Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Valdur Mikita

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eestlane

Põlisrahvas, paigarahvas, metsarahvas või maarahvas?

      Paigarahva mõiste hakkas laiemalt levima Lennart Mere raamatute kaudu. Toona ei saanud rääkida põlisrahvast, see oli keelatud nimetus. Paigarahvas oli põlisrahva n-ö pehmem variant. Kuna kõige tähtsam maastikutüüp on Eestis olnud ilmselt mets, siis kõlbab ka sõna „metsarahvas” enesemääratluseks päris kenasti. Samuti „maarahvas” arhailises tähenduses. Kuna metsarahvaid on maailmas veelgi vähem kui põlisrahvaid (osa loodusrahvaid on seotud mere, osa mägede, osa kõrbega), siis siit joonistub välja üks eesti kultuuri oluline missioon: hoida alal seda väärtuslikku sensitiivsust, mis puudutab metsa- ja paigatunnetust.

      Palju on üldse põlisrahvaid, kellel on oma riik? Eestlased on selles mõttes vägagi privilegeeritud seisus, see paneb meile ka teatud kohustuse kõigi teiste põlisrahvaste ees. Eesti kultuuri tuleks hinnata ka kõikide teiste põlisrahvaste kontekstis. Hurda kogu pole mitte üksnes suurepärane rahvaluulekogu, vaid tõenäoliselt üks parimaid põlirahvaste suulise kultuuri kogusid üldse. Iga ülestähendus selles kogus on osa haruldasest maailma põliskultuuride kihist. Viimase sajandi jooksul on paraku hääbunud suurem osa sadakonnast põlispõhja kultuurist. Põlisrahvaid on maailmas täna kokku umbes paari tuhande jagu, kuid need on peaaegu eranditult väga väikesed rahvakillud. Põliselanike arv on alla 300 miljoni, see moodustab napilt 4 % maakera rahvastikust. Lisaks on enamik põlisrahvastest ka väga vaesed, omades alla 1 % maailma rikkustest.

      Põlisrahvaid iseloomustavateks tunnusjoonteks on väga pikk ajamälu, elamine ühes paigas (poeetiliselt väljendatuna on põlisrahvas elanud oma maal aegade algusest saadik – see ongi kõige lihtsam põlisrahva määratlus), kultuuri ja looduse seotus, suulise kultuuri olulisus, arhailine kultuurimudel, pisike keelesaar, mida ümbritsevad suured keelkonnad, väike rahvaarv. Kõik need tunnused on ka eesti kultuuril olemas.

      Euroopas elab tegelikult mitmeid põlisrahvaid, nagu näiteks flaamid, valloonid, baskid, keldid, saamid ja nende hulka kuuluvad kahtlemata ka eestlased. Suurem osa Euroopa põlisrahvaid jääb aga Venemaa territooriumile: ersad, mokšad, neenetsid, vepslased, isurid, krimmitatarlased ja paljud teised. Paraku on Venemaal olnud koloniseerimine paiguti sama verine kui Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, seda eriti Siberi põhjarahvaste hulgas. Väga raske on viimasest paarist sajandist näiteks tuua mõnda kultuuri, mille puhul oleks teoks saanud „loomulik hääbumine”. Enamasti on selle eufemismi taga jõhker genotsiid, rahva koloniseerimine ja looduse röövmajandus. Kuna maailma ajaloo kirjutavad võitjad, mitte võidetud, siis tundub meile, et põlisrahvaste hääbumine on paratamatu ja loomulik protsess. Kui rahvaste ajaloo aga kirjutaksid võidetud rahvad, oleks see nii verine ja tülgastav, et seda ei tahaks ilmselt keegi lugeda.

      Kui erinevaid rahvaid käsitleda läbi etnilise mitmekesisuse prisma, siis jõuame järeldusele, et kõige ohustatum liik maailmas ongi põlisrahvas – need on peaaegu eranditult kõik punase raamatu liigid. 50 aasta jooksul kaovad prognoosi kohaselt umbes pooled maailma looma- ja taimeliikidest ja ka rahvad surevad välja umbes samas tempos. Inimene sureb välja elusloodusega samas rütmis ja üsnagi samadel põhjustel, peamiselt elupaikade hävimise tõttu. Üks põhjus on ka selles, et kultuurinähtuste eluiga lüheneb. Inimkonna varasematel etappidel võisid kultuuristereotüübid muutumatuna püsida kümnete või isegi sadade põlvkondade jooksul, meie ajal ei kesta enamik neist üle 1-2 põlvkonna. Põlisrahva seljaluu aga moodustavad väga vanad kultuurikihid.

      Kõigele sellele vaatamata on maailma eri paikades ühemõtteliselt päris keeruline nimetada üht või teist etnost põlisrahvaks. Osa rahvaid on põlisrahva oma endistelt asualadelt välja tõrjunud, kuid põlisrahvas võib olla sedasama teinud eelmise rahvaga, kes ennast samuti põliseks pidas. Seetõttu ei saagi näiteks üheselt öelda, et keldid oleksid Prantsusmaa ja Inglismaa põlisrahvas, sest ka enne kelte on neil aladel rahvaid olnud. Meie vahekord läänemeresoomlaste ja Kunda kultuuriga on sama oletuslik ja toob kindlasti tulevikus kaasa suuri vaidlusi. Ka läänemeresoomlased võisid olla Kunda kultuuri asukate suhtes kolonisaatorid. Väga kaugele ajas tagasi minnes olid Eesti põlisasukad tõenäoliselt hoopis neandertallased, aga kuna see juhtus enne ajaloolist aega, ei ulatu meie ajalooteadvus nendeni.

      Eestlased on kahtlemata põlisrahvas, kelle kohta kehtib ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, millele ka Eesti ise on alla kirjutanud. Eestlaste kohta sobiks põlisrahva asemel kasutada ka märksa algkõlalisemat „suguharu”, lihtsalt seepärast, et see kõlab ilusasti nagu „soome-ugri haru”. Lõppeks polegi väga tähtis, kuidas me ennast nimetame, muretsema peaks hoopis ühe teise asja pärast. Nimelt ähvardab ka meid paljude põlisrahvaste kurb saatus – oleme justkui põlisrahvas, kuid meil pole enam rangelt võttes põliselanikke. Põliselanikud on maagilise eluringiga inimesed, kes on elanud mitu põlve ühes ja samas paigas, ühes külas ja kihelkonnas. Need on inimesed, kes hoiavad elus suurt osa põlisrahva mälust ja traditsioonidest. Just suur maagilise eluringiga inimeste osakaal on olnud meie kultuuri tõeline pärl, millele toetuvad meie kuulsad rahvaluulekogud.

Nõiavitsaga löödud

      Olen siin-seal väljendanud mõtet, et Eestit iseloomustab väga ebaharilike lugude sülem. Eesti on omamoodi ürgsete lugude maa, millest suur osa on veel õigupoolest jutustamata. Need jutustamata lood moodustavad justkui omalaadse nähtamatu Eesti, mille üle mõtlemine on väga põnev tegevus. Me vajaks Eesti kohta üht iseäralikku Aarne-Thompsoni kataloogi,1 mis aitaks väärtustada selliseid põnevaid müüte. Meie rahvuslik lugude varamu ehk „Eesti lugu” on suuresti kinni jäänud osalt 19. sajandist pärinevasse arhetüüpide jadasse. Seda perekonda oleks hädasti tarvis värskendada.

      Sellesse fiktiivsesse kataloogi võiksid kuuluda näiteks järgmised mütologeemid, mis peegeldavad Eesti looduspärandit:

      • Ürgtulede maa. Lõkketuli kuulub ikka veel loomuliku nähtusena meie kultuuripilti, puupliidid, ahjud ja saunad aitavad säilitada meie vana tulekultuuri.

      • Ürgvete maa. Meil on alles vana vetevõrgustik, mis on maailmas juba üsna haruldane: puhas põhjavesi, allikad, kaevud ja salajõed, metsajõed ja – järved, luhad ja roostikud, üksildased liivarannad ja rabalaukad.

      • Ürgpimeduse maa. Hajaasustuse tõttu on meil alles veel tõeline pimedus, on varjud ja pooltoonid. Hämarus on osa meie vanast kultuurist, mis on tugevasti mõjutanud meie vaimuilma. Tänu pimedusele on meil alles ka tähistaevas.

      • Ürghelide maa. Metsiku looduse tõttu on Eesti väga linnu- ja putukarikas, puu- ja merekohina rikas. Meie iidne helimaastik on meeldivalt mitmekihiline: merelained, putukad, linnud ja puude kohin.

      • Ürghinguse maa. Eesti on üks puhtama õhuga riike maailmas. Maa, kus võib täiel rinnal hingata. Kuna hing ja hingamine on pärit ühest tüvest, siis tähendab puhas õhk ka omamoodi hingepuhtust.

      • Ürgvaikuse maa. Eestis on veel kohti, kuhu ei kosta muud tehislikku heli peale kauge lennukimüra.

      • Ürglõhnade maa. Mosaiikse looduse tõttu on Eesti üks lõhnarikkamaid paiku sellel kontinendil.

      • Ürgmeelte kodu. See tuleneb kõigist eelnevaist kokku. Meil on alles lõhnad, maitsed, helid, värvid ja komme käia suviti paljajalu.

      • Üksinduse ja introvertide pelgupaik. Maailma on vallutanud ekstraverdid, üksindusel põhinevate mõtte-, tunde- ja kultuurivormide jaoks on üha vähem ruumi. Meil õnneks veel seda on.

      Eesti on omamoodi liikide, koosluste ja muinasjuttude lõppjaam, pelgupaik maailmas üha haruldasemaks muutuvatele mõtteviisidele. Meil on piisavalt materjali, et sellest sepistada üks vägevamat sorti müüt. Paljud inimesed, kes satuvad Eestisse esmakordselt, tajuvad siin midagi kummaliselt ürgset ja paganlikku. Meil endal on seda hoopis СКАЧАТЬ