Põimunud saatuselõngad. Adena Sepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Minu kõht lööb igatahes juba marjast. Enne magamaminekut peame ikka pisut nosima.” Pille lõi käed puusa. „Ja sina, kallis Mariinake, lippad nüüd kannuga jõe äärest tee jaoks vett tooma.”

      „Võib-olla nosiksime täna õhtul oma saiakesed niisama ära… Millest me sinu arvates seda teed keedaksimegi?” Mariina otsis kähku kotist päeval linnast kaasa ostetud saiakesed välja ning plaanis juba maha istuda, kuid temale suunatud pilk näitas selgelt, et selline asi pole Pillele kohe mitte vastuvõetav.

      „Miks me peame kuivalt kugistama, kui ometi on võimalus teed keeta, ja võta teadmiseks, et ma olin sinust siiski pisut ettenägelikum ja pistsin kotti pakkides sinna ka suhkru ja teepaki sisse.”

      Pille haaras kapist kannu ning surus selle kindlalt Mariinale kätte. „Vaat nõnda! Nii et ei ole siin midagi vastu punnida. Mina tõin koristusvee, sina lähed tood teevee. Võrdne tööjaotus peab ka ikka olema.”

      Tahtmata Pillele tunnistada oma hirmu pimeduse ees, võttis Mariina selle tee lõpuks vastumeelselt jalge alla. Pille oli igas suhtes ettevõtlikum ja kuraasikam ning Mariina läks liigagi sageli tema energilisusega lihtsalt kaasa.

      Kaldapealsel kasvavate puude lehed kahisesid tuule käes kuidagi kõhedust tekitavalt. Tihe ploomivõrendik ulatus peaaegu veepiirini ning Mariinale tundus nende vahelt läbiminek päris jube. Seda enam, et eemal pilliroos krääksatas part ja veel mingid veelinnud põgenesid pladistades.

      Kiiruga täitis Mariina kannu ja tagasi maja juurde jõudes võttis treppidest üles tormates lausa mitu astet korraga, nii et kui ta tuppa tormas ja Pille tema näoilmet nägi, küsis ta kohe pilkavalt, kas teda ajas vanakurat ise taga või kes.

      Uh, pilgaku pealegi, kuid kogu see ümbrus siin oli üpriski üksildane ning tahtmatult tekitas see Mariinas kõhedust.

      Kõhu täis söönud, pugesid nad magamiskottidesse ja uni ei lasknud end kaua oodata.

      3

      Hommikul kamandas kokk ja ühtlasi ka sööklajuhataja Saima neid kohe kartuleid koorima. Abikokk Oksana, kes oli ühtlasi nõudepesija, ajas liha läbi hakkmasina ning masina müra oli köögis nii vali, et üksteisega lobisemisest ei tulnud suurt midagi välja. Mariinal polnud kartulikoorimise vastu midagi, kuigi tegelikult oli ta lootnud, et saab ikka kohe kätt peatoitude valmistamisega proovida. Talle oli juba lapsena meeldinud süüa teha ja isa armastanud ikka muhedalt öelda, et tema tehtud suppidel olla kohe eriline mekk manu ja andvat oma maitsega ema tehtutele silmad ette. Eks selline kiitus innustaski rohkematele katsetustele ja selle pärast oli ta valinudki kokaameti õppimise.

      Pille näis üpriski tülpinud olevat. Mariinale oli jäänud mulje, et selle ameti õppimine oli sõbrannale pigem võimalus kergelt kõhtu täis saada. Pillele meeldis pidevalt midagi nosida ja sellisele maiustamisele viitas ka tema veidi trullakas kehavorm.

      „Kuule, tüdruk! Su tuhlitel puha silmad peas…” Saima seisis äkki takseerivalt nende selja taga. „Egas need tuhlid pea nägema, kelle kõhtu nad lähevad.”

      „Mis tuhvlid?” Pille jõllitas siiras arusaamatuses Saimale otsa, ta ei näinud küll kusagil silmadega tuhvleid olevat.

      „Vaata, needsamad tuhlid, mida sa koorid ja millele sa oled silmad pähe jätnud.”

      Mariina itsitas vaikselt omaette, sest ta teadis küll, et Saaremaa murdes tähendasid tuhlid kartuleid, kuid tore oli näha, et vähemalt milleski on Pille võhiklikum kui tema.

      „Ah, kartuleid mõtled või? Ma arvasin, et viitad mingitele toatuhvlitele,” sõnas Pille viimaks aru saades. „No see mõni täpike pole nüüd küll kisamist väärt.”

      „Esimesel päeval hakkad kohe haltuurat tegema. Töö peab saama korralikult tehtud või arvad sa, et maainimestele käib nii küll?” Saima hääletoonis kostis pisut tõredust. „Linna restoranis oleks sind selle eest ukse taha saadetud, nii et koori üle!”

      „Just nii, boss, saab tehtud!” Üle Pille näo venis lai, veidi süüdlaslik naeratus ning, nuga käes, lõi sellega aumehelikult kõrva ääres kulpi ning hakkas oma praaktööd üle urgitsema.

      Sel ajal kui tüdrukud kartuleid üle vaatasid, jutustas Saima, kuidas tema oli kord lapsepõlves aidanud sõduritel kartuleid koorida. Siinsamas männiku taga mere ääres oli ühel kevadel miiniotsijate välilaager olnud ja tema oli koos teiste külalastega käinud pidevalt nende tegemisi uudistamas. Üks naljasoonega sõdur, kes oli nendega tihti ka palli mänginud, oli neile eriti meeldinud. Ja kui oli tema kord toimkonnas olla, pakkunud tüdrukud end talle appi kartuleid koorima. Ega nad ju tegelikult suurt koorida osanudki, kuid mis see sõdur ikka viriseda saab, küllap lepib ka nende silmi täis kartulitega. Maa sisse oli tehtud kividest kolle, millest olid metallvardad üle pandud, nii et sinna sai poti tulele seada. Sõdur käis ikka aeg-ajalt suure noaga katsumas, kas tuhlid juba pehmed, kuid ühe sellise katsumise järel, jäi suur sõdurisaabas äkki metallvarda taha ja kogu katlatäis lendas kummuli otse lõkkesse. Käis üks susin, lõke kustunud ja poolrahked tuhlid tuha sees laiali. Tüdrukud olid siis keppidega neid sealt süte seest välja urgitsenud ja kohe kõrval olevasse külma veega ämbrisse visanud. Sõdur pesi kähku tuha maha ja pani kartulid tagasi katlasse. Uus vesi peale, tuli alla ja täpselt selleks ajaks, kui teised miiniotsimiselt tagasi tulid, oli poisil söök valmis.

      „Ega me tohtinud äpardusest rääkida, sest eks nendel tuhlitel oli ikka pisut teine mekk juures küll, kuid noortel meestel hea söögiisu ja kõhud tühjad ja seega ei mekutanud seal keegi ega pannud ka tuhlitel neid silmi tähele.

      Tänulik sõdurpoiss kauples aga ülemuselt välja, kas me saaksime soomusautoga sõitu. No ja kupatatigi meid sinna soomuki taha kongi. Olime nagu kalad metallkarbis, ainult väikesest ovaalsest klaasita aknaaugust nägime kabiini ja sealt sedagi, kuhu sõidame. Parajasti oli tulnud teade, et ühe Järve külas asuva maja lähedalt oli mingi pomm leitud ja sõdurid saadeti seda ära tooma. Hiljem istuski sõdur, pomm süles, seal ees kabiinis ja kui siis massin täis tambiga läbi kraavi teele sööstis, lendasime meie kõik soomuki eesotsast taha välja. Esimene mõte oli, et nüüd lõhkes see pomm sõduri süles. No laste mõistus. Oleks pomm lõhkenud, siis poleks ju meid ega ka seda soomusautot enam olnud. Saime ikka kõik endale selle metallpõranda peal lendamisega sellised muhud ja sinikad, kuid sõdurpoisid ainult naersid, et vaat kui vapralt me vastu pidasime… Vaprad või kedagi. Ega me osanud lastena aru saadagi, millises õudses olukorras me tookord ikkagi olime olnud. Kui kodus oma sinikate saamisloo ära rääkisime, siis saime nii range keelu, et ei tohtinud enam männiku poole vaadatagi Vaat, mis kõik elus on juhtunud ja jääb vaid üle imestada, kuidas nende sõdurite endaga tookord midagi hullu ei juhtunud, kui nad nii hulljulgelt selliseid ohtlikke asju vedasid. Kus neid pomme või miine õhati, ei meie teadnud ja ega seda oleks vist räägitudki…”

      Mariina ja Pille kuulasid huviga, sest sellised tõesti sündinud lood olid vägagi põnevad. Isegi hirmutav oli mõelda, millise riski need sõdurpoisid olid võtnud, ja hea, et lastega õnnetust ei juhtunud.

      „Eks neid jutte räägiti küll, kuidas mõni poiss oli leitud lõhkekeha uudishimust näppinud ja selle tagajärjel vigaseks jäänud või isegi elu kaotanud.”

      „Hea, et neid pomme nüüd enam sageli ei leita.”

      „Oi, Mariinake. Neid tuleb siin Sõrves iga külvikorraga maa seest välja, kuid meie sovhoosi autojuhid ja traktoristid, eriti Olev ja Ain, on juba sellised spetsid, et lasevad neid ise õhku. Vahel siin ikka räägivad lugusid ja siis mõtled kohe hirmuga, et on küll vanad mehed, kuid varsaaru peas. Üks vale liigutus ja õnnetus käes… Tänagu õnne, ju siis pole saatus neile seda määranud.”

СКАЧАТЬ