Metsik lingvistika. Valdur Mikita

Чтение книги онлайн.

      Parimat osa lingvistikast ei saa kunagi kodustada: saad ühe tiiva kätte, teisega rapsib ikka edasi. See on kulgemine jõe lõppematu voolu ja tundmatu linnu kisa suunas. Istuda augustiõhtul aidatrepil, kui õhk muutub läbipaistvaks ja aeg kaldub sügisesse, ning mõelda välja meditatiivne alfabeet – selline võiks olla üks eesti keelemüstikute unistusi.

      Maagilist keeletaju on inimesed alal hoidnud väga erinevate keelepraktikate kaudu. Üks kõige vanemaid viise on kõnelemine kivide ja puudega selles keeles, mida viimased mõistavad. Puudega tuleb rääkida puude keeles, lindudega lindude keeles. Sellise keeletaju nurgakiviks oli arusaam, et igal looduskehal on oma nimi, oma heli, oma akustiline varjukuju. Kognitiivses plaanis võimendavad sellist keelepraktikat sünesteetilist päritolu aistingud, mis tekivad vormi akustilisest tajumisest. Sünesteesia ehk kognitiivne sümbolism – helide tajumine värvidena, vormide tajumine helidena jne – on mänginud keele kujunemises arvatavasti olulist rolli. Ilma niisuguse kognitiivse vundamendita poleks saanud ilmselt tekkida metafoor ja mõtlemine võrdkujude kaudu, mis omakorda oleks teinud küsitavaks teadvuse kujunemise tervikuna.

      Teiseks viisiks loodusobjektidega suhelda oli nende kuju järeleaimamine liigutuste abil, nendega „tantsimine”. Tants loob eelduse samastumiseks võõraga. Šamaanipraktikas võime seega näha väga arhailise keeletaju jälgi. Heli ja liigutused kuuluvad lahutamatult kokku ja toetavad loomuldasa teineteist, mistõttu maagiline keelepraktika arenes mõlemat teed pidi. Hiljem on sellest maagilisest praktikast kujunenud väga erinevaid vorme. Paljude kultuurinähtuste alguspunkt on tõenäoliselt rituaalsetes tantsudes. Seega – otsides võtit kõige arhailisema pärimusliku kihistuse ja ürgsema keeletaju juurde, on animistlik kõnelus kivide, puude, lindude ja loomadega üks sügavamaid lingvistilisi fenomene.

      Kuivõrd vastab tõele mõte, et inimene seisab suure lingvistilise murrangu lävel? Mõtleva inimese lingvistilised vajadused ei ole enam kohandatavad sellele arusaamale keelest, mille lõi renessansiaegne euroopa kultuur. Rahulolematus keelega või keelelise reaalsusega on tänapäeva inimesele midagi iseloomulikku. Inimene tajub, et ta võiks ja tahaks rääkida ning kirjutada kuidagi teisiti, mingit teistsugust keelt, kuid ta ei tea, kuidas seda teha. Inimese võõrandumine on seotud keele äratõukereaktsiooniga. Võõrandumine on keelelise väärtaju otsene kaasnähe. Võõrandumine ehk maailmaõud on tegelikult inimese kommunikatsioonivajaduse krooniline rahuldamatus, kõnevõime järk-järguline hääbumine. Kultuur on olemuslikult seotud keele kognitiivsete ressursside kättesaadavusega. Paljud kultuurikihid on praeguse inimese mõtlemisele tegelikult kättesaamatud. Me ei suuda kuigi hästi mõista muistsete inimeste uskumusi ja maailmataju, sest need kasvasid välja hoopis teistsugusest keelelisest reaalsusest.

      Keele roll oli vanal ajal teistsugune: keel hoidis eelkõige tasakaalu inimese ja maailma vahel. Keel oli maagilise mõtlemise tööriist. Kiri muutis keele ajapikku pelgaks kommunikatsioonivahendiks, võimu atribuudiks. Keele „mudeliks” sai kiri. Selle tagajärjeks on tohutu muutus kultuuriteadvuses: need kultuurinähtused, mis olid seotud keele arhailisemate vormidega, keele kui maagilise praktikaga, surid vähehaaval välja. Kirja levitatav keeletaju tõi kaasa totaalse muutuse – maagilise sõna kadu hävitas inimese osaduse ja andis asemele tõlgenduse. Inimene tunneb ennast hästi seal, kus asjadel on õige tähendus. Kunst ja religioon osutusid samuti äkki inimese juurest äraviiduks, täpselt samuti nagu kiri lahutas nõiduslikul viisil sõnad kõnelejast. Inimene oli äkki sunnitud hakkama saama teistsuguses keelelises reaalsuses. Küsimus osadusest asendus vähehaaval küsimusega kohast süsteemis. Juba sumerid olid sunnitud tunnistama, et kirjast sai lühikese ajaga maksukoguja käepikendus.

      Kirja tulekuga keerustusid inimese suhted keelega. Märkimisväärne osa inimese elust kulus nüüd erinevate tähenduste võrdlemisele, lakkamatule üleküsimisele, milline suhe on ühel või teisel tähendusel inimesega. Keele kui osaduse asemele tuli vähehaaval idee keelest kui ühiskondliku korra alustalast. Osadust ei saa panna kahtluse alla, see kas on või ei ole, vahekord tähendusega on aga palju keerulisem. Tähendus võib olla õige või vale, tähenduses saab kahelda, seda saab asendada ja muuta. Tähendust ei saa usaldada, tähendussuhteid esmatähtsaks pidav keel demoniseerib vähehaaval inimese mõtlemise, ajab ummikusse, kasutades kurjasti ära inimese sünnipärast tungi korrastatud maailma järele. Keel muutub võõraks või koguni inimese vaenlaseks. Kirja levimise kõige otsesemaks kaasnähteks on see, et ta kutsub ellu niisuguse kultuuripraktika, mis parasiteerib suuresti tähenduse ideel. Ka osadustunne ei kao kuhugi, kuid see marginaliseerub. Keelel ei ole enam osadust taastavat funktsiooni. Inimesel lihtsalt pole piisavalt jõudu, et seda tohutut tähenduste laviini harmoonilises tasakaalus hoida. Iga uus tähendus võib põhjustada süsteemis uue varingu. Nii elab analüüsiv inimene pidevas ebakindluse, hirmu ja kahtluse seisundis, sest tähendus on midagi sellist, mida ei saa põhimõtteliselt lõpuni usaldada. Tähendus on СКАЧАТЬ