Vilgukivioru Tonje. Maria Parr

Чтение книги онлайн.

      „Mõelda vaid, nüüd on siis talvevaheaeg käes. Mäletad, kuidas vanasti oli, Gunnvald?”

      „Mis „vanasti”?” imestab Gunnvald ja asetab Tonje ette taldriku.

      Gunnvald on ilmas juba nii kaua elanud, et „vanasti” võib tema jaoks tähendada ükskõik mida.

      „Ma mõtlen seda aega, kui Klaus Hagen veel Vilgukiviorus ei elanud ja kui siin oli alles täiesti tavaline kämpinguplats,” vastab Tonje.

      Jah, Gunnvald mäletab seda hästi.

      „Iga koolivaheaeg oli siis üks taevalik pillerkaar,” meenutab ta.

      „Lapsi saabus siia lausa liitrite viisi,” meenutab Tonje. „Sa võisid minna alla kämpinguplatsile ja noppida sealt lapsi nagu mustikaid.”

      Gunnvald mäletab küll. Aga siis tuli see sapine Klaus Hagen.

      Ta tuli ja nägi Vilgukiviorgu ning tema meelest oli see üks vapustav paik. Klaus Hageni meelest oli Vilgukiviorg koguni sedavõrd vapustav, et ta ostis lausa terve kämpinguplatsi ära. Ta on põhjatu rikas. Ta laskis sinna uued puhkemajad ehitada ja tegi ümbruse nii ilusaks, et Tonje ja kõik teised Vilgukivioru elanikud olid vaimustuses. Kui Klaus Hagen ehitusega valmis sai, avas ta kämpingu uuesti. „Hageni Tervisekämping – kõige vaiksem ja rahulikum paik kogu fjordide maal!” kuulutavad tema reklaamtrükised. Siia on oodatud need, kes igatsevad vaikust ja rahu. Esialgu tundus see Tonjele ülivahva. Saabuski palju inimesi, kes vajasid vaikust ja rahu, ja miski pole ometi vahvam kui see, et siia üles mägedesse tuleb külalisi. Kuid siis hakkas ta asja üle järele mõtlema. Mispärast siia ometi kunagi lapsi ei tule?

      Kuna Tonje ei juurdle asjade üle kunagi eriti pikalt, sõitis ta ühel päeval rattaga alla Klaus Hageni juurde ja küsis järele.

      „Kuule, Klaus, miks su kämpingus kunagi lapsi ei käi?”

      „Hageni Tervisekämpingusse pole lubatud lapsi kaasa võtta,” vastas Klaus Hagen.

      „Mis asja?” imestas Tonje.

      „Minu külalised tahavad kuulata jõe kohinat ja kuuskede müha, mitte virinat ja lärmi,” seletas Klaus Hagen käekella kiigates.

      Tonje jäi kämpinguomanikku põrnitsema nagu kuu pealt kukkunud ja liigitas selle jutu korrapealt kõige hullemaks asjaks, mida ta oma elus kuulnud oli, aga vaevalt oli ta jõudnud seda teha, kui Klaus Hagen oma isikliku rekordi purustas, lausudes midagi veel hullemat:

      „See virina ja lärmi jutt käib muide sinu kohta samuti, Trulte.”

      „Tonje,” parandas Tonje.

      „Tonje, jah. Kas sa oleksid palun nii kena ja jätaksid selle ööd ja päevad otsa laulmise järele?”

      Tonje näppis imestusest kõrvalesta.

      „Sa rikud mu külaliste rahu, kui sa siit oma jalgrattaga mööda kihutad ja niimoodi lärmad,” teatas Klaus Hagen kuidagi isevärki viisakalt naeratades.

      „Kas sa tõepoolest arvad, et ma peaksin omaenda orus laulmise järele jätma?” küsis Tonje. Et kindel olla.

      „Mis omaenda ja omaenda,” pobises Klaus Hagen ärritunult. „Reklaam ütleb, et minu kämping on kõige vaiksem ja rahulikum kogu fjordide maal, ja ma palun sul sellesse austavalt suhtuda.”

      Sellega tegi Klaus Hagen põhimõttelise ja kohe päris tõsise vea. Ega Vilgukivioru Kõuekesel ei saa ikka niisama lihtsalt paluda laulmist järele jätta. Seda oleks võinud Klaus Hagenile öelda igaüks. Oleks mees vaid küsinud.

      „Kahjuks ei saa ma seda lubada,” sõnas Vilgukivioru Tonje.

      Seejärel asus ta ülesmäge väntama ja laskis kuuldavale niisuguse ooperi, et teeäärne noor metsatukk maadligi tõmbus.

      Pärast seda on Tonje ikka edasi laulnud. Õigupoolest laulab ta ehk isegi natuke rohkem kui enne. Eriti kämpinguplatsist mööda sõites. Ja Klaus Hagen vaatab Tonjet umbes nii, nagu oleks tegemist mingi tillukese kahjuriga. Veelgi hullemaks läks asi sügisel, kui Tonje õnnetul kombel kadaga selle kämpingumajakese akna puruks laskis. See juhtus täiesti kogemata. Ta oli lipuvarda pihta СКАЧАТЬ