Metsik lingvistika. Valdur Mikita

Чтение книги онлайн.

      Ühel vestlusõhtul päevinäinud rahvamajas veeres jutt sellele, mis on õnn. Üks naine hakkas meenutama ammust suve, mil ta korjas kodu lähedalt metsast kakskümmend ämbritäit vaarikaid. „Kaitskünd ämbert, mõtelge!” (nii ta ütles) ja inimesi haaras otsemaid ebamaine tunne, mida suudavad mõista üksnes korilased. „Igasuguseid asju elus juhtunud, aga alati on nii, et kui on aega, siis pole parajasti vaarikaid, ja kui on vaarikaid, pole jälle aega. Nüüd, palju aastaid hiljem, saan ma aru, et see suvi seal metsalagendikul oli minu elu tipphetk.”

      Tõepoolest, sellises annuses „metsa” saabki endale lubada vaid inimene, kes elab maagilises ajas. Elamine maagilises ajas ongi õnn. Või täpsemalt – õnn on võimalus ennast teostada maagilise inimesena. Eesti inimese maailmapilt on mingisugune relvitukstegev ja sundimatu segu elutarga indiaanlase ja karupoeg Puhhi mõtteilmast – ja eks viimaks ole ka Puhh ise üks väljamõeldud indiaanlane, Milne’i poolt hoole ja armastusega konstrueeritud lihtsameelne ja suure südamega aborigeen.

      Maailmas on kõike kohutavalt palju saanud. Kõik, mida inimene näeb ja kuuleb, nõuab tähelepanu ja otsustavat reageerimist. Tänapäeval peab inimesel olema põhimõtteline ja argumenteeritud seisukoht maailma suurima hot-dog`i, plastmassist jõulupuu ja selle kohta, kas aiapäkapikud tuleks arvata loodusreostuse või pigem loodusõnnetuse hulka. Kogu see mõtteaher jauramine täidab elu ängistuse ja rämpsuga. Just too salakaval paljusus hävitab võimaluse elada maagilise inimesena, kogeda elamise ja olemise substantsi puhtal, rikkumata kujul. Mõttetute asjade tulv ajab segadusse ja ähmastab viimaks elu olemust. Hommikuid ilmestab serverist väljahüppavate meilide tärin, see ebameeldiv heli tekitab alateadliku aistingu tõmmata jalga valged kummikud ja põgeneda lagedale väljale.

      Kuid niiviisi, loomulikult, tunneme end üksnes vahetevahel, sest parasvöötme asukas on loomu poolest kannatlik ja rahuarmastav inimene. Millegipärast meenub siinkohal üks kohtumine Võrumaal, kui hakkasin meenutama oma seakartuli-lapsepõlve. Mäletan selgelt neid hämaraid sügisõhtuid sauna eeskojas, kus tulel podises ilmatu seakartulipott, kuhu vanaema oli kallanud korvitäie lõhkikasvanud kartuleid, nii et keedupoti ja kaane vahele jäi tubli kämblalaiune pragu. Sealt nõrgus kuuma porisegust vahtu tulisele pliidirauale, õhku täitis sisin, mulin ja valge kartulikeeduaur. Mõned mälupildid tunduvad tagantjärele kuidagi eriliselt tähendusrikkad.

      Kuid siis lisas üks proua tollele mälestuskillule omapoolse täienduse. „Sinu vanaema,” ütles ta, „ei olnud pooltki nii nutikas kui minu vanaema. Ka tema armastas potti kallata nii palju kartuleid, et kaant ei olnud enam sugugi võimalik peale panna. Kuid selle otsa tõstis ta veel ühe teise, tsipake väiksema poti, keetes nõnda üksteise otsas ära kaks potitäit kartuleid.”

      Sellise geniaalse lahenduse peale võivad tulla mõistagi üksnes Haanja metsade vahel üles kasvanud memmed ja hilisel tunnil Tartu poole sõites kangastusid mulle teeäärsetes varjudes kõik need mütoloogilised soome-ugri vanaemad, kes aiva püstitavad oma hiiglasuurtest seakartulipottidest tohutu suuri mulisevaid püramiide, teostades sedaviisi üht mõistatuslikku ja väga vana rituaali, mille mõte jääb meile arusaamatuks, kuid mille peale mõtlemine tekitab siiski katarsise.

      „Lingvistilisest metsast” sai salajane kohtumispaik inimestele, kes on eksinud meie ajastusse justkui üle-eelmisest sajandist. Me kõik tunneme mõnda sellist kreatuuri, ajas lootusetult eksinud inimesi. Nad pugesid õhtuti kusagilt kultuurimaja pragudest välja justkui haruldased ninasarvikpõrnikad, keda me käisime lapsena pehkinud saepuruhunnikust otsimas (ja loomulikult mitte kunagi ei leidnud). Ma ei uskunud, et selliseid inimesi on tõesti nii palju! Olen nende abiga püüdnud ettevaatlikult sõnastada seda eestlasele omast, võib-olla juba ammu kadumisele määratud kaunist ja viirastuslikku eluvaadet, mis väljendub määratlematus, vahest mõnes raamatu vahele torgatud ristikheinalehes, tumedas elevuses, mis valdab inimest enne vihma, esivanema kalmule tõmmatud rehaviipes, seletamatus tegevuses, kui inimene koputab rusikaga asja ees, teist taga vastu aidaseina, otsekui väljendades ammust igatsust astuda ajahambast puretud hoonega salapärasesse dialoogi.

      Nendest raamatutest said mõneti vastu minu tahtmist veidrike ja marginaalide eestkõnelejad: unustatud inimesed, kes tassivad seljas rõuguredeleid; need, kes jumaldavad puukuure, mille „tagasein on ära kukkunud”; korilased ja sünesteedid; kõik taolised, kelle looduskogemus muutub iseenesest müstiliseks elamuseks; varjukujud teispool internetti, headuse ja vähenõudlikkuse etalonid, kel pole vähimatki kavatsust kohaneda tänapäeva maailmaga – ja ometi on kõige selle kiuste teinud rahu iseendaga. Meenuvad kõik need kirglikud vaidlused metsa ja mere teemal – mulle meeldib alati valada õli tulle, kui lõuna- ja põhjaeestlased, saare- ja mandriinimesed omavahel rituaalsel moel karvupidi kokku lähevad (olgu see hetk kiidetud!). Või siis hoopis see naine, keda tabas nutukramp ja kes ei suutnudki enam rääkida, kui kõnelesin talle oma isast, kes armastas töötada täielikus vaikuses, tõsta äkitselt pilgu ja öelda siis midagi täiesti ebatavalist, visata õhku mõni tähenduseta glossolaalne sõna või fraas. See kummaline, juhuslikult leitud sarnasus kahe inimese metsiku lingvistika ilmutusest kauges lapsepõlves tundub nii maagiliselt õrn, et nöörib praegugi veel kõri, kui lasta sel kummalisel mälestusel võimust võtta.

      Teinekord hakkasid inimesed rääkima lugusid. Üks hea lugu on suulise kultuuri igipõlises valitsusalas omamoodi ürgvaluuta: kui pajatada mõni hingeminev jutt, võib peaaegu kindel olla, et keegi räägib õige pea vastu veelgi parema loo. Mida rohkem hullu juttu aetakse, seda rohkem sünnib juurde uusi, pööraseid ja pööraselt ilusaid lugusid. Vahetevahel, iseäranis Lõuna-Eestis – kuna ka minu enda sisemuses mulksub kahtlemata kõige enam just lõunaeestilikku ollust – tekkis tahtmatult mõnelt kohtumiselt tagasi sõites tunne, nagu oleksin naasnud kusagilt Amazonase-espitsjoonilt kaugete indiaanlaste juurest – niivõrd palju teistsuguseid ja eriskummalisi inimesi ühes ruumis äratab üles mütoloogilise teadvuse varjud. Tuhandeaastane eestlane maapiirkondades on pigem jalustrabav reaalsus kui kirjanduslik metafoor.

      Mõtlen neile kummaliseks kiskunud õhtutele tagasi suure tänutundega. Ma poleks eales söandanud arvata, et maarahva hulgas on veel alles nii palju arhailisi inimesi, kelle mõtteviisi süvenedes võiks mõni Marquezi-mõõtu geenius vabalt kirjutada „Sada aastat ugrilust” ja materjali jääks ülegi. Inimestel sealpool internetti on täiesti selgelt teistsugune keel- ja meelkond. Õnneks on see üleüldine mõnus kultuuriline hämarolek, mida me tavatseme nimetada soome-ugriks, päratu massiga udukogu – nii mastaapne süsteem pöördub aeglaselt isegi suurte jõudude mõjuväljas. See äratab lootust, et me võime isegi ränkade kultuurimuutuste tingimustes selle ligiolekut jätkuvalt kogeda. „Soome-ugri” on osalt tõelus, osalt aga viirastuslik-mütoloogiline inkubaator, mis nägemusi tootva pesakastina sedasama soome-ugri tõelust aiva juurde haub.

      Mõnes mõttes oleme praegu rohkemgi soomeugrilased kui 19. sajandi eestlased, sest meil on mõnevõrra paremad vahendid oma mineviku konstrueerimiseks. Tuleb vist nõustuda Ago Künnapiga, et eestlaste esivanemad ei pruukinud tingimata olla „soomeugrilased” või „soomeugrikeelsed”, millest justkui järelduks, et kunagi oli olemas enam-vähem täiuslik soomeugri ürgkeel või – kultuur, mis siis aja jooksul väiksemateks ja lahjemateks tükkideks lagunes. Pigem võis soome-ugri olla teatud piiriseisund, lingua franca, erinevate väikekeelte ja – kultuuride metsas sirgunud oluvorm, mis aitas suurte kõrval ellu jääda. Meie esivanemad laenasid ennast vähehaaval kokku terve maailma pealt, mitte ei tuletanud enda olemasolu ühest ürgvägevast idukultuurist. Just see mõtteviis või pigem seisund võis anda neile ebahariliku püsivuse, sest kui miski hakkaski murenema, paigati kultuuriilm sealsamas mõne teise käepärast oleva vahendiga. Ühelt poolt tiris nähtamatu käsi vana lapitekki järjekindlalt tühjusesse, teisest otsast kudus Vanaema seda kribinal-krabinal juurde. Nii ei tekkinudki soome-ugri kultuuridesse mingeid kindlaid tuumstruktuure, mille hävimisel oleks ohus olnud terve hõim.

      See pole loomulikult mingi lõplik tõde, vaid üks võimalus teiste hulgas oma kaugemat hõimuajalugu lahti seletada. Kuid sellegipoolest võib sellest tuletada ühe väärtusliku tera ka tänasesse СКАЧАТЬ