Verest nõretav habe. Daniel Galera

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nüüd on hilja, läksime seal tuletorni juures tülli. Ja ma arvan, et ongi kõik, paps. Kõik muu on nagu alati. Miks sul see püstol siin on?

      Kuidas see punapea oli? Selle maitse oled sa minult pärinud.

      Paps.

      Ma ütlen pärastpoole, miks mul on laua peal püstol, sobib? Kurat küll, kas sa ei saa siis aru, et ma üritan enne natuke juttu puhuda?

      Hästi.

      Persse.

      Hästi, vabandust.

      Õltsi tahad?

      Ainult, kui sina ka jood.

      Joon.

      Isa ajab oma kere mõningaste raskustega kipakast tugitoolist püsti. Nahk tema kätel ja kaelal punetab viimastel aastatel püsivalt, tekstuur nagu mõnel kanalisel. Kui nad nooremad olid, tagus isa alati koos vanema vennaga vutti ja käis pidevalt jõusaalis, kuni ta oli üle neljakümne, aga sellest ajast saati, täpselt samal ajal, kui noorem poeg hakkas mitme spordiala vastu üha suuremat huvi tundma, sai isast veendunud istuva eluviisi harrastaja. Ta oli alati söönud ja joonud nagu hobune, suitsetanud alates kuueteistkümnendast eluaastast sigarette ja sigareid, talle olid meeldinud kokaiin ja hallutsinogeenid, nii et nüüdseks nõudis oma kontide ringivedamine talt juba pingutust. Köögi poole minnes möödub ta koridoriseinast, kus ripub tosin reklaamipreemiat, klaasitud ja raamitud diplomid ning lihvitud metallplaadid, enamasti 1980-ndatest, tema reklaamikirjutaja karjääri tipust. Teises elutoa nurgas madala mahagonist nõudekapi peal on ka paar trofeed. Beta järgneb talle sel rännakul külmkapi poole. Koer paistab olevat sama vana kui peremees, liikuv tootemloom, kes järgneb talle vaiksel ja sujuval sammul. Isa raske tatsumine tema professionaalse glamuuri kauge meenutuse kõrval, truu loom ta kannul ja pühapäevase pärastlõuna mõttetus äratavad temas samavõrra seletamatu kui ka tuttava emotsiooni, tunde, mis teda vahetevahel valdab, kui ta näeb mõnd vaevatut, kes üritab otsusele jõuda või lahendada mõnd väikest probleemi, nagu sõltuks sellest terve elu mõtte kaardimajake. Ta näeb isa tema füüsiliste võimete rabedal piiril, seilamas allaandmisele ohtlikult lähedal. Külmkapi uks avaneb vaakumi plumpsuga, klaas kliriseb ja mõne hetke pärast on ta koos koeraga tagasi, naastes kärmemalt kui minnes.

      See Santa Marta tuletorn on Laguna kandis, on ju?

      On.

      Nad keeravad oma pika kaelaga pudelitel korgid maha, gaas pääseb põlgliku visinaga välja, nad joovad ei millegi erilise terviseks.

      Mul on kahju, et ma pole rohkem seal Santa Catarina rannikul käinud. Kõik käisid seitsmekümnendatel seal. Sinu ema käis, enne kui me tuttavaks saime. Mina hakkasin teda lõunasse viima, Uruguaysse ja nii. Need rannad seal tekitavad mus natuke õudust. Mu isa suri seal Laguna kandis, Imbitubas. Garopaba linnas.

      Tal läheb natuke aega, enne kui ta aru saab, et jutt käib vanaisast, kes suri enne tema sündi.

      Vanaisa? Sa ütlesid mulle alati, et sa ei tea, kuidas ta suri.

      Mina ütlesin?

      Mitu korda. Et sa ei tea, kus ja kuidas ta suri.

      Hmm. Võib-olla. Eks ma vist ütlesin jah.

      See pole siis tõsi?

      Isa mõtleb, enne kui vastab. Ei paista sedamoodi, et ta tahaks aega võita, ta peab iseendaga aru, kaevab mälus või siis lihtsalt valib sõnu.

      Ei, see ei ole tõsi. Ma tean, kus ta suri, ja ma tean enam-vähem, kuidas. See oli Garopabas. Sellepärast pole mulle kunagi meeldinud sealkandis käia.

      Millal?

      See oli kuuekümne üheksandal. Ta läks Taquara talust minema … kuuekümne kuuendal. Ta jäi Garopabasse ilmselt umbes aasta hiljem pidama, elas seal mingi kaks aastat, umbes nii, kuni nad ta ära tapsid.

      Ta laseb lühikese naerupahvaku nina ja suunurga kaudu välja. Isa vaatab talle otsa ja naeratab samuti.

      Persse, isa. Kuidas nii, tapsid vanaisa?

      Tead, sinu naeratus on täpselt vanaisa moodi.

      Ei. Ma ei tea, milline naeratus tal oli. Ja ma ei tea ka, milline minu oma on. Mul ei püsi meeles.

      Isa räägib, et tema ja vanaisa ei ole sarnased ainult naeratuse, vaid ka mitme füüsilise ja käitumusliku joone poolest. Et vanaisal oli sama nina, sirgem kui tal endal. Üsna lai nägu, silmad sügaval silmakoobastes. Sama nahavärv. Et vanaisa indiaani veri jättis isa vahele ja avaldus lapselapses. See sinu sportlik kehaehitus, ütleb isa, see tuli kindla peale vanaisalt. Ta oli sinust pikem, ta pidi olema meeter kaheksakümmend. Sel ajal ei teinud keegi sporti nii, nagu sina teed, aga selle järgi, kuidas ta puid lõhkus, hobuseid taltsutas ja maad haris, oleks ta tänastele triatleetidele küll ära teinud nagu nalja. See oli ka minu elu, kuni ma kahekümneseks sain, ära sa arva, et ma ei tea, millest ma räägin. Ma töötasin maal isaga koos, kui ma noor olin, ja tema jõud jättis mulle sügava mulje. Ükskord läksime kadunud lammast otsima ja leidsime ta haigena tara äärest, peaaegu juba naabri krundil. See oli majast umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mina juba mõtlesin, et kuidas me saaks auto tuua, et ta ära viia, ja arvasin, et isa käsib mul hobusega koju minna, aga tema viskas eluka selga, õlgadele, nii et lammas otsekui hoidis ta kaela ümbert kinni, ja hakkas kõndima. Selline lammas kaalub mingi nelikümmend, viiskümmend kilo ja sa ju mäletad, milline see kant oli, kus me elasime, ainult künkad ja kivid, palju kive. Mina olin seal kõige oma seitsmeteist eluaastaga ja tahtsin ka natuke lammast vedada, tahtsin aidata, aga isa ütles ei, nüüd ta on siin paigal, kui ma ta maha võtan ja uuesti selga panen, väsitab see isegi rohkem, kõnnime edasi, tähtis on liikvel püsida. Ega ma poleks kindla peale suutnud seda elukat üle ühe-kahe minuti hoida ka. Piitsavars pole ma kunagi olnud, aga sina ja tema olete teist sorti. Ja temperamendilt olete ka ühesugused. Su vanaisa oli ka selline vaikne nagu sina. Tasane ja korralik. Ta ei olnud mingi latatara, rääkis ainult siis, kui tarvis, ja need, kes liiga palju jahvatasid, ajasid teda närvi. Aga sarnasus siin ka lõppeb. Sina oled leebe ja viisakas. Su vanaisal ei olnud kannatust. Tuline vanamees oli. Ta oli tuntud selle poolest, et tõmbas kohe noa välja, kui midagi oli. Mees läks peole kaklema. Ja tänapäevani ei saa ma aru, kuidas ta neisse kaklustesse sattus, sest ta jõi vähe, ei suitsetanud, ei mänginud raha peale ega mehkeldanud naistega. Su vanaema käis peaaegu alati temaga koos väljas ja, naljakas küll, tundub, et teda ei häirinud mehe vägivaldsus. Talle meeldis kuulata, kuidas vanaisa mängib. Ta oli ju kitarrist ja puha. Ükskord ütles su vanaema mulle, et ta on selline, nagu ta on, sest tal on kunstniku hing, aga ta on valinud endale vale elu. Et ta oleks pidanud sõitma mööda maailma ringi ja muusikat mängima ja laskma valla oma filosoofilised tunded – ta kasutas just seda väljendit, ma mäletan selgelt – selle asemel, et hakata maatööd tegema ja temaga abielluda, aga et ta lasi sel teel rohtuda, kui ta oli väga noor, ja pärast oli juba hilja, sest ta oli väga rangete põhimõtetega mees ja tagasipöördumine oleks käinud tema põhimõtete vastu. Vanaema jaoks selgitas see tema keevalisust ja minu arust on see loogiline, ehkki ma ei ole oma isa kunagi nii põhjalikult tundnud, et selles kindel olla. Tean ainult seda, et ta jagas hoope küll palja käega, küll kepiga vasemale ja paremale.

      Kas ta tappis kellegi?

      Minu teada mitte. Noa väljatõmbamine tähendas väga harva pussitamist. Ta tegi seda rohkem tähelepanu pärast, arvan ma. Ma ei mäleta ka, et ta oleks vigastatult koju tulnud. Ainult siis, kui ta kuuli sai.

      Kuuli?

      Ta sai kuuli kätte. Seda ma olen sulle rääkinud.

      Tõsi. Ta jäi СКАЧАТЬ