Saatuse üllatused. Dorothea Kerr
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Saatuse üllatused - Dorothea Kerr страница 3

Название: Saatuse üllatused

Автор: Dorothea Kerr

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949557875

isbn:

СКАЧАТЬ Keira ei olnud ju selleks siin, et vanade tuttavatega kohtuda. Ta tuli siia peitu kahtlaste tüüpide eest, kellega Roxanne end sidunud oli.

      Kuidas küll linnake on muutunud!

      Mööda peatänavat sõites nägi Keira uut ilusalongi, mõnd riidepoekest, juveeliäri ja paari-kolme pisikest sümpaatset restorani. Oleks Sandy Band mõned aastad tagasi selline olnud, oleks ta siin hoopis huvitavamalt aega veetnud.

      Keira pööras vasakule ja suundus mereäärsele teele, mis viis tema vanemate maja juurde. Eramu oli nagu klantspilt ajakirja kaanelt. Samas nägi see välja nii, nagu ei elakski seal keegi. Vanemad viibisid Sandy Bandis harva ning loodetavasti võib ta end nende pesakeses sisse seada.

      Neiu sõitis värava ette ja väljus autost. Ta valis salajase koodi – number oli endine.

      “Tervitus teile!” pobises ta erutunult.

      Väravad avanesid vaikse sahinaga.

      Keira sõitis eramu õue, parkis auto, astus sellest välja ja silus seeliku volte. Mööda peaukse juurde viiva trepi arvutuid astmeid sammudes märkas ta kedagi trepimademel seismas. Teda ootas Rosa Higgins, kes oli Whitmanide juures teeninud juba aastaid.

      “Miss Keira vist…”

      Tütarlaps kuulis majapidajanna hääles irooniat. See käitumismaneer oli talle juba lapsepõlvest tuttav.

      Keiral oli väga kahju, et vaatamata oma Inglise päritolule sarnanes Rosa väga vähe Mary Poppinsile.

      “Tere, Rosa! Mul on hea meel sind näha. Kas ema-isa on kodus?”

      “Nad on Londonis, enne augustit nad tagasi ei jõua.”

      “Suurepärane!”

      Nüüd saab Keirast ajutiselt luksusliku villa elanik. Peas mõtted jahedast dušist ja kosutavast puhkusest, astus ta ukse poole.

      “Loodan, et sul midagi selle vastu ei ole, kui siin paar päeva peatun?” poetas Keira, kuigi luges küsimust formaalseks.

      Rosa hoidis ühe käega ust.

      “Võib-olla mitte. Siiski arvan, et koos üürilisega on sul voodis kitsas.”

      “Mis jama see on? Mis üürilisega? Isa ei ole kunagi varem maja välja üürinud.”

      “Mingi ajani küll, aga nüüd elab siin tema uus äripartner.”

      Majapidajanna sisenes majja, püüdes ust neiu nina ees kinni tõmmata.

      “Kui su vanemad helistavad, ütlen neile kindlasti, et läbi astusid.”

      Unistus jahedast dušist kadus hetkega. Soovimatu külaline vanemate majas… Mis võib veel hullem olla?

      “Ära muretse, ma lähen siis ära,” ütles Keira väriseval häälel.

      Muie Rosa näol muutus laiaks naeratuseks.

      “Sellisel juhul – head teed!”

      Põmm! Ja uks sulgus.

      Keira vajus longu, masendus oli täielik. Näljane, rahata… ja mitte kellelegi vajalik.

      Mis edasi? Plaan oli küpsenud käigu pealt. Ent kui Stewe ja Halley peaksid ka Londonis olema, on nende ridaelamu ju tühi. Oi, kui hästi see praegu Keirale sobiks!

      Neiu naeratas. Ilmselt on väljapääs leitud!

      Sandy Bandi linnakese kõige halvem asi oli see, et kõik tundsid kõiki ja teadsid kõike. Uudised levisid siin kulutulena.

      Muide, Mitch Brauerile sobis see väga: politsei sai igasugustest erakorralistest juhtumitest kiiresti teada.

      Keegi oleks nagu tema õe majja sisse murda tahtnud.

      Mitch läks ümber maja ette pargitud auto. Oma pika teenistusaja jooksul ei olnud ta veel kokku puutunud selliste sissemurdjatega, kes oma auto nii avalikult röövitava maja sissekäigu ette jätavad. Ta kirjutas auto numbri üles ja helistas jaoskonda.

      Mõne minuti pärast teatati talle auto numbri tuvastamisest.

      “Ei või olla…”

      Mitch vakatas.

      “Võib!” kostis tema abiline Barbara.

      Jumal küll, kohtub ta tõepoolest jälle Keira Whitmaniga? Neiu elab ju Floridas, mida ta siis siin teeb?

      Mitch astus otsustavalt maja poole.

      “Politsei!” hüüdis ta uksele lähenedes ja kellanuppu vajutades. “Avage!”

      Näeks ometi neiu näoilmet, on ju kohtumine üllatus mõlemale.

      Mitch luges kolmeni, mõtles veidi ja helistas uuesti. Vaikus. Siis võttis ta taskust võtmekimbu, mille Stewe ja Halley olid enne ärasõitu talle andnud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wgARCAMgAf0DAREAAhEBAxEB/8QAHgAAAAcBAQEBAAAAAAAAAAAAAgMEBQYHCAEJAAr/xAAdAQABBQEBAQEAAAAAAAAAAAADAAECBAUGBwgJ/9oADAMBAAIQAxAAAAHVXj3WlvMKGQkJMYpiUjEiFBS03GMDkuRXzP8AJvpL5IaX0V127JcdCjP5P8l8l8kFocZcdBZfOhNP5Lrx+aIUi4SESImmKDidwvEuUBOhJ+shPP5L5L5L5L5L5IDQLZdkuOk6Tc7ASMdEvLqTpNgpi3SdRPS6pKEi2RaTi6VpjE/Wb5IlnG6EmMG4mXzr6a6l2Mvk/wAl8l8kGMPkuOgMgshMf5m4SHCQZ07Ezx2bppsmUXlKfxZzC4nXzsNn60/kvkvkvkvkvkk7Q4yHJDkiGTaoplEx5gk4GToaPJItmKSOZdi57oh2NknWLnTiBIcX6zlsuyj8mGNzGf511pdhL4sfk/w3+nH5LjN8y+S47FpcaI2IFKFlUGk7fArUWUNlKVwhJBSAYNlhUvQxSiJn+aXyXyXyXyXyXyXGbiXyb5IKSJM2SQncbOQk82R/OxKnxmMTGDQjIgqWik6jl0gRJfM/E3zokkWlpOg2VM3zOKMxzn1oye2KM0zFM3yXUvkvnYLxAnC0RRNXSsVw8o5KEWK7cckUsA+jGyQmnNFyShsmELTaHzL5L5L5L5L5L5L5L5LqXEwWj8kWnZZuWkYyLSdrDdTJ5IboSSqCNvDsrpcvGjT22F6w5nQVM3HQkxSRZIs7SMEnNm+dKVKT6oo7lWZd2OTkfmdLRdEnyQU/yXztxRLZ1E3iMZ0kOy2GjrLsMLAVKzv6xDAjN
СКАЧАТЬ