Esme Lennoxi kadumine. Maggie O'Farrell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ helistan Euphemia Lennoxi asjus.” Hääl kõlab juba kergelt piinatult.

      Iris tõmbab kulmu kortsu. Nimi tundub kuidagi tuttav. „Vabandage,” sõnab ta. „Ma ei tea, kellest te räägite.”

      „Euphemia Lennox,” kordab mees.

      Iris vangutab nõutult pead. „Ma kardan, et ma ei …”

      „Lennox,” korratakse uuesti, „Euphemia Lennox. Teie ei tunne teda?”

      „Ei.”

      „Siis on mul ilmselt vale number. Andestust.”

      „Oodake,” alustab Iris, kuid kõne katkeb.

      Ta piidleb viivu telefoni, paneb siis toru hargile.

      „Vale number,” seletab ta ostjale. Iris näeb, et mehe käsi kõhkleb Hiina tuhvlite ja kilpkonnakujulise kinnitusega pärlkäekoti vahel. Käsi peatub kotil.

      „See,” ütleb ta.

      Iris pakib koti kuldsesse pakkepaberisse.

      „Mis te arvate, kas see meeldib mu naisele?” küsib mees, kui Iris talle paki ulatab.

      Iris mõtiskleb, milline see naine välja võiks näha, mis laadi isiksus ta on, ning kui kummaline oleks olla abielus, tihedalt seotud, kellegi küljes kinni. „Ma usun küll,” vastab Iris. „Kui ei meeldi, võib tagasi tuua ja valida midagi muud.”

      Sulgenud õhtul poeukse, võtab Iris suuna põhja, jättes vanalinna selja taha – läbi oru, kus kunagi loksus järv, üle uuslinna ristuvate tänavate dokkide poole. Ta pargib auto umbropsu majaasukatele mõeldud parkimiskohale ja vajutab tähtsa advokaadifirma välisuksel kellanuppu. Ta pole siin varem käinud. Hoone näib mahajäetud, ukse kohal vilgub signalisatsioonituli, aknad on pimedad. Aga Iris teab, et Luke on siin. Naine küünitab pea fonoluku juurde, lootes kuulda mehe häält. Ei midagi. Ta vajutab uuesti ning jääb ootama. Samas kostab luku klõpsatus ja uks lükatakse lahti.

      „Preili Lockhart,” ütleb Luke. „On teil kohtumine kokku lepitud?”

      Iris mõõdab meest pilguga. Too on särgiväel, lips lõdvalt ümber kaela, varrukad üles keeratud.

      „Ei.” Luke sirutab käe, haarab naisel randmest, siis käest, siis õlast ja tõmbab üle läve enda poole. Suudleb ta kaela, üks käsi ukselingil, teine libisemas naise jaki sisse, pluusi alla, ümber piha, üle rindade, piki selgroo õnarusi. Ta poolenisti kannab, poolenisti tirib Irise trepist üles, nii et naine kontsadel komistab. Luke saab tal küünarnukist kinni ning nad tuhisevad klaasuksest sisse.

      „Muide,” ütleb Iris mehel lipsu eest rebides ja seda kõrvale heites, „on teil siin turvakaamerad?”

      Luke raputab pead ja suudleb naist. Ta kohmitseb seeliku luku kallal, vandudes pingutusest. Naine surub oma käed mehe kätele ja lukk annab järele, seelik libiseb maha ning Iris lennutab selle kõrgele õhku, ajades Luke’i naerma.

      Iris ja Luke kohtusid kaks kuud tagasi pulmapeol. Iris vihkab pulmi. Lausa kirglikult. Kogu seda edevates riietes ringi patseerimist, eraviisilise suhte ritualiseeritud avalikustamist, lõppematuid kõnesid, kus mehed räägivad naistest. Kuid see pidu oli üsna nauditav. Üks ta parimaid sõbrannasid abiellus mehega, kes üle pika aja Irisele meeldis; pruut kandis kaunist tualetti, ei mingeid kõnesid ega fotograafide tüütut kamandamist.

      Otsustavaks sai Irise kleit – palja seljatagusega roheline krepdešiinist kokteilikleit, mida ta oli selleks puhuks ekstra kohendanud. Ta oli juba mõnda aega sõbraga juttu ajanud, pannes samas tähele meest, kes end küljetsi nende kõrvale poetas. Mees vaatas peotelgis ringi rahuliku enesekindlusega – rüübates šampanjat, lehvitades kellelegi, libistades sõrmedega läbi juuste. Sõbra sõnade peale: „Vapustav kleit, Iris,” märkis võõras neile pilkugi heitmata, isegi nende poole pöördumata: „See ei ole tegelikult kleit. Kas seda ei kutsutud vanasti pihikuks?” Alles siis vaatab Iris talle sügavamalt silma.

      Mees osutus heaks armukeseks, nii nagu Iris oligi arvanud. Hooliv, aga mitte liiga innukas, kirglik, aga mitte klammerduv. Kuid täna hakkab Irisele tunduma, et mehe liigutustes on justkui liigset kiirustamist. Ta avab silmad ja piidleb meest pilukil laugude vahelt. Luke’i silmad on suletud, ilme joovastunud, keskendunud. Ta vinnab naise laualt sülle ja tõstab põrandale, ning – jah, Iris näeb, näeb päris selgesti – saadab pilgu kellale arvuti kohal.

      „Püha jumal,” ütleb mees pärast – Irise meelest liiga ruttu, veel enne kui nende hingamine on rahunenud, enne kui südamed enam rinnus ei puperda –, „võiksid sa igal õhtul siia sisse astuda?”

      Iris veeretab end kõhuli, tundes nahal vaiba karedat torget. Luke suudleb naise seljaõnarust, silitab mõne hetke peoga edasi-tagasi. Siis upitab end püsti, kõnnib laua juurde ning Iris jälgib, kuidas mees riidesse paneb. Tema liigutused on kuidagi pakilised, kui ta püksid jõnksuga üles tõmbab ja särgi selga sikutab.

      „Kas kodus oodatakse?” Endiselt põrandal lesides, ütleb Iris rõhuga välja iga silbi.

      Mees viskab pilgu kellale, mida parasjagu randme ümber kinnitab, ja teeb grimassi. „Ma ütlesin, et mul läheb tööl kauem.”

      Naine sirutab käe vaibale kukkunud kirjaklambri järele ja, asunud seda sirgeks tõmbama, meenub talle miskipärast, et prantsuse keeles kutsutakse neid trombones.

      „Tegelikult peaksin talle helistama,” pomiseb Luke. Ta istub kirjutuslauale ja haarab telefoni. Oodates trummeldab ta sõrmedega, seejärel naeratab Irisele – lai, kiire naeratus, mis hajub kohe, kui öeldakse: „Gina? Mina siin. Ei. Mitte veel.”

      Iris viskab välja venitatud kirjaklambri kõrvale ning küünitab käe aluspükste järele. Luke’i naine ei häiri teda, ent ta ei taha ilmtingimata pealt kuulata nende kõnelusi. Ta korjab põrandalt ükshaaval oma rõivad ja paneb riidesse. Ta võtab juba istet, et saapalukud kinni tõmmata, kui Luke viimaks lõpetab. Põrand lööb mehe lähenevate sammude all vappuma. „Sa ei hakka ometi minema?”

      „Hakkan.”

      „Ära mine.” Mees põlvitab, põimides käed naise piha ümber. „Mitte nii ruttu. Ütlesin Ginale, et ei jõua veel niipea koju. Võiksime toitu tellida. Tahad sa süüa?”

      Iris kohendab mehe särgikraed. „Ma pean minema.”

      „Iris, ma jätan ta maha.”

      Iris kangestub. Ta üritab toolilt tõusta, kuid mees hoiab temast kõvasti kinni. „Aga …”

      „Ma jätan ta maha, et olla sinuga.”

      Hetke on naine tumm. Siis hakkab mehe sõrmi piha ümbert lahti kangutama. „Jumala eest, Luke. Ärme parem räägi sellest. Ma pean minema.”

      „Ei pea sa kuhugi minema. Jää veel natukeseks. Meil on vaja rääkida. Ma ei suuda enam niiviisi. See ajab mind hulluks – muudkui teesklen Ginaga, et kõik on korras, kuigi tegelikult tahan ma ainult …”

      „Luke,” ütleb Iris, pühkides mehe särgilt oma juuksekarva, „ma lähen nüüd. Lubasin Alexiga kinno minna ja …”

      Luke laseb kulmu kibrutades naise vabaks. „Te saate täna Alexiga kokku?”

      Luke ja Alex on kohtunud üheainsa korra. Nad olid Luke’iga nädala jagu käinud, kui Alex ootamatult ukse taha ilmus. СКАЧАТЬ