Ühe sakslase elu. Mida on meil täna õppida Goebbelsi sekretäri elust. Brunhilde Pomsel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõnda aega juba endalgi olnud kodus telefon – meie, laste jaoks rangelt keelatud. Me ei tohtinud seda näppida. Ja kellele me oleksime pidanudki helistama? Me ei teadnud ülepea, kellele oleks pidanud helistama. Kellel üldse oli sellel ajal telefoni? Nüüd aga ütles härra Bernblum mulle: „Preili Pomsel, palun looge mulle side firmaga Schulze ja Menge.” Siis pidin ma kõigepealt tema silma all järele vaatama, kuni mul oli number käes, siis, värisevi käsi, kuulsin ma vastust: „Siin Südringi amet.” Siis ma ütlesin. „Palun, ma tahan Nordringi ametit.” Ja siis vastas jällegi keegi: „Mis number?” ja siis ma ütlesin numbri ja siis vastas firma. Ja siis pidin ma ütlema: „Ma tahan kõneleda härra selle ja sellega, härra selle ja selle jaoks.” Väga keeruline sellele, kes ei ole mitte kunagi sellise asjaga tegemist teinud. Seda on praegu raske ette kujutada. Nüüd on mul raske mobiiltelefoniga hakkama saada.

      Aga tollal olin ma väga usin. Seda olin ma alati. See on minu sisse jäänud. See natuke preisilikkust, see kohusetundlikkus. Pisut ka see allaheitlikkus. See algas juba perekonnas, kus tuli kuuletuda, muidu ei saanud. Toona käis kõik tõepoolest ainult teatud rangusega. Kõike tuli ka küsida, raha ei olnud raisata. Me ei saanud tollal taskuraha, nagu see on täna, kus lapsed mingist vanusest alates saavad taskuraha. Midagi me siiski saime. Mina sain ainult seetõttu midagi, et ma pesin iga päev igal lõunal nõud puhtaks ja need olid suure pere nõud. See ei olnud varem nii lihtne, et keerasid aga vee lahti ja loputasid nõusid. Ma pidin raske veekatla soojaks ajama ja siis oli kaks kaussi. Üks, kus soodaveega nõusid pesti, siis loputamiskauss ja siis veel koht, kuhu nõud panna. See oli tükk tööd. Ja selle eest sain ma ka taskuraha. Ma usun, et see oli kaks marka kuus. Seepärast oli praktikale minek ja esimene raha minu jaoks väga tähtis.

      Härra Bernblumi juurde jäin ma kaheks aastaks. Seejärel pakkusid nad mulle võimalust edasi jääda. 90-margase kuupalga eest. Ka seda pidin ma oma vanematega arutama, sest ma ei olnud ikka veel 21 aastat vana. Ja mu isa ütles: „90 – ei, seda on liiga vähe, sa pead 100 nõudma!”

      Ja teisel päeval andsin ma härra Bernblumile teada, et mu isa jäi sajale kindlaks. Ja, meil on kahju, siis me peame üles ütlema. Ja siis nad ütlesid mulle koha üles. Papa ütles: „Nii on õige, ta otsib endale midagi uut.”

      Siis pidin ma esimest korda minema tööametisse, mind registreeriti töötuna ja mulle pisteti pihku aadressid, kus ma pidin ennast esitlema. Mõneks ajaks maandusin ma siis raamatupoodi. Lugesin ma ju kohutavalt hea meelega. Ma ei olnud küll veel palju lugenud, aga lugemine oli kohutavalt tore. Ja nad maksid ka vaidlemata oma sada marka. See oli kibekülm 1929. aasta talv, ma olin siis juba 18-aastane. See oli kohutav koht. Ruumides oli külm. Köeti alles väga hilja ja töötajad olid lihtsakoelised ja väga ebasõbralikud. Ma olin surmani õnnetu.

      Siis kohtas mu isa tänaval naabrit. Härra dr. iur. Hugo Goldbergi, juudi kindlustusmaaklerit, ja see ajas isaga juttu, kuidas läheb, kuidas äri edeneb, mida lapsed teevad. Ja millalgi ütles isa: „Jah, see Hilde, see on juba suur, see töötab juba.” – „Ja mida ta siis teeb?” Siis ütles härra Goldberg: „Teate mis? Minu sekretär läheb mehele ja seda varsti, siis peab ta nagunii lõpetama. Saatke mulle oma tütar, ta on ju täitsa nutikas plika.”

      Nüüd esitlesin ma ennast kohe järgmisel päeval härra dr. iur. Goldbergile naabermajas ja tegin seda täiskasvanu kombel. Muidu ma ei näinud teda kunagi, ja kui, siis tervitasin kniksuga ja nii. Ma ei teadnudki, et too mu veel ära tundis. Jah, seal ta siis ütles: „Me võime ju korra proovida. Kindlustus on väga huvitav.” – „Te ei saagi kõike teada,” ütles ta, „aga te saate palju teada.” Ja siis alustasin ma 1929. aasta keskel tema juures. Härra dr Goldbergi juures.

      Siis järgnes rahulik ja ilus aeg. Esimesel kahel aastal pidasime me härra Goldbergi juures sageli pidusid. Nad olid ju rahakad inimesed ja elasid villa tohutu suurel korrusel. Mul on meeles tema naise 50. sünnipäevapidu. See pidi kõik aset leidma keskaegse kulissi taustal ja ta hankis selleks kõik. Kulissi ehitamisel kasutas ta minu isa, kes aitas teda väga. Ja kui kõik oli valmis, ütles ta mu isale: „Siin võiksime me teie tütart kingsepapoisina kasutada.” Telefonivestlustest ma ju tundsin paljusid tema sõpru ja tuttavaid. Kui isa mult küsis, ütlesin ma kohe jah. Niisiis ilmusin ma välja kingsepapoisina. Külalisteks olid kõik juutidest sõbrad. Dr Goldbergil oli alati nii ägedad ideed. Igatahes algas pidu hilisel pärastlõunal ja kestis terve öö. Ja mina olin hommikuni kohal. Mul olid lühikesed püksid jalas ja niisugune jakike ja siis sulg selle küljes ja mul oli saapad kogu aeg üle õla. See oli oivaline.

      Aja jooksul õppisin ma seal nii mõndagi kindlustusärist. Aga seal oli ka palju pettust. Sellest hoolimata jäi palju raha üle. Aga mitte minu jaoks. Mina sain siiski jälle vaid 90 marka, see oli tollal tavaline taks büroodaamide puhul, aga nelja aasta jooksul, mis ma seal olin, tõusin ma viimasel, 1932. aastal, 120 margani. Siis, natuke enne 1933. aastat, vähendas dr Goldberg minu tööaega poole peale, sest tema äri ei edenenud enam nii hästi. Juba siis oli mul tunne, et varsti likvideerib ta Saksamaal oma kantselei ja üleüldse kogu oma elamise.

      Sellest ajast peale olin ma ainult hommikul kella kaheksast kuni keskpäeval kella üheni kohal. Ja nüüd ei jäänud mul enam raha üle ja ma olin väga vaene.

      Mul oli tollal sõber – Heinz, üliõpilane Heidelbergist. See ei olnud suur armastus, aga ta oli mu esimene sõber. Minu sõbrannadel oli kõikidel juba keegi, kellega nad kohtamas käisid. Ja minul veel ei olnud. Ja siis nad natukene sokutasid. Me kõik läksime tantsuteeõhtule ja siis nad võtsid tolle sinna kaasa ja siis meid sokutati. Temal ei olnud ka peaaegu mitte midagi; isa andis talle väga vähe raha, sest ei olnud ülepea nõus sellega, et ta käis ülikoolis selle asemel, et firma üle võtta. Ja mul ei olnud ju ka midagi. Sellest piskust, mis mul oli, pidin ma ju ka midagi kodustele andma, olgu või viis marka. Niisiis, mulle jäi neetult vähe järgi. Ja kui ma siis Heinziga trehvasin, käisime me tegelikult ainult jalutamas. Ta ei käinud minuga isegi mitte kinos, sest siis oleks ta ju pidanud mulle välja tegema. Ja mina ei saanud talle ka välja teha, seda tollal ei tehtud. Kui me kohvi jooma läksime, pidi tema maksma. Nii oli kombeks. Ma oleksin teda solvanud, kui oleksin keeldunud. Ma poleks sellise mõtte pealegi tulnud. Kui minnakse koos mehega sööma või kohvi jooma või ma ei tea kuhu, siis peab mees maksma. Ükskõik, mida ta teeb või saab. Hullumeelne, milliseid eeskirju tollal oli olemas, mida kõiki ka iseenesestmõistetavalt täideti.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Sõjanaelutusteks nimetati Saksa keisririigis aktsioone, kus Esimese maailmasõja ajal löödi annetades naelu selleks otstarbeks üles seatud enamasti puidust objektidesse. Kogutud raha läks sõjaohvritele ja hukkunute omastele. Raudne Hindenburg Berliin-Tiergartenis oli suurim naelakuju ja see valmis 1915.

      2

      Üheaastaseks СКАЧАТЬ