Sada tundi ööd. Anna Woltz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaikselt läbi taksoakna välja. Hooned hakkavad kokku tõmbuma, rangetes ülikondades ärimehed asenduvad kitsastes teksastes poistega.

      Leidsin oma üüritoa alles eile varahommikul, Ameerika Marktplaatsi-laadselt ostu-müügiveebilehelt. Sõrm valutas terve öö lehe allapoole kerimisest ja silmad tulitasid. Olin tegelikult juba alla andnud. Asi ei õnnestunud. Pidanuksin kodus mülkaeluga harjuma. Ameerika ei tahtnud mind. Aga siis, viiesaja räpase harjakapi ja seitsmesaja hullumeelselt kalli korteri vahel, nägin ma järsku oma stuudiot.

      Fotodel langes päikesevalgus tuppa kahe kõrge akna kaudu ja kirjelduse järgi võis akendest Empire State Buildingut näha. Mul oli tunne nagu Kuldkiharal kolme karu muinasjutust – tuba oli mulle kui loodud. Järgmiste nädalate jooksul oli see vaba. Ja ma sain isa krediitkaardiga üüri ette maksta.

      6

      Mul on selline tunne, nagu astuksin taksost otse filmivõtete keskele. Võtteplatsile, mille kallal on inimesed töötanud nädalaid, et isegi maailma kõige lollimale vaatajale selgeks teha: selle loo tegevus toimub New Yorgis.

      Aga et siis päriselt ongi nii.

      Kui takso minema sõidab, vaatan põnevusega enda ümber ringi. Tänavat ääristavad kõrged, õhulised, leegitsevates sügisvärvides puud. Enamik maju on viiekorruselised. Nad on punakaspruunid ja ookerkollased ja hallid, lamedate katuste ja graatsiliste metallist tuletõrjetreppidega fassaadidel. Mööda kõnnib kaks tüdrukut, kelle kohta võin kohe öelda, et nad on modellid. Nende jalad on pikad ja peenikesed. Neil on näol tüdinud ilme ja käes suur papptops kohvi. Sellise plastkaanekesega.

      Vaatan majanumbreid. Minu tuba peaks olema selle veripunase maja ülemisel korrusel. Välisukse kõrval on korratu rida kellanuppe. Neid on rohkem kui korruseid, nii et võtab veidi aega, enne kui leian vajaliku nime. Seal see ongi, pleekinud tähtedega: Greenberg.

      Ma olen närvitsemiseks liiga väsinud, seega tõmban varruka üle sõrme ja lihtsalt helistan kella.

      Midagi ei juhtu.

      Helistan veel korra, aga välisukse taga on ikka vaikus. Ja samas ümbritseb mind pööraselt kärarikas linn. Kolmest eri suunast kostab sireene ja igal pool tuututatakse: pikalt ja lühidalt ja tihti katkematu helijadana. Ja siis müriseb läbi kitsa tänava üks veoauto, mis Hollandis kohe ära keelataks: mootor möirgab ja rögisevast summutist lendab välja musti pilvi.

      Hakkan köhima ja just sel hetkel avaneb maja välisuks.

      Olin oodanud täiskasvanud ja kitsehabemega meesterahvast. Üüritubade veebilehel oli härra Greenberg lõbus ja naeratav mees kuldblondi kitsehabeme ning kahe chihuahua’ga.

      Aga ukselävel seisab poiss, kes ei paista minust eriti palju vanem olevat. Tema lühikesed tumedad juuksed on sassis, T-särk on pahupidi seljas ja ta on sokkide väel.

      Ta ei naerata.

      „No hästi,” ütleb ta. „Milles siis seekord asi on?”

      Vaatan talle segaduses otsa.

      „Ma tean, et Abby saatis sind.” Ta hääl kõlab kurjalt. „Mu tädi juba helistas.” Ta tõstab iPhone’i õhku. „Abby on kadunud ja see laps ei kao lihtsalt niisama mitte kunagi.”

      „Ma …”

      „On sul kaasas banaan, millesse on mõni sõnumike peidetud?” Ta ei anna mulle vastamiseks aega. „Ei, muidugi mitte. Abby ei tee kunagi kaks korda sama asja.” Ta ohkab. „No kas sa siis etled mulle midagi? On sul mulle mõni video näidata? Kas ma pean kuhugi minema?”

      Ma raputan pead. Ma ei oska enam isegi rääkida.

      „Okei, ma saan juba aru,” ütleb poiss. Ta silmad on väga tumedad pruunid. „Ma pean midagi täpselt õiget ütlema, et sa reageeriksid. Nagu mingi parooli.” Ta kortsutab kulmu ja vaatab maha. Tasapisi hakkavad ta põsed punetama.

      „Abby tahab, et ma sinuga räägiksin. Et ma nagu heast peast päriselt vestleks sinuga. On ju nii?” Ta hõõrub käega nina. „Sellepärast valis ta sinu välja. Kena tüdruku, sellise, kellega ma muidu kunagi ei räägiks. Aga ta ei saa aru, et niimoodi need asjad ei käi. Ma tahan öelda, et sellel on põhjus, miks ma ei räägi kenade tüdrukutega. Kenad tüdrukud ja mina …”

      Ta jääb vait ja ma silmitsen teda. Kena tüdruk?

      Poiss ohkab. „Võid Abbyle öelda, et ma keerasin kõik nässu. See ülesanne oli liiga raske.” Ta hakkab ust sulgema.

      „Oota!” hüüatan. „Kes see Abby on?”

      Uks läheb hoogsalt taas lahti.

      „Mu väike õde,” ütleb poiss. „Sa ju tead se…”

      Ta vaatab mind ja ma näen, et talle hakkab vaikselt kohale jõudma.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.

      2

      detsember

      3

      Saabuvad lennud

      4

      Iseseisvusdeklaratsioon

      5

      Tere päevast!

      6

      Kuidas läheb?

      7

      ASAP, as soon as possible – nii kiiresti kui võimalik

      8

      „Lõvikuningas”

      9

СКАЧАТЬ