Isiklikult vastutamata. Lena Andersson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pead oma suhtumist muutma. Minuga on sul võimalik saada kõik ühes.”

      Olof oli Estri vankumatust poolehoiust silmanähtavalt meelitatud. Kell oli pool kolm. Kell kolm oli Olofil midagi ees. Veerand ühest kokku saades oli ta esimese asjana öelnud:

      „Mul ei ole terve päev aega.”

      Ester oli arvanud, et neil on aega terve päev ja kogu ülejäänud elu, nüüd, kus nad said viimaks korralikult kohtuda, aga ta nägi väga selgesti, et nimelt seda Olof tunnetas ja tahtis ära hoida. Lähedust saab vältida hõivatusega. Määrata üks kohtumine teise otsa oli parim viis hoida endast eemal seda, kes alati soovib enamat.

      Ent kui nad Tegelbackenile jõudsid, ei paistnudki see teine kohtumine enam nii tähtis olevat. Olofi buss tuli Stadshuseti poolt ja oli parajasti viadukti all, kui ta võttis Estri käe ja ütles:

      „Kas lähen järgmise peale?”

      „Ma ei tea.”

      Ester tahtis ainult koju surema minna. Selle päeva sõnum oli hüvastijätt. Teda ei rahuldanud „saame aeg-ajalt kokku” ja „vaatame, mis elu toob”. Buss tuli ja sõitis ära. Olof seisis peatuses, hõõrus oma habemetüügast vastu Estri põske ja otsis huultega Estri suletud suud.

      „Sinuga on nii hea rääkida.”

      Kuna „rääkimine” oli just defineeritud erootilise armastuse vastandiks, ei tundnud Ester tema sõnadest rõõmu. Olof andis talle suule musi ja sõitis järgmise bussiga Södermalmi.

      Ester jalutas nördinult kodu poole, üle Vasagatani ja Kungsbro, mööda Fleminggatanit üles Fridhemsplanile. See tee oli koledam. Ta ei valinud ilusamat teed, mis kulges piki Karlbergskanalenit või Hantverkargatanit, kuigi Tegelbackenilt oli sinna lühem maa. Ta ei tahtnud täna näha midagi ilusat, isegi kui see oli mähkunud halli niiskesse novembriudusse.

      Koduteel mõtles ta, et tema probleem oli selles, et ta hakkas iga kord oma väljavalitus elu mõtet nägema. Ta nägi vaid meest, kõik muu jäi varju. Arglikust, hajutatud ja kobavast taskulambivalgusest polnud juttugi, ei, tema suunas oma kitsa ereda valgusjoa hirmuäratava täpsusega objektile ja põletas kogu oma igatsuse perforeerimisjõuga sellesse augu.

      Nüüd tuli lamp kustu panna. Olof ei tahtnud sama, mida tema. Sellest, et ta bussipeatuses kõhkles ja lahkumisel huuled tema suule surus, ei olnud mõtet kinni hoida. Ta ei tohtinud sellele liialt tähtsust omistada ja jälle tõlgendama hakata. Olof tahtis ainult natuke lõbutseda ja Estri tähelepanu saada. Alati muutub ihaldusväärsemaks see, kes enam ei klammerdu ja kellest on oht ilma jääda.

      Olof oli edastanud selge sõnumi. Ester aktsepteeris seda.

      Ester jõudis koju, heitis voodisse ja vahtis lakke. Mõne aja pärast hakkas ta sõbrannadele helistama, et valule žgutt peale panna. Kõik sõbrannad olid meeleldi valmis kohtingu tulemusi kuulama. Ester jutustas algusest lõpuni ja igaühel oli asjast erinev arvamus.

      „Jookse, Ester, jookse!” ütles Lotta. „Ja tee seda kohe.”

      „Ta on abielus,” ütles Fatima, „ja abielumehe kohta on ta liigagi aldis sinuga oma naise selja taga korduvalt kohtuma. Ole õnnelik, et sa said sellest teada enne, kui omadega päris sees oled. Hetkel ei ole sul palju kaotada, mõne kuuga saad sellest üle.”

      „Võta rahulikult,” ütles Elin. „Küsi endalt, mida sina tahad, mitte mida tema tahab. Ja siis tee oma tahtmist mööda ja ära hooli meie või Olofi arvamusest.”

      „Ta võtab uuesti ühendust,” ütles Lotta, „aga sina jää endale kindlaks ja ära kuula teda.”

      „Oleks ta täna öelnud, et tahab lahutada, aga ei saa seda uisapäisa teha,” ütles Fatima, „siis soovitaksin sul vastu pidada. Aga tema tahab sinuga salasuhet arendada ja ütleb, et sul ei tasu loota, kuigi teab, mida sina tunned. Ei. Kui suudad, jäta ta juba täna sinnapaika ja ava end parem kellelegi, kes ei saa ilma sinuta elada.”

      „Sa ütlesid, et ta tahtis järgmist bussi oodata?” küsis Vera mõtlikult. „Suudles sind peatuses ega kiirustanud koju? See võtab aega, midagi pole veel otsustatud. Kõik sõltub sellest, kui kaua sa vastu pead.”

      „Sõltub või?” küsis Ester ja tundis, kuidas lootus avanes rinnus nagu roos.

      „Ole kannatlik, ühel päeval saad ta endale.”

      „Arvad?” hingeldas Ester. „Kas sa tõesti usud seda, Vera?”

      „Ta on selline aeglane tüüp.”

      Elin ütles:

      „Mulle see asi ei meeldi, aga see on sinu suhe ja ainult sina tead, mida sa suudad taluda. Mida sa minult kõige rohkem tahad kuulda?”

      „Tõde tema tõeliste tunnete kohta.”

      „Seda ei oska meist kahjuks keegi öelda.”

      „Mis sa arvad, kas ta ise oskab?”

      „Oleneb, kes ta selline on.”

      Ester vaagis sõbrannade eri seisukohti terve ööpäeva ja tegi siis otsuse. Ta kustutas Olofi numbri telefonist ja oli valmis temast enam mitte kunagi midagi kuulma. Ta ei kavatsenudki taas kord langeda teadmatuse sohu. Ta tühjendas end lootustest ja igatsusest ning leppis mõttega, et nüüdsest algab uus elu. Ta ei olnud kohtingult koju jõudmisest saadik midagi mõistlikku teinud ja tundis, et on viimane aeg Olof seljataha jätta ja oma eluga edasi minna.

      Just siis tuli sõnum:

      „Ma võib-olla ei väljendunud piisavalt selgelt ja jätsin vale mulje. Ma olen sinu tunnetest muidugi meelitatud, aga ma saan neile vastata vaid sõprusega. Sa meeldid mulle! Sul on lahe huumorimeel. Isevärki reserveeritud olek. Intrigeerivad mõtted. Sa oled super! Jääme selle juurde. Muidu läheb liiga keeruliseks. Vähemalt minu jaoks. Olof.”

      Hetkega lendasid kõik mõistlikud läbikaalutud otsused vastu taevast, sest Estri filoloogimeele eest ei jäänud varju tõsiasi, et selle sõnumi juures oli oluline pigem tegu kui sisu. Sisu poolest oleks see sõnum võinud ka saatmata jääda, sest kõik oli juba öeldud ja niigi selge.

      Ester nägi, et Olof oli hoolega sõnu valinud. Ta ei olnud eriti sõnaosav, järelikult oli ta teksti kallal kõvasti vaeva näinud. Sõnum koosnes neljast osast. Esimene kirjeldas Estrit (super, huumorimeelega, isevärki reserveeritud olekuga). Teine osa rääkis sellest, et Olof ei saa paraku tema armastusele vastata, kuigi tegelikult tunneb kiusatust – Olof kartis tagajärgi („liiga keeruline”), järelikult iha ja igatsus olid olemas. Estrile sellest piisas, pinnas oli sobiv ja Olof saatis selle sõnumi ainult selleks, et Estrile sellest teada anda. Kolmas osa oli ilmselge vabandus („ma ei väljendunud piisavalt selgelt”). Sellega rõhutas Olof, et ta tahab, kuigi ei tohiks, sest segaselt oli ta väljendunud vaid ühel põhjusel, nimelt selle keelatud kiusatuse tõttu, mida Ester temas tekitas.

      Neljas osa oli kõige tähtsam. Sõnumi saatmine olukorras, kus kõik oli selgeks räägitud, ei saanud tähendada muud kui soovi edaspidi kohtuda, koos kõigega, mida see võis kaasa tuua.

      Ester mõistis, et Olof ei olnud valmis otsustama. See pani temas armastuse tunded spinnakerina keerlema. Olofi kohmakas katse Estrile kaude mõista anda, et ta soovib temaga kohtuda, kutsus Estris esile tohutu õrnusepuhangu.

      Vera ütles, et Estri tõlgendus oli ülekuumenenud aju tagajärg. Ta ütles, et Olof kirjutas, et ei taha temaga СКАЧАТЬ