SPQR. Vana-Rooma ajalugu. Mary Beard

Чтение книги онлайн.

      Juba enne seda oli provintside eliit suurel hulgal pealinna poliitilisse hierarhiasse liitunud. Vähehaaval sai Rooma senatist selgelt mitmekultuuriline kogu, nagu me tänapäeval võiksime öelda, ja Rooma keisrite kogu nimekirjas on palju neid, kes pärinesid väljastpoolt Itaaliat: Caracalla isa Septimius Severus oli esimene Rooma Põhja-Aafrikast pärit keiser; Traianus ja Hadrianus, kes valitsesid umbes sajandi võrra varem, pärinesid Rooma Hispaania provintsist. Kui keiser Claudius, kelle onulik kuvand johtub rohkem Robert Gravesi romaanist „Mina, Claudius” kui tegelikust elust, väitis pisut tõrksale senatile 48. aastal m.a.j, et Galliast pärit kodanikel tuleks lubada saada senaatoriteks, pidi ta kokkutulnutele mõnda aega meelde tuletama, et Rooma oli algusest peale võõramaalastele avatud olnud. Selle kõne tekst ja ka pisut tänitamist, mis nähtavasti isegi keisril tuli ära kannatada, kirjutati pronkstahvlile ja pandi üles Gallia provintsis, tänapäevases Lyoni linnas, kus see on tänaseni säilinud. Näib, et Claudius ei saanud sellist võimalust nagu Cicero oma teksti kohendamiseks enne avaldamist.

      Samasugune protsess toimus orjusega. Rooma orjus oli mõnes suhtes niisama jõhker nagu roomlaste sõjalise vallutamise meetodid. Kuid paljudele Rooma orjadele, eriti kui nad töötasid kodumajapidamistes, mitte põldudel või kaevandustes, ei olnud see tingimata eluaegne saatus. Neid lasti regulaarselt vabadusse või nad ostsid selle ise sularahaga, mida neil õnnestus säästa; ja kui nende omanik oli Rooma kodanik, omandasid nad ka täieliku Rooma kodakondsuse, ilma et neil olnuks peaaegu et mitte mingeid piiranguid võrreldes vabana sündinutega. Kontrast klassikalise Ateenaga on taas rabavalt suur: seal lasti väga vähe orje vabadusse ja need, kes saidki vabaks, ei omandanud sellega kindlasti mitte Ateena kodakondsust, vaid neist said kodanikuõigusteta isikud. Vabakslaskmise praktika (ld manumissio) oli Rooma kultuuri selline eripärane joon, et seda kommenteerisid ka võõrad ja nägid selles Rooma edukuse võimsat tegurit. Nagu märkis üks Makedoonia kuningas 3. sajandil e.m.a, olid just sel viisil „roomlased oma riiki suurendanud”. Need mastaabid olid nii suured, et mõne ajaloolase arvestuse kohaselt oli meie ajaarvamise 2. sajandiks enamikul Rooma linna vabadest kodanikest esivanemate seas millalgi orje olnud.

      Romuluse pelgulinna lugu osutab ilmselt tema avatusele, viies mõttele, et Rooma mitmekesine rahvuslik koostis oli linnale iseloomulik juba päris algusest peale. Oli ka omasid, kes kordasid Makedoonia kuninga seisukohta, et Romuluse niisugune poliitika oli linna edukuse tähtis osa; ja nende jaoks oli pelgulinn midagi sellist, mille üle uhkust tunda. Aga oli ka teisitimõtlejaid, kes rõhutasid selle loo üht palju vähem meelitavat külge. Mitte ainult mõned Rooma vaenlastest ei pidanud irooniliseks seda, et impeerium oma päritolu Itaalia kurjategijate ja rahvarämpsuni tagasi viis. Samuti arvasid mõned roomlased. 1. sajandi lõpul ja 2. sajandi alguses m.a.j kirjutanud satiiriline poeet Juvenalis – õieti Decimus Junius Juvenalis – arvustas armutult snobismi, mis oli Rooma elu veel üks külg, ning naeruvääristas neid, kes hooplesid sajanditepikkuse sugupuuga. Ühe oma teose lõpul pilab ta Rooma algupära. Mis on üldse kõigi nende pretensioonide aluseks? Rooma oli algusest peale linn, mis koosnes orjadest ja põgenikest („Kes ka polnud sinu kõige varasem esivanem, oli ta kas karjus või keegi, keda ma parem ei mainiks”). Cicero võis pidada silmas midagi samasugust, kui naljatas kirjas oma sõbrale Atticusele Romuluse „pasa” või „soga” üle. Ta tögas kirjas üht oma kaasaegset, kes tema sõnutsi pöördus senati poole, otsekui elaks ta „Platoni „Riigis””, ideaalses riigis, „kui tegelikult oli ta Romuluse pasas (faex)”.

      Lühidalt öeldes kujutasid roomlased end alati, olgu õnnes või õnnetuses, Romuluse jälgedes käimas. Kui Cicero oma kõnes Catilina vastu Romulusele viitas, siis oli see midagi enamat kui ennast ülendav apelleerimine Rooma asutajale (ehkki oli osalt kindlasti ka seda). Ühtlasi oli see ka apelleerimine loole, mis kutsus tema kaasaegsete seas esile kõikvõimalikke arutelusid ja väitlusi selle üle, kes roomlased õieti olid ja mida Rooma endast kujutas.

      Romuluse jalajäljed olid igal pool Rooma maastikul. Cicero päevil oli võimalik teha ka midagi enamat kui lihtsalt Romuluse Jupiter Statori templis käia: võis käia koopas, kus emahunt olevat beebidest kaksikute eest hoolitsenud, ja võis näha foorumile ümber istutatud puud, mille juurde jõgi olevat poisid uhtunud. Võis isegi imetleda Romuluse enda maja, rookatusega puidust onnikest, kus linna asutaja olevat Palatinuse künkal elanud: nähtav tükike primitiivset Roomat linnas, millest oli saanud laialivalguv metropol. Muidugi oli tegemist võltsinguga, nagu andis pooleldi mõista ka üks külastaja 1. sajandi lõpul e.m.a. „Nad ei lisa sellele midagi, et muuta seda auväärsemaks,” selgitas ta, „aga kui mõni osa sellest halvast ilmast või kõrgest east kahjustatud saab, siis parandavad ja taastavad nad selle endiseks niivõrd kui võimalik.” Mingeid arheoloogilisi jälgi sellest onnist pole leitud, mis pole ka üllatav, arvestades selle nõrgukest konstruktsiooni. Kuid see säilis mingil kujul mälestusmärgina linna algusest kuni 4. sajandini m.a.j, mil seda mainiti Rooma märkimisväärsete muinsuste loetelus.

      Need füüsilised „säilmed” – tempel, viigipuu ja hoolikalt lapitud onn – kuulusid Romuluse kui ajaloolise tegelase staatuse juurde. Nagu oleme näinud, ei olnud Rooma autorid sugugi mingid kergeusklikud narrid ning nad pidasid küsitavaks paljusid traditsiooniliste lugude detaile, isegi kui nad ise neid edasi jutustasid (hundi roll, jumalikud esivanemad jne). Kuid nad ei väljendanud mingit kahtlust selles, et Romulus oli kunagi elanud, et ta oli teinud kaalukad otsused, mis mõjutasid Rooma edasist arengut, nagu näiteks linna asukoha valik, ning et ta oli enam-vähem täiesti omal käel välja mõelnud mõned Roomale iseloomulikud institutsioonid. Mõne arvamuse kohaselt oli ka senat ise Romuluse looming nagu ka triumfitseremoonia – roomlaste võiduparaad, mis tavaliselt järgnes linna kõige suurematele (ja verisematele) sõjalistele kordaminekutele. Kui meie ajaarvamise eelse 1. sajandi lõpul raiuti foorumil marmortahvlitele kõigi iial triumfi tähistanud Rooma väejuhtide monumentaalne nimekiri, siis oli Romulus selle loetelu alguses. „Romulus, kuningas, Marsi poeg,” seisis esimeses sissekandes, „esimesel aastal, esimesel märtsil, Caenina rahva üle saavutatud võidu eest”, mälestamaks tema kiiret võitu ühe lähedal asunud latiinide linna üle, kelle noori naisi roomlased olid röövinud – ja ilma igasuguse skepsiseta tema jumaliku päritolu suhtes.

      Rooma õpetlased nägid tublisti vaeva selle nimel, et määratleda Romuluse saavutused ja panna paika Rooma ajaloo kõige varasemate perioodide täpne kronoloogia. Üks kõige elavamaid Cicero ajal toimunud vaidlusi käis selle üle, millal Rooma linn täpselt asutati. Kui vana Rooma ikkagi täpselt oli? Õpetatud vaimud arvestasid daatumitest, mida nad teadsid, leidlikult aega tagasi varasemate daatumiteni ning püüdsid sünkroniseerida Rooma sündmusi Kreeka ajaloo kronoloogiaga. Konkreetselt üritasid nad viia oma ajalugu kooskõlla olümpiamängude nelja-aastaste tsüklitega, mis nähtavasti pakkusid fikseeritud ja autentset ajalist raamistikku – ehkki, nagu tänapäeval aru saadakse, oli seegi osalt veelgi varasema leidliku oletamise saadus. See oli keerukas ja ülimalt erialane debatt. Ent vähehaaval koondusid erinevad arvamused meie ajaarvamise eelse 8. sajandi keskpaika ja õpetlased jõudsid järeldusele, et Kreeka ja Rooma ajalugu „algas” enam-vähem samal ajal. Hilisem kanooniline asutamisdaatum, mida ikka veel paljudes tänapäeva õpikutes tsiteeritakse, on osalt pärit teaduslikust traktaadist „Liber Annalis”, mille autoriks polnud keegi muu kui Cicero kirja- ja muidu sõber Atticus. Raamat ise pole säilinud, aga arvatavalt on see tuvastanud linna asutamise daatumina olümpiamängude kuuenda tsükli kolmanda aasta – see tähendab, aasta СКАЧАТЬ