Äärelinna Buddha. Hanif Kureishi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isa tagumikku litsuv raskus? Kindlasti jääb pingi kujutis tema vaestele kannikatele mitmeks päevaks nagu põletatud grillimisjäljed lihatükil.

      Eva vabastas isa suu. Isa hakkas naerma. See õnnelik mölakas muudkui naeris ja naeris. Nii rõõmutses keegi, keda ma ei tundnud, täis ahnet mõnu ja isekust. See ajas mul närvi täiega mustaks.

      Koperdasin minema. Köögis valasin endale klaasi Šoti viskit ja heitsin selle kurgust alla. Velvetülikond seisis kööginurgas. Tema silmad tõmblesid tugevalt. Ta sirutas käe välja. ”Shadwell,” ütles ta.

      Charlie lamas selili pööningupõrandal. Võtsin tema käest pläru, ajasin saapad jalast ja heitsin pikali.

      ”Tule heida mu kõrvale,” ütles ta. ”Lähemale.” Ta pani oma käe mu käsivarrele. ”Nii, sa ei tohi nüüd solvuda.”

      ”Ei, mitte ilma pealgi, mis see ka poleks, Charlie.”

      ”Sul peaks vähem seljas olema.”

      ”Vähem seljas olema, Charlie?”

      ”Vähem riideid. Jah.”

      Charlie tõusis ühele küünarnukile ja keskendus mulle. Ta suu oli nii lähedal. Kümblesin tema näo päikeses.

      ”Levi’sed, ma ütleksin, lahtise kaelusega särk, võib-olla roosa või lilla, ja jäme pruun püksirihm. Peapael unusta ära.”

      ”Peapael unusta ära?”

      ”Unusta ära.”

      Rebisin peapaela peast ja viskasin põrandale.

      ”See on su emale.”

      ”Vaata, Karim, sa kipud välja nägema pisut nagu mingi pärlikuninganna.”

      Mina, kes ma tahtsin ainult olla nagu Charlie – sama tark, sama lahe oma igas hingesopis –, tätoveerisin tema sõnad oma ajju. Levi’sed, lahtise kaelusega särk, võib-olla väga tagasihoidlikku roosat või lillat värvi. Lubasin endale, et ei lähe enam eales üheski muus riietuses kodunt välja.

      Sellal kui ma vaagisin ennast ja oma garderoobi jälestusega ja oleksin varmalt iga riideeseme peale kusnud, heitis Charlie pikali, silmad kinni ja peas tõeline arusaam rätsepakunstist. Kõik siin majas peale minu olid praktiliselt taevas.

      Panin käe Charlie reiele. Ei mingit reageeringut. Jätsin selle sinna paariks minutiks, kuni sõrmeotsad hakkasid higistama. Tema silmad jäid suletuks, aga oma teksade sees oli ta hakanud paisuma. Tundsin end juba enesekindlamana. Läksin peast segi. Sööstsin tema rihma, tema püksiluku, tema munni kallale ja võtsin ta välja õhu kätte jahtuma. Charlie andis märku! Ta tuksatas! Sellise inimelektri kaudu saime me teineteisest aru.

      Olin enne mitmeid riistu pigistanud – koolis. Me silitasime ja hõõrusime ja näpistasime üksteist ühtepuhku. See lõhkus õppimise monotoonsust. Aga ma polnud kunagi varem meest suudelnud.

      ”Kus sa oled, Charlie?”

      Proovisin teda suudelda. Ta vältis mu huuli, pöörates pea ühele küljele. Aga kui ta mu pihus tuli, oli see, võin vanduda, mu varasema elu silmapaistvamaid hetki. Mu tänavail käis tants ja trall! Mu lipud lehvisid, mu trompetid tuututasid!

      Lakkusin parajasti näppe ja mõtlesin, kust osta roosat särki, kui kuulsin heli, mis ei olnud Pink Floyd. Pöörasin ümber ja nägin pööningu teises otsas isa põlevaid silmi, nina, kaela ja tema kuulsat rinda, mis tõusis järsult läbi põrandas oleva kandilise augu. Charlie korjas end kähku kokku. Hüppasin püsti. Isa tõttas minu juurde, naeratav Eva tema kannul. Isa pööras pilgu Charlielt minule ja jälle tagasi. Eva nuhutas õhku.

      ”Ulakad poisid.”

      ”Mis on, Eva?” küsis Charlie.

      ”Rohtu tõmbate.”

      Eva ütles, et tal on aeg meid koju sõidutada. Ronisime kõik, selg ees, redelit mööda alla. Isa kui esimene astus alla jõudes mu kellale otsa, sõtkus selle puruks ja veristas jalga.

      Meie maja juures tulime autost välja ja ma soovisin Evale head ööd ja kõndisin minema. Verandalt nägin, kuidas Eva püüdis mu isa suudelda, samal ajal kui too püüdis talle kätt anda.

      Meie maja oli pime ja külm, kui me surmväsinult sisse hiilisime. Isa pidi kell pool seitse üles tõusma ja minul tuli kell seitse hakata ajalehti laiali kandma. Esikus tõstis isa käe, et mulle vastu vahtimist anda. Tema oli rohkem purjus kui mina pilves ning ma krabasin va tänamatust tõprast kinni.

      ”Mida kuradit sa seal tegid?”

      ”Jää vait!” ütlesin nii tasa, kui suutsin.

      ”Ma nägin sind, Karim. Mu jumal, sa oled üks kuradi idikas! Persetrukker! Mu oma poeg – kuidas see küll juhtus?”

      Ta oli minus pettunud. Ta hüppas raevunult üles-alla, nagu oleks just teada saanud, et kogu maja on maha põlenud. Ma ei teadnud, mida teha. Hakkasin niisiis järele tegema häält, mida ta oli varem reklaamiinimeste ja Eva puhul kasutanud.

      ”Lõdvestu, isa. Lõdvesta kogu oma keha sõrmedest varvasteni ja saada oma vaim vaiksesse aeda, kus…”

      ”Ma saadan su raisa arsti juurde mune kontrollima!”

      Pidin ta enne vaigistama, kui ema oleks toast välja ja naabrid õue tulnud. Sosistasin: ”Aga ma nägin sind, isa.”

      ”Mitte midagi sa ei näinud,” ütles ta ülima põlgusega. Ta võis olla väga ülbe. See tuli kindlasti tema kõrgklassi taustast. Aga ta oli mul peos.

      ”Emal on vähemalt kaks tissi.” Isa läks ust sulgemata vannituppa ja hakkas oksele. Astusin tema taha ja masseerisin ta selga, tema aga oksendas sisikonda välja. ”Ma ei maini tänast ööd enam mitte kunagi,” ütlesin. ”Ja sina ka mitte.”

      ”Miks sa ta sellisena koju tõid?” küsis ema. Ta seisis meie taga hommikumantlis, mis oli nii pikk, et puudutas peaaegu põrandat, muutes ema kandiliseks. Ta oli väsinud. Ta meenutas mulle tegelikku maailma. Tahtsin talle karjuda: ”Vii see maailm minema!”

      ”Kas sa ei oleks võinud tema järele vaadata?” küsis ta. Ta muudkui näppis ja näppis mu käsivart. ”Ma vaatasin aknast välja ja ootasin teid juba mitu tundi. Miks te ei helistanud?”

      Lõpuks ajas isa end sirgu ja trügis meist mööda.

      ”Tee mulle eestuppa ase üles,” ütles ema. ”Ma ei saa magada oksehaisuse mehe kõrval, kes öö läbi peeretab.”

      Kui ma olin aseme üles teinud ja ema sinna roninud – ja diivan oli tema jaoks liiga kitsas ja lühike ja ebamugav –, ütlesin talle midagi.

      ”Ma ei abiellu mitte kunagi, selge?”

      ”Selles ei saa sind süüdistada,” kostis ta, keeras külge ja sulges silmad.

      Ma ei uskunud, et ta sellel diivanil eriti und saab, ja mul oli temast kahju. Aga mind ajas vihale see, kuidas ta end karistas. Miks ta ei võinud tugevam olla? Miks ta ei hakanud vastu võitlema? Otsustasin, et olen ise tugev. Tol ööl ei läinud ma voodisse, vaid olin üleval ja kuulasin Radio Caroline’i. Olin vilksamisi näinud erutuse ja võimaluse maailma, mida ma tahtsin meeles pidada ja seda avardades oma tulevikku vormida.

*

СКАЧАТЬ