Tagasi Eestisse!. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suvepäevadel ka mind, ja ma ei mäletagi, kas see sul ka õnnestus või mitte. Ja kas just sellepärast, mis ma tegin või tegemata jätsin, sa mind nüüd rullidki nagu seda neetud lehekülge?” mõtles John ja proovis Ingridi sõrmi hiire ümbert lahti harutada, aga see ei õnnestunud. Ainult higi voolas. Ja see kõik, higistamine ja Ingrid, läks ainult hullemaks. Sest edasi tulid pildid, kus ahvid olid riietatud inimesteks: ahv valges kitlis ja stetoskoobiga, ahv korstnapühkijana katusel, ahvid kontoris nõupidamisel, ahvid tehases treipinkide taga, ahvid rock-kontserdil, ahvid grillipeol, ahvid šoppamas. Ingrid lausa kisendas naerda:

      “Vaata, vaata seda!”

      See tekitas juba elevust ka teistes töökaaslastes, kes hakkasid nüüd Johni laua taha kogunema, et näha tema arvutis ahvipilte. Mõni tuli isegi koridorist ja kõrvalt tõlkijate toast. Nii nagu Ingridile, oli ka paljudele teistele suur üllatus, et John huvitub ahvidest.

      “Jah, huvitun, nii põgusalt.” Seda kuuldes lisas Ingrid:

      “Mitte lihtsalt ei huvitu! John lausa jumaldab neid! Tal on kodus riiulitel isegi kaustad eri liikide kohta!”

      “Ei ole!” proovis John veel midagi öelda, aga sai ka ise aru, et ükskõik mida ta ka ütleks, läheb asi aina hullemaks.

      Kõik toimetajad ja kujundaja ja korrektorid ja projektijuhid hakkasid korraga Johnile rääkima erinevaid lugusid ahvidest. Ja selgus, et peaaegu kõigil oli ahvidega olnud mingi oma lugu või kui lugu ei olnud, siis oli vähemasti väga hea anekdoot. Isegi veel pärast lõunat sai John ahviteemaliste lehekülgede linke. Terje, kes oli kunagi paar aastat tagasi olnud loodusloo õpiku koostaja, otsis oma õpiku üles, sest seal oli tervelt kolm peatükki erinevate maade ahvidest. John tänas teda ja süvenes õpikusse ning mõtles – tule till taevast alla! Teda katkestas Mart, kes kunagi lapsena oli kogunud tikutoose, ja nüüd pakkus ta neid Johnile. Mardi silmad särasid tema muidu nii tuimas näos:

      “Kui sa oleksid sellest ehk huvitatud, siis ma hea meelega tooksin ahviseeria sulle? Kingiksin. Niisama.”

      “Jah, muidugi, ma oleksin sellest seeriast huvitatud küll,” vastas John mehele, kelle jaoks ei olnud olemaski sellist asja nagu huumor ega ammugi mitte satiir, iroonia või sarkasm. Mart noogutas pead, nagu oleks ta Johni jaoks mingi olulise mõistatuse lahendanud:

      “Ma siis toon.”

      “Aitäh.”

      “Nad on mul ema juures, ma lähen käin täna õhtul sealt läbi. Ma pakkusin oma poistele kah, et kas te ei tahaks minu tikutoose edasi koguda, aga neid muidugi ei huvita, istuvad oma konsoolide taga. Vahel ma ei saagi aru, mis maailmas nad elavad. Kunagi ma lugesin üle, mul on kokku üle seitsmesaja erineva toosi. Kõige vanemad on esimese vabariigi ajast. Neid on mul igalt poolt, Poolast ja Ungarist ja DDR-ist, aga osa on ka Jaapanist ja Hispaaniast. Ühed sain isegi Ameerikast. Mul üks sugulane käis ja siis ta kümnendaks sünnipäevaks tõi mulle – Ameerika rongipiltidega toosid. Alates auruvedurist kuni kiirrongini välja. Need kiirrongid olid tollal meie jaoks midagi sellist, nagu oleks rakett rööbaste peale pandud. Edelaraudtee jaoks on siiamaani sellised rongid kättesaamatud nagu raketid. Meie ei saa nendest vanadest vene kolakatest vist kunagi lahti.”

      “Ei usu küll, jah,” vastas John lihtsalt selleks, et midagi vastata. Kuid korraga lõi Mardil uus tuluke silmis särama:

      “Aga Juhan!” Mart oli vist peale ema ainuke, kes teda Johniks ei hüüdnud. “Kui sa oleksid huvitatud, siis ma võiksin need rongidega toosid ka sulle tuua?”

      Jumal, kas ta tõesti on idioot, küsis John endalt. Jah, on vist küll, ning vastas:

      “Ei, pole vaja, ma rongidest eriti nagu ei hooligi.”

      Selle peale jäi Mart veidi isegi kurvaks. Võibolla mõtles ta oma tikutopsidele kui möödunud ajale, mille hingust ega hiilgust enam keegi hinnata ei oska. Ja nagu liiv läbi sõrmede, varisevad põrmu sajad ja tuhanded erivärvilised tikud, mis võiks meile anda veel sooja.

      “Nii et jäävad siis ainult ahvidega?”

      “Jah, ainult ahvidega.”

      3

      Kas oli see nüüd selle ahvijama pärast töö juures, aga paaril järgmisel ööl John oma unenägu ei näinud. Ka kolmandal ja neljandal ööl magas ta rahulikult ja hakkaski juba arvama, et äkki sellega ongi kõik nüüd möödas. Aga see oli üks neetult ekslik mõte. Sest juba viiendal ööl ärkas John karjudes. Ahvid sittusid nii nagu vanastigi ja tema koristas ja oli hirmul, aga veelgi enam – ahvid olid otsustanud teda sööma hakata. Esmalt otsustasid nad proovida Johni kätt. See tuli suurema vaeva ja valuta keha küljest lahti. Aga siis puhkes ahvide vahel käe pärast tüli. Üks neist tahtis kätt keeta, et liha kõik kenasti luudelt lahti tuleks, teine tahtis marineerida, mee, soja ja ingveriga. Kolmas oli aga nii näljane, et oli valmis kätt kohe toorelt sööma hakkama. Kõige näljasem ahv oligi Johni käe endale juba sõrmipidi suhu toppinud. Siis ajas Triinu Johni üles, sest John karjus, võttis siis oma teki ja padja ja läks eestuppa magama.

      Millegipärast ei olnud John Triinule nendest ahvidest rääkinud ja nüüd oleks see kõlanud juba mingi veidra ülestunnistusena. Kuidas see välja näeks?

      “Triinu, istu!”

      “Mis on? Kas juhtus midagi,” ehmub Triinu.

      “Istu, ma pean sulle midagi rääkima ja on parem, kui sa istud.”

      Triinu vaatab Johni tõsisesse, isegi murelikku näkku ja juba aimab, et nüüd siis on tulnud aeg, kui nad räägivad sellest, mis saab neist kahest edasi. Kas siis koos, või eraldi, ükskõik, mida John nüüd ka ütleks, on see siiski mingisugunegi lahendus.

      “Ma olen sulle juba ammu seda öelda tahtnud…” on John korraga veelgi puisem ja kangem kui tavaliselt ja Triinu tahab teda aidata:

      “Aga ütle siis, ütle seda lihtsalt.”

      “Ma oleks kohe alguses, kui see asi pihta hakkas, seda sulle ütlema pidanud ja nüüd, mida aeg edasi, seda raskem on mul seda teha, aga seda enesele hoida ma enam ei suuda!”

      Nähes, et asi on jama, ei peaks Triinu enam vastu ja haaraks Johnil käest:

      “Midagi on siis nii halvasti?” Juba on Triinu jõudnud mõelda võlgadest ja inkassost, mängusõltuvusest, lõbumajadest, narkootikumidest, süstaldest, HIV-st!

      “Kuula siis! Ma näen unes ahve!” lausuks John ja loeks Triinu näost välja ilmselge pettumuse. Esmalt on selles näos veel kahtlusevarjund, küsimus, kas tegemist pole siiski mingi metafooriga, allegooriaga? Ja päris lugu veel alles tuleb?

      “Nii?” aitaks Triinu Johni jutul edasi minna.

      “See on kõik. Ma näen unes ahve, suuri, vastikuid, kes situvad. Ma ei saa magada.” Nüüd saaks Triinu näost välja lugeda tõesti vaid pettumust, muud mitte midagi.

      Sellepärast polnudki John ka seda ahvide-asja Triinule rääkinud. Kuidagi nagu loll oleks rääkida. John mõtles edasi, et tegelikult tal polegi kedagi, kellele midagi sellist rääkida! Lapsepõlvesõpradest, kes jäid Tartusse, pole kedagi. Keskkooli ajast on kamp tüdrukuid, kellega oli hea hullata, odavat Monastõrskaja Izbad juua kusagil kirikutrepil või ükskõik kus, lugeda Morrisoni, rääkida varajasest surmast, this is the end. Aga nüüd on ühtäkki kõigist neist hullavatest ja himuratest tüdrukutest saanud tõsised ja suured emad, kes suudavad kokku saades rääkida vaid kaka-sussi-kommijuttu, nagu polekski enam midagi muud. Mõni nädal СКАЧАТЬ