SPQR. Vana-Rooma ajalugu. Mary Beard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ole seesama Rooma Britannias või Rooma Põhja-Aafrikas. Suuremalt jaolt keskendun ma Rooma linnale ja Rooma Itaaliale, aga püüan heita pilgu Roomale ka väljastpoolt, nende vaatevinklist, kes elasid impeeriumi kaugematel territooriumidel sõdurite, mässajate või auahnete kollaborantidena. Ja ka Rooma ajaloo eri perioodide kohta tuleks kirjutada väga erinevad ajalood. Alates Rooma kõige varasemast ajaloost kuni selleni, kui ta 4. sajandil e.m.a väikesest linnakesest Itaalia oluliseks jõuks kasvas, ei ole meil üldse tollal elanud roomlaste kirjapandud allikaid. Selle perioodi kirjeldus peab paratamatult olema julge rekonstruktsioon, millel tuleb üksikutest tõendusmaterjali tükkidest – ühestainsast savinõukillust, mõnest kivisse raiutud tähest – välja pigistada võimalikult palju. Vaid kolm sajandit hilisema ajaga on probleem lausa vastupidine: kuidas saada selgust samast ajastust pärit konkureeriva tõendusmaterjali hulkades, mis ähvardavad igasugust selget narratiivi üle ujutada?

      Rooma ajalugu nõuab ka erilise kujutlusvõime olemasolu. Mõnes mõttes on Antiik-Rooma ajaloo uurimine 21. sajandi vaatevinklist nagu köielkõndimine, mis nõuab väga hoolikat tasakaalu hoidmist. Kui ühele poole alla vaatame, näib kõik olevat rahustavalt tuttavlik: toimuvad vestlused, milles me võiksime lausa et ise kaasa lüüa, vabaduse loomusest või seksuaalprobleemidest; on hooneid ja monumente, mida me ära tunneme, ja pereelu, mida elatakse meile mõistetaval viisil, on tülikad noorukid; ja on nalju, millele me saame pihta. Teisel pool aga näib olevat täiesti võõras territoorium. See ei tähenda mitte ainult orjapidamist, räpasust (Vana-Roomas vaevalt eksisteeris midagi sellist nagu prügikoristus), inimeste tapmist areenil ja suremist haigustesse, mille ravi me tänapäeval peame enesestmõistetavaks, vaid ka vastsündinud lapsi, kes visati prügihunnikutesse, lapspruute ja toretsevaid eunuhh-preestreid.

      See on maailm, mida me hakkame avastama Rooma ajaloo ühe konkreetse hetke kaudu, mille üle roomlased iial ei lakanud pead murdmast ja mille üle uuema aja autorid ajaloolastest näitekirjanikeni pole iial lakanud väitlemast. See annab meile parima sissejuhatuse mõne Vana-Rooma keskse tegelase juurde, avab roomlaste oma mineviku üle arutlemise rikkuse ning viisid, kuidas me saame seda jätkuvalt kujutada ja püüda mõtestada, ja annab vastuse, miks on Rooma, tema senati ja rahva ajalugu ikka veel oluline.

      ESIMENE PEATÜKK

      CICERO SÄRAVAIM TUND

SPQR: 63 e.m.a

      Meie Vana-Rooma ajalugu algab 1. sajandi keskel e.m.a, rohkem kui 600 aastat pärast Rooma linna rajamist. See algab revolutsiooni aimustega, terroristide vandenõuga linna hävitamiseks, salajaste operatsioonide ja avalike kõnedega, roomlaste ja roomlaste vahel peetud lahinguga ning kodumaa julgeoleku huvides kokku kogutud ja kiirkorras hukatud (süütute või süüdi) kodanikega. Aasta on 63 e.m.a. Ühel poolel on Lucius Sergius Catilina – pahur laostunud patriits, kelle kavandatud oli vandenõu, nagu usuti, et mõrvata Rooma valitud ametnikud ja põletada linn maha – tühistades seeläbi kõik võlad, nii rikaste kui ka vaeste omad. Teisel poolel on Marcus Tullius Cicero (edaspidi lihtsalt Cicero) – kuulus oraator, filosoof, preester, poeet, poliitik, teravmeelitseja ja jutuvestja –, üks neist, keda oli kavatsetud mõrvata, ja mees, kes iial ei lakanud kasutamast oma kõnemeheannet selleks, et kiidelda, kuidas ta oli Catilina kohutava vandenõu paljastanud ja riigi päästnud. See oli tema säravaim tund.

      63. aastal e.m.a oli Rooma tohutu suur metropol – suurem kui ükski teine Euroopa linn enne 19. sajandit –, kus elas rohkem kui miljon inimest; ja kuigi Roomal polnud veel keisreid, valitses ta impeeriumi, mis ulatus Hispaaniast Süüriasse, Lõuna-Prantsusmaalt Saharasse. Rooma oli luksuse ja rääma, vabaduse ja ekspluateerimise, kodanikuuhkuse ja mõrvarliku kodusõja üha laienev segu. Järgnevates peatükkides vaatame palju kaugemale tagasi, Rooma aja päris algusesse ja Rooma rahva kõige varasemaid vägitegusid, olgu sõjaga või ilma. Me mõtiskleme selle üle, mis on mõningates neis varajase Rooma lugudes – „Romulusest ja Remusest” kuni „Lucretia vägistamiseni” – sellist, mis puudutab meid ka täna. Ja me esitame küsimusi, mida ajaloolased on esitanud antiikajast alates. Kuidas ja miks kasvas tavaline Kesk-Itaalia linnake palju suuremaks kui ükski teine Vahemere maade linn ja hakkas käsutama tohutu suurt impeeriumi? Kas roomlastes oli midagi erilist ja kui, siis mida? Kuid Rooma ajaloo puhul ei ole kõige mõttekam alustada päris algusest.

      Alles alates 1. sajandist e.m.a saame hakata uurima Roomat lähiplaanis ja värvika detailsusega kaasaegsete tunnistajate silmade läbi. Sellest perioodist on säilinud erakordselt rikkalik sõnaline pärand: erakirjadest avalike kõnedeni, filosoofiast luuleni – eepiline ja erootiline, õpetatud ja otse tänavalt. Selle kõige tõttu oleme kursis Rooma poliitika tähtsate ninade igapäevaste sahkerdamistega. Me saame kuulata pealt nende kauplemisi ja vahetuskaupade tegemisi ning heita pilku nende noa selga löömistesse nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Me saame isegi aimu nende eraelust: nende perenääklustest, sularahavoogude probleemidest, leinast armastatud laste ja vahel ka armastatud orjade surma pärast. Lääne ajaloos ei ole sellest varasemat perioodi, mida oleks võimalik tunda nii hästi või nii lähedaselt (klassikalisest Ateenast ei ole meil võrreldavat rikkalikku ja mitmekesist allikmaterjali). Alles rohkem kui tuhat aastat hiljem, renessansiaegse Firenze maailmast, leiame taas paiga, mida võime tunda nii üksikasjalikult.

      Mis veel enam, meie ajaarvamise eelsel 1. sajandil hakkasid Rooma autorid ise süstemaatiliselt uurima oma linna ja impeeriumi varasemaid sajandeid. Uudishimu Rooma ajaloo vastu ulatub kindlasti sellest varasemasse aega: näiteks võime ikka veel lugeda linna võimuletõusu analüüsi, mille kirjutas üks linnas elanud kreeklane 2. sajandi keskel e.m.a. Aga alles alates 1. sajandist hakkasid Rooma õpetlased ja arvamuseavaldajad püstitama paljusid neist ajalooküsimustest, mis on tähtsad ka meile tänapäeval. Protsessiga, mis ühendas õpetatud uurimistöö arvestatava hulga konstruktiivse leidlikkusega, panid nad kokku Rooma esiajaloo versiooni, millele me toetume veel tänapäevalgi. Me näeme ikka veel Rooma ajalugu, vähemalt osaliselt, läbi meie ajaarvamise eelse 1. sajandi silmade. Või, kui öelda teisiti, algas sellest Rooma ajalugu, nagu me seda tunneme.

      Kuuekümne kolmas on selle otsustava sajandi tähendusrikas aasta. Linnale tõi see peaaegu et katastroofi. Nende tuhande aasta jooksul, mida me selles raamatus uurime, pidi Rooma palju kordi vaatama silma ohtudele ja kogema lüüasaamisi. Näiteks 390. aasta paiku e.m.a hävitasid rüüsteretkel olevate gallide jõugud linna. Aastal 218 e.m.a ületas Kartaago väepealik Hannibal kolmekümne seitsme elevandiga Alpid ja tekitas roomlastele kohutavat kahju, enne kui neil lõpuks õnnestus ta tagasi tõrjuda. Rooma hinnangulised kaotused 216. aasta Cannae lahingus – kuni 70 000 langenut üheainsa pärastlõunaga – teevad sellest sama suure veresauna kui Gettysburg või Somme’i lahingu esimene päev, ehk isegi suurema. Ja roomlaste jaoks oli peaaegu sama hirmus see, et 70. aastatel e.m.a oli endistest gladiaatoritest ja ärajooksnud orjadest kiiresti kokkupandud väehulk Spartacuse juhtimisel osutunud enam kui võrdväärseks vastaseks mõnele kehva väljaõppega leegionile. Roomlased polnud lahingus kunagi päris nii võitmatud, nagu me kipume arvama või nagu nad ise soovisid muljet jätta. 63. aastal e.m.a seisid nad aga silmitsi sisevaenlasega, terroristliku vandenõuga otse Rooma kõrgkihi südames.

      1. „Tabulariumi” rasked kaared ja sambad, mis olid ehitatud Michelangelo Palazzosse, on tänase päevani tähtis maamärk Rooma foorumi ühes otsas. See ehitati vaid paarkümmend aastat enne seda, kui Cicero 63. aastal konsulina tegutses, ja mõjus toona küllap äärmiselt uhke arhitektuurisaavutusena. Ehitise funktsioon ei ole nii selge. Nähtavasti oli tegemist mingisuguse avaliku hoonega, aga mitte tingimata „ürikutekoguga” (tabularium), nagu sageli arvatakse.

      Selle kriisi lugu on meil võimalik jälgida intiimsete detailide haaval päev-päevalt, vahel ka tund-tunnilt. Me teame täpselt, kus suur osa sellest toimus, ja kohati võime ikka veel vaadata üles täpselt samade monumentide poole, mis linnavaates 63. aastal domineerisid. Me võime jälgida varioperatsioone, millest Cicero sai infot vandenõu kohta, ja näha, kuidas Catilina sunniti lahkuma linnast oma improviseeritud armee juurde, mis asus Roomast põhja pool, lahingusse ametliku Rooma leegioniga, СКАЧАТЬ