Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk. Victoria Aveyard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peaaegu kokku.

      „Kavatsed sa öelda, kuhu läheme? Või on see järjekordne saladus?” Püüan kibeduse häälest välja tõrjuda, kuid kukun haledalt läbi.

      Kilorn on piisavalt viisakas, et seda eirata, ning nõjatub vastu ust. „Lahkusime Naerceyst viis tundi tagasi ja suundume kirdesse. Ausalt, rohkem ma ei tea.”

      „Ja see ei häiri sind sugugi?”

      Sõber kehitab vaid õlgu. „Miks sa arvad, et meist kõrgemad mind usaldavad? Või kui juba jutuks tuli, siis sind? Tead paremini kui keegi teine, kui rumalad oleme olnud ja kui karmi hinda maksnud.” Mälestuste valu naaseb kohinal. „Ise sa ütlesid, et ei saa isegi Shade’i usaldada. Vaevalt keegi lähiajal saladusi jagama hakkab.”

      See torge ei tee sugugi nii palju haiget, kui olin arvanud. „Kuidas tal on?”

      Kilorn heidab peaga välja koridori. „Farley nikerdas haavatutele kena väikese arstipunkti. Tal läheb teistest paremini. Vannub kõvasti, aga kahtlemata paremini.” Noormehe rohelised silmad muutuvad süngemaks ja ta pöörab pilgu kõrvale. „Ta jalg…”

      Ahmin kohkunult õhku. „Põletikus?” Kodus Vaiakülas oli põletik sama hirmus kui käest ilma jääda. Meil ei olnud kuigi palju ravimeid ja kui veri juba halvaks läks, polnud teha muud kui edasi raiuda ning loota, et jõuad palavikust ja mustaks tõmbunud veresoontest ette.

      Minu kergenduseks raputab Kilorn pead. „Ei, Farley andis talle mehise doosi ja Hõbedased võitlevad puhaste kuulidega. Nii suuremeelne neist.” Ta naerab süngelt, oodates, et liitun. Selle asemel hoopis judisen. Õhk on siin all nii külm. „Aga pole kahtlustki, et lonkab ta veel mõnda aega.”

      „Kas viid mu tema juurde või pean ise välja mõtlema, kuidas sinna minna?”

      Kilorn sirutab järjekordse mõru naeru saatel käe. Märkan oma üllatuseks, et vajan kõndimisel tema tuge. Naercey ja Kondiareen on kahtlemata oma jälje jätnud.

      Sukeldis. Nõnda Kilorn seda kummalist veealust laeva nimetab. Meie mõlema jaoks käib üle mõistuse, kuidas see saab vee all seilata. Samas olen kindel, et Cal nuputab selle välja. Tema on mu nimekirjas järgmine. Otsin ta üles kohe, kui olen veendunud, et mu vend ikka hingab veel. Mäletan, et põgenedes oli Cal vaevu teadvusel nagu ma isegi. Kuid ilmselt ei otsi Farley talle kohta arstipunktis, kui kõikjal ümberringi on vigastatud kaardiväelased. Vimma on liiga palju ja keegi ei soovi, et kinnises metalltorus põrgu lahti läheks.

      Marduse karje tiniseb endiselt mu kõrvus kui tuhm kaeblemine. Püüan seda eirata. Ja iga sammuga leian uusi valusid ja sinikaid. Kilorn märkab iga mu grimassi ja aeglustab tempot, et saaksin ta käsivarrele toetuda. Omaenda haavu – sügavaid lõikeid järjekordselt vahetatud sidemete all ta tähele ei pane. Ta käed on alati vatti saanud, kalakonksudest ja köitest marraskil ning haavu täis – kuid need haavad olid tuttavad. Need tähendasid, et ta on turvalises kohas, tal on töö ning väeteenistus teda ei ähvarda. Kui üks kalur poleks surnud, oleks ta ainsaks koormaks väikesed kriimustused.

      Kunagi oleks see mõte mind kurvastanud. Nüüd tunnen vaid raevu.

      Sukeldise peakäik on pikk, kuid kitsas ning mitme rasketel hingedel ja hermeetiliselt suletava metalluksega sektsioonideks jaotatud. Vajadusel saab nõnda teatud osi sulgeda, et kogu alus vett täis ei valguks ega upuks. Kuid uksed ei anna mulle vähimalgi määral kindlustunnet. Võimalus vesisesse kirstu lukustatuna ookeanipõhjas surra ei taha peast kaduda. Isegi vee peal üles kasvanud Kilorn ei näi end hästi tundvat. Lakke paigaldatud tuhmid tuled võbelevad kummaliselt, heites poisi näole varje ja muutes ta ilme vanaks ning kurnatuks.

      Ülejäänud kaardiväelasi ei näi olukord nii palju häirivat, kui nad ülesandeid täites edasi-tagasi saalivad. Nende punased sallid ja rätid on allapoole tõmmatud ja paljastavad sünged otsusekindlad ilmed. Nad kannavad lakkamatult rutates ja omavahel lobisedes käigu teise otsa ravikaarte, kandikutel meditsiinitarbeid, sidemeid, toitu ja aeg-ajalt ka mõne relva. Kuid mind nähes nad peatuvad ja litsuvad end vastu seina, et mulle kitsas käigus võimalikult palju ruumi teha. Julgemad vaatavad mulle silma, kui mööda liipan. Suurem osa põrnitseb aga oma kinganinasid.

      Paar tükki näib kartvat.

      Mind.

      Tahan neid tänada ja kuidagimoodi väljendada seda, kui tohutu on mu võlg viimse kui ühe sellel kummalisel laeval viibiva mehe ja naise ees. Tänan teid teenistuse eest lipsab mul peaaegu üle huulte, kuid hammustan ruttu keelde. Tänan teid teenistuse eest. Just selle lause trükivad nad kirjadele, mis annavad teada, et su lapsed on kasutu sõja nimel hukkunud. Kui paljusid vanemaid olen näinud nende sõnade pärast nutmas? Kui paljud veel niisuguseid kirju saavad, kui rindele hakatakse saatma veelgi nooremaid lapsi?

      Mitte ükski, kinnitan endale. Meil Farleyga on selle vastu plaan, just nagu me leiame ka viisi uusvereliste, teiste minusuguste leidmiseks. Me võtame midagi ette. Meie peame midagi ette võtma.

      Seina vastu litsutud kaardiväelased pomisevad midagi omaette, kui neist möödun. Isegi need, kes ei suuda mulle otsa vaadata, sosistavad midagi kaaslastele, vaevumata oma sõnu isegi varjama. Ilmselt arvavad nad, et nende sõnad on kompliment.

      „Välguplika,” kostab nende metallseintelt vastu kajav sosin. See ümbritseb mind kui Elara neetud lausumised, mis kummitusena mu ajusse tungivad. Väike välguplika. Just nii ta mind nimetas, nii nemad mind nimetasid.

      Ei. Nii see pole.

      Ajan valust hoolimata selja sirgu ja püüan olla nii pikk kui võimalik.

      Ma ei ole enam väike.

      Sosinad järgnevad meile terve tee arstipunkti, mille suletud ukse ees peab valvet kaks kaardiväelast. Samal ajal hoiavad nad silma peal ka redelil – laeni ulatuval raskel metallkobakal. See on selle aeglaselt tapva laeva ainuke sisse- ja väljapääs. Ühel valvuril on tumepunased juuksed nagu Tristanil, kuigi ta pole ligilähedaseltki nii pikk. Teisel on kivirahnu kehaehitus ja pähklipruun nahk, viltused silmad, lai rind ja hiiglaslikud käsivarred, mis sobiksid paremini kõvakäele. Nad noogutavad mind nähes kergelt, kuid ei heida mulle minu kergenduseks peaaegu pilkugi. Selle asemel pööravad mehed kogu tähelepanu Kilornile ja naeratavad talle laialt nagu vanad koolikaaslased.

      „Juba tagasi, Warren?” Punapea pugistab naerda ja tema kulmud liiguvad vihjavalt üles-alla. „Lena lõpetas oma vahetuse.”

      Lena? Kilorn tõmbub mu käe all pingule, kuid ei lausu midagi, mis ta ebamugavustunnet reeta võiks. Selle asemel naerab ta laialt kaasa. Kuid mina tunnen poissi paremini kui keegi teine. Näen, kui sunnitult see tuleb. Mõelda vaid, et ta on flirtides aega surnuks löönud, sel ajal kui mina olin teadvuseta ja Shade lebab haavatuna ja veritsevana haigevoodis.

      „Poisil on ka kenasid õdesid taga ajamata käed tööd täis,” märgib rahn. Ta madal hääl kajab mööda käiku vastu ja kostab ilmselt Lena kambrini välja. „Farley on veel ringkäigul, kui sa teda otsid,” lisab ta pöidlaga uksele osutades.

      „Ja mu vend?” sekkun vestlusesse ja harutan end Kilorni toetavast haardest vabaks. Mu põlved annavad peaaegu järele, kuid seisan kindlalt. „Shade Barrow?”

      Nende naeratused hajuvad ja nägudele kivistub ametlikum ilme. Oleksin justkui taas Hõbedaste õukonnas. Rahn haarab uksest ja pöörab massiivset lukustusratast, et ei peaks mulle otsa vaatama. „Ta paraneb kenasti, preili, ee, mileedi.”

      Mu südame alt käib seda tiitlit kuuldes judin läbi. Arvasin, et sellised asjad СКАЧАТЬ