Auschwitzi tätoveerija. Heather Morris

Чтение книги онлайн.

      „Oled sa alati nii positiivne?“

      „Küsi mult päeva lõpus uuesti,“ ütleb Lale silma pilgutades.

      Andes tühja kruusi selle ulatanud vangile tagasi, tänab Lale teda kiire noogutuse ja poolnaeratusega.

      „Kui te laisad litapojad olete einetamise lõpetanud, siis võtke aga ritta, töö ootab tegemist,“ kisab kapo.

      Lale annab juhised edasi.

      „Kuulate mu sõna,“ hüüab kapo, „ja teete seda, mida töödejuhatajad ütlevad – laiskvorstidest kantakse mulle ette.“

      Lale ja teised avastavad end pooleldi valmis hoone eest, mis meenutab nende endi plokki. Teised vangid on juba kohal: puuseppade ja müüriladujate rütm on paigas, nagu ikka inimeste puhul, kes on harjunud koos töötama.

      „Sina! Jah, sina. Mine üles katusele. Saad seal üleval töötada.“

      Lale taipab, et see käsk anti just temale. Ringi vaadates näeb ta, et redel viib üles katusele, kus kaks vangi juba kükitavad ja ootavad plaate, mida neile peab kätte toimetama. Mehed teevad ruumi, kui Lale kähku katusele rohib. Katus koosneb vaid puutaladest, mis peavad plaate kandma hakkama.

      „Vaata ette,“ hoiatab üks töölistest. „Liigu katuseharja pidi edasi ja jälgi, mida meie teeme. See pole raske – peagi on sul asi käpas.“ Ta on venelane.

      „Minu nimi on Lale.“

      „Tutvume hiljem, jah?“ Mehed vahetavad pilgu ja noogutavad üksteisele. „Kas mõistad mind?“

      „Jah,“ vastab Lale vene keeles. Mõlemad mehed naeratavad.

      Lale vaatab, kuidas üle katuseääre küünitavad käed ulatavad rasked saviplaadid meestele, kes roomavad siis sinna, kus ladumine pooleli jäi, panevad plaadid hoolikalt paika ja kiirustavad redeli juurest järgmisi tooma. Venelasel oli õigus, et see pole raske töö, ning varsti Lale ühineb nendega, asudes plaate vastu võtma ja paika panema. Sel soojal ja päikeselisel kevadpäeval takistab vaid näljast valutav ja krampi kiskuv kõht teda nende kogenud katuseladujatega sammu pidamast.

      Mööduvad mõned tunnid, kuni neil lubatakse pausi pidada. Lale siirdub redeli poole, kuid venelane peatab ta.

      „Turvalisem on siia üles jääda ja puhata, sest siin kõrgel nad sind ei näe.“

      Lale järgneb meestele, kes nähtavasti teavad, kus on kõige parem koht istuda ja lesida; selleks on nurk, kus katuse tugevdamiseks kasutati paksemaid laudu.

      „Kaua te siin juba olete olnud?“ küsib Lale kohe, kui nad on olemise mugavaks teinud.

      „Vist umbes kaks kuud; nii pika aja järel polegi enam lihtne öelda.“

      „Kust te tulite? Ma mõtlen, et kuidas te siia sattusite? Kas te olete juudid?“

      „Üks küsimus korraga.“

      Venelane muheleb, samas kui teine pööritab silmi võhikust uustulnuka jutu peale, kes pole veel õppinud teadma oma kohta laagris.

      „Me pole juudid, me oleme Vene sõdurid. Sattusime oma üksusest lahku ja need kuradi sakslased nabisid meid kinni ja panid tööle. Aga sina? Juut?“

      „Jah, olen osa sellest suurest grupist, mis toodi eile Slovakkiast – kõik juudid.“

      Mehed vahetavad pilgu. Üks neist pöörab eemale ja suleb silmad, tõstes näo päikese poole ja jättes kaaslase vestlust jätkama.

      „Vaata korraks ringi. Siit ülevalt näed, kui palju plokke siia ehitatakse ja kui palju maad on veel vaja puhastada.“

      Lale ajab end küünarnukkidele ja vaatab kogu seda hiiglaslikku elektritaraga ümbritsetud ala. Sellised plokid, nagu temagi parajasti ehitab, ulatuvad reas kaugustesse. Ta kujutab ette, milline jube paik võib sellest saada. Ta maadleb sellega, mida nüüd öelda, tahtmata oma murelikke mõtteid sõnadesse panna. Ta laseb taas selili ning pöörab pea kaaslasest ära, soovides enne vestluse jätkamist tunnete üle võitu saada. Tal ei tasu kedagi usaldada ega enda kohta midagi paljastada, ta peab jääma ettevaatlikuks …

      Venelane vaatleb teda hoolega. Ta ütleb: „Kuulsin SS-i kelkivat, et sellest saab nende suurim koonduslaager.“

      „Kas tõesti?“ küsib Lale, pingutades, et ta hääl kõlaks sosinast valjemini. „Noh, kui me seda koos ehitama peame, siis võid samahästi oma nime öelda.“

      „Andor,“ ütleb ta. „See suur tobu siin on Boriss – ta on vähese jutuga.“

      „Rääkimine võib siinkandis surma tuua,“ pomiseb Boriss, kui Lalele käe ulatab.

      „Kas saaksid mulle siinse rahva kohta rääkida?“ küsib Lale. „Kes kurat on need kapod?“

      „Räägi sina talle,“ ütleb Boriss.

      „Nojah, siin on teisigi Vene sõdureid peale meie, aga mitte palju, ja siis veel kõik need erinevate kolmnurkade kandjad.“