, teeb poisiklutiga nalja, kuulab kohalike juttu pealt ja piilub kõnniteel mööduvaid inimesi. Televiisoris laseb üks peast põrunud fänn Dimebag Darrelli laval maha. Kui ta maksmiseks püsti tõuseb, on ta pisut purjus. Ta maksab arve treileri mänedžerile, sümpaatsele väsinud ilmega mehele, kel on mustad ringid silmade all ja lõual habemetüügas.

      Minu perele kuulus omal ajal Praia tänav Porto Alegre linnas, ütleb vanamees kahele nokkmütsiga noorukile, kui ta hakkab ära minema. Mul on paberid selle tõestuseks. Noorukid noogutavad kaasa.

      Ta kõnnib mööda mereäärt vanalinna ja hotelli poole. Lained raksatavad randa nagu langevad puutüved. Ta võtab plätu kummassegi kätte ja tunneb külma liiva jalataldade all. Mõte, et päev hakkab lõppema, häirib teda. Vigia mäe taga, majade ja tänavalaternate punktiirjoones ilmutab ennast täpselt see tühjus, mida ta siit otsima tuligi. See kohtumine jõudis kätte liiga kiirelt. Ta oli kujutlenud pikka või lausa lõputut otsingut, masendav, et talle tuletati nii kiirelt meelde seda, mida ta teeskles mitte teadvat, et tühjusetunne, mida ta ihaldab, on uinuvas olekus tema sees ja ta kannab seda kaasas, kuhu iganes ta ka ei läheks. See on nagu üllatuspidu, millest varem teada antakse, või nali, mis enne jutustamist ära seletatakse. Talle meenub poisikese nali baaris. Ta ei olnud sel hetkel naernud, aga naerab nüüd, põhjuseta.

      Koer on toidu lõpuni söönud ja vee ära joonud. Ta kallab uue vee, sellal kui koer jälgib teda, pikutades oma lemmikvaibal, mis on laotatud hotelli kleepuvale kivipõrandale. Ta peseb hambad ja läheb aluspükste väel voodisse. Tuba lõhnab tsemendi ja pesuloputusvahendi järele. Ta kuulab, kuidas lained kahesaja meetri kaugusel murduvad. Ta kuulab kiirendavaid mootorrattaid ja valitsevat vaikust.

      Ta tõuseb uuesti üles, paneb püksid, tennised jalga ja puhta särgi selga. Õuekell kõnnitee ääres näitab natuke üle СКАЧАТЬ