Pahviks löödud. Elle James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tavaliselt rahulik koht jooksmiseks. Kuid TJ polnud rahulikus meeleseisundis.

      Oli möödunud kuu kongresmen Haddocki surmast ning sellele järgnenud TJ naasmisest Conbanaust. Valitsus ei teadnud ikka veel midagi rohkemat selle kohta, kes oli põhjustanud surma ja hävingu. Mitu terroristlikku rühmitust olid vastutuse enda peale võtnud, rääkides üksteisele vastu ning paisatesKongressi, CIA ja presidendi tõelisse möllu, leidmaks lahendust ning enesele õigustust.

      TJ oli veetnud plahvatusele järgnenud nädala, aidates CIA-d ning valitsust uurimistöös ning korraldanud kongressmeni surnukeha Ühendriikidesse tagasisaatmist. Ajakirjanike vältimise ning küsimustele, millele tal vastust polnud, lahenduse otsimise vahel püüdis ta leida Seani.

      Kõik ellujäänud ohvrid olid pärast plahvatust saadetud Conbanau Mercy haiglasse. Kuigi TJ väitis, et temaga on kõik korras, hoiti teda siiski jälgimise eesmärgil üks öö sees. Tal oli õnnestunud palatist välja hiilida ning leida Sean suures vigastatute kaoses, millega toimetulemiseks ei olnud haigla personal valmis.

      Kuigi mehe pead ümbritsesid valged marlisidemed, oli ta ikka Sean, kellega TJ oli veetnud kaks imelist nädalat. Mees oli tilgutite all ning teadvusetu.

      TJ soovis, et mees ärkaks ning temaga räägiks, teda käte vahel hoiaks ja ütleks, et kõik saab korda. Kuid Sean ei vastanud, kas vigastuste või suurte ravimikoguste tõttu, mis talle tilgutite kaudu sisse pumbati. TJ istus mehe kõrval, kuni üks õde ta tagasi enda palatisse kihutas.

      Tundes end kongresmen Haddocki surma pärast halvasti, ronis TJ üksildasse haiglavoodisse ning vajus rammestunult unne. Ta ei ärganud enne, kui õde tuli järgmisel hommikul talle hommikusööki tooma.

      TJ ootas õe lahkumist ja kõrvalpalatisse sisenemist ning hiilis välja, et Seani vaatama minna.

      Jõudes toani, kust eelmisel päeval oli mehe leidnud, avastas naine, et Seani voodi oli hõivanud üks teine plahvatuse ohver.

      Nagu udus vaatas TJ läbi mõlemal koridori poolel asuvad toad, kartes, et oli segadusse sattunud. Lõpuks küsis ta õelt, kuhu Sean oli viidud. Noor naine kontrollis haiguslugusid ning asetas siis käe TJ käevarrele. Siis ütles õde talle, et Sean oli viidud surnukuuri.

      TJ komistas jooksurajal. Mullal sörkis vähem inimesi, kuna enamasti taheti hoida jooksujalatsid kõnniteel puhtana. TJ eelistas olla veele lähemal ning ka suhtelist üksildust, mida suutis inimestest pulbitsevas linnas leida.

      Luupainajad olid alles hiljuti hakanud hääbuma ning TJ-le meeldis mõelda, et tema elu hakkab jälle rööpasse minema.

      Kuid siis oli ta saanud teate CIA kontaktisikult, et terroristide rünnaku eest USA saatkonnale polnud vastutavad peaminister Abediayi poliitilised oponendid ega ka ükski terroristlik rühmitus, kes tahtis selle eest au endale võtta. CIA kahtlustas, et surma ja hävingu oli tellinud ning selle eest ka maksnud Ameerika kodanik ning nad süvenesid sellesse juhtumisse veelgi otsustuskindlamalt kui kunagi varem, et välja selgitada vastutav isik või organisatsioon.

      Naise mõistusel oli raske uudistest aru saada. Ameerika kodanik oli korraldanud plahvatuse, milles hukkus kongresmen Haddock, mitu õigusnõunikku, Ameerika suursaadik Dindis, ning teiste seas ka Dindi peaminister. Plahvatus oli tapnud ka Sean McNeali, süütu ärimehe.

      TJ neelatas tugevalt sapi peale, mis tõusis kurku. Nii paljude terroristlike rühmituste juures, kes ameeriklasi tapsid, oli tal raske uskuda, et üks tema enda kaasmaalane oli sellise kohutava teoga hakkama saanud. Teadmiste raskus rõhus naise õlgu, aeglustades tema sammu, kuni ta peatus. TJ jõllitas üle kanali, kuid ei näinud inimesi teisel kaldal ega ka aerutajaid kanuudes või süstades laugel veel.

      Ta nägi vaid helki Seani silmis, kui mees kummardus allapoole, et teda suudelda. Ta võis ikka veel tunda Seani käe puudutust paljal nahal, silitades tema selga ning alakeha. Mehe kohta, keda TJ oli kõigest kaks nädalat tundud, oli Sean jätnud endast maha erakordse märgi. Märgi, mille kustutamise nimel nägi TJ kõvasti vaeva.

      Ta keeras ringi ning suundus tagasi oma korteri poole, jätkates mudasel rajal jooksmist. Ta nägi hetkeks puude vahelt inimesi rajaga paralleelsel asfaltteel. Üks neist inimestest jäi talle eriti silma: tema tumedad juuksed ning pikk kehaehitus tekitasid äratundmistunde. Naise süda hüppas peaaegu rinnust välja ning ta pidi end sellest ehmatusest välja rääkima.

      Kas sellepärast, et ta mõtles Seanile, oli tema mõistus kandnud kujutluspildi kõrvalrajal jooksavale mehele? Hoolimata loogilistest seletustest, tõstis TJ tempot, et mehe rütmis püsida. Eespool koonduvad rajad üheks, seal saab TJ meest paremini silmitseda. Mitte et too oleks Sean. Sean suri Dindis. Nad olid viinud ta haigla keldris asuvasse surnukuuri ning minema saatnud isegi enne seda, kui TJ jõudis teda isikusamasuse tuvastamiseks näha. Dokumentatsioon oli korras ning mehe pere oli soovinud, et Seani säilmed viivitamatult Ühendriikidesse tagasi saadetaks.

      Pärast kõiki vintsutusi, mida valitsus pidi läbi tegema, et kongresmen Haddocki keha tagasi USA pinnale saada, tekitas TJ-s küsimusi kiirus, millega Seani surnukeha oli haiglast ja riigist ära saadetud. Tol ajal põhjendas ta seda sellega, et Haddock oli kongresmen ning kõik valitsusega seotu liikus alati aeglasemalt.

      Puud ning põõsad kasvasid mitme järgmise jardi jooksul tihedamalt ning TJ kaotas sörkija silmist. Kui ta radade ühisnemiskohta jõudis, trummeldas veri nii tugevasti vastu kuulmekilesid, et ta ei kuulnud midagi. Nähtavale ilmus blond sportlik mees, mitte aga tumedapäine jooksja, kelle tabamiseks TJ oli tormanud.

      Tundes end rumalana, aeglustas naine kaelamurdvat tempot, kuid ei suutnud end takistada jälgimast kõrvalteid, mis kõik viisid välja K tänavani, kuni TJ jõudis Rock Creeki pargiteeni ning suundus põhja. Suurendades sammupikkust, jõudis ta enda tänavani vähem kui viieteistkümne minutiga. Ta needis end, et lubas mõtetel Seanist väljenduda ilmutusena.

      Pärast duši all käimist ning tööriiete selga tõmbamist, võttis TJ külmkapist saiakese ning lükkas rösterisse. Siis pani ta uudised mängima, lootes, et müra täidab meeled ning tõrjub välja ikka veel kõrvus kõlava plahvatuse kaja.

      „Kus sa olnud oled?” Kat Sikes astus välja konverentsiruumist, mida kutsutakse hellitavalt ka sõja ruumiks. SOS-i agentide seas tundusid karjumisvõistlused rohkem sõjana kui mõistusliku koosolekuna. Hea uudis oli, et kõigil oli oma hääl ning keegi ei kartnud rääkida.

      Kandes ikka veel hommikusest jooksust lühikesi pükse ja T-särki, oli Sean lootnud jõuda SOS-operatiivüksuse neljanda korruse riietusruumini ja käia duši all ilma, et keegi teda eksitaks. Ta peatus ning pöördus Kati poole, rinnus tekkis pakitsev tunne, nähes naise silmade all tumedaid ringe. „Ma olin jooksmas.”

      „Ära nüüd vaata mind nii, nagu hakkaksin kohe kokku varisema.” Naine sirutas end ning puudutas Seani lõuga. „Minuga on kõik korras. Päriselt.”

      „Ma muretsen sinu pärast.”

      „Ma tean. Aga mul läheb palju paremini.” Kat naeratas, kuigi tema huuled olid veidi pingul ning silmad kahtlaselt eredad. „Royce otsib sind.” Enne kui mees jõudis vastata, pöördus Kat tagasi konverentsiruumi ning sulges enda järel ukse.

      Sean hingas sügavalt sisse ja siis välja. Kui kaua läheb veel aega Marty surmast ülesaamiseks? See mees oli olnud tema sõber alates sellest, kui nad olid koos sõjaväes teeninud. Marty oli tutvustanud teda Royce’i ning teiste SOS-i agentidega ning andnud tema elule uue mõtte pärast armee eriüksusest vabastamist.

      Marty abiellus SOS-i agendi Kat Jenkinsiga rohkem kui aasta tagasi pärast tormilist kurameerimist ning naise peaaegu surma saatmist ühel missioonil. Sean oli seisnud isamehena Marty kõrval.

СКАЧАТЬ