Jaht Eichmannile. Neal Bascomb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja seetõttu oli ta nagu tüürita paat. Ta hakkas mägedesse tõusma, Altaussee poole oli samal ajal aga teel Ühendriikide maavägi, millega oli kaasas ka vastuluuretalituse (Counter Intelligence Corps ehk CIC) eriülesandega salk, kes otsis Kaltenbrunnerit. Pimeduse saabudes oli Eichmann jõudnud Blaa-Almi. Suurem osa nendest Hitlerjugendi liikmetest ja muudest sõdalastest, kelle ta oli mägedesse viinud, oli laiali läinud. Kohale jäid tema enda mehed, Relva-SSi sõdurid ning Horia Sima oma raudkaartlastega, sest nad teadsid, et liitlased otsivad neid taga. Eichmann saatis selle öö mööda külas, olles otsustanud minna järgmisel päeval veel kõrgemale mägedesse koos kõikide nende meestega, kes on nõus temaga kaasa tulema. Ta oli kindel, et jäädes mägedesse, mida ta nii hästi tunneb, õnnestub tal kinnivõtmist vältida.

      Koidu ajal küsis tema ammune autojuht Polanski, kas ta tohib võtta ühe nende auto ja ära minna. Sõda oli lõppenud ja ta kavatses rajada veoäri. Eichmann soovitas võtta veoauto. Nüüd oli see autopark ju tema jaoks kasutu. Enne lõunat jõudis üks tema esseslasi Otto Hünsche, kes oli samuti käinud Altaussees perekonda vaatamas, tagasi uudisega, et äsja sisenesid sellesse piirkonda Ameerika tankid. Hünsche pääses nende eest ennast Altaussee lähedal põllul varjates ja tuli siis Blaa-Almi.

      Eichmanni seltskond kõndis jalgsi Rettenbach-Almi ning asutas ennast elama mägivõõrastemajades. Mõne järgmise päeva jooksul sooritasid nad luureretki ümbritsevatele mägedele, et teha kindlaks, kas seal pole liitlaste patrulle või Austria vastupanuliikumise pooldajaid, kes võisid ameeriklastele nende asukohast teada anda. Nad panid üles hoiatussildid, millel oli kirjas, et kõik sellele alale sisenevad inimesed lastakse maha. Aga nad teadsid, et nad avastatakse paratamatult. Eichmanni kamraadid olid tema eemalviibimise ajal otsustanud, et nad ei taha, et neid leitakse „lõpliku lahenduse” juhtiva elluviija seltskonnast. Seda uudist teatama valisid nad Anton Burgeri.

      „Obersturmbannführer, me oleme omavahel olukorrast kõnelnud. Me ei tohi inglaste ega ameeriklaste pihta tulistada ja venelased siia ei tule,” söandas Burger öelda. „Teid aetakse taga kui sõjakurjategijat. Meid aga mitte. Meile tundub, et te teeksite meile suure teene, kui lahkuksite meie juurest ja määraksite ülemaks kellegi teise.” Meeste truudusetus tegi küll haiget, kuid Eichmann teadis, et neil on õigus. Ainult Rudolf Jänisch pakkus ennast vabatahtlikult tema juurde jääma. Nad panid selga Luftwaffe mundri, mille olid endaga kaasa toonud, ning viskasid minema kõik isiklikud paberid ja muud asjad, mille abil oleks olnud võimalik nende isikut tuvastada. Pärast hüvastijätunapsi läksid Eichmann ja Jänisch Rettenbach-Almist minema ja hakkasid põhja poole kõndima.

      Aasta tagasi oli Eichmann kohtunud Ungaris juute esindanud Joel Brandiga, kes püüdis vahetada ühe miljoni juudi elu 10 000 veoauto vastu. Kui Brand heitis pilgu Eichmanni kirjutuslaual lebanud püstolile, muigas too külmalt ja ütles: „Teate, ma mõtlen sageli sellele, millise rõõmuga mõni teie inimene mulle lõpu peale teeks. Aga ärge olge liiga optimistlik, härra Brand. Võib ju juhtuda, et ajad muutuvad, võib juhtuda, et me kaotame sõja, kuid mind te kätte ei saa… Ei saa, sest ma olen ettevalmistusi teinud, et sellist võimalust välistada.”

      See kõik oli olnud hooplemine. Eichmann ei olnud tagaotsitava inimese eluks kaugeltki ette valmistatud. Tal polnud kuigi palju raha, turvalist peavarju ega võltsitud dokumente ja ustavaks oli talle jäänud ainult üks noor abiline. Saksamaa poole liikudes leidsid nad kõikjalt eest liitlaste sõdureid. Võrk oli koomale tõmbumas.

      Pärast rahu saavutamist okupeerisid liitlased kiiresti Saksamaa. Maksma pandi sõjaaja seadused, sildadele ja teeristidele paigutati kontrollpostid, kehtestati liikumiskeelud ja pimendamised, saadeti välja kõikjal ringi uitavaid patrulle ja Wehrmachti sõdurid interneeriti sõjavangide laagritesse. Selle eesmärk oli muuta maa turvaliseks, hoida ära organiseeritud põrandaaluse vastupanu tekkimine ja taastada regulaarse politseitööga viivitamatult avalik kord. Liitlaste peakorter andis kõikide sektorite kõikidele väekoondistele käsu vahistada ja üle kuulata teiste hulgas ka natsipartei liikmed Hitleri lähikondlastest kuni kohalike organisatsioonide juhtideni, SD, gestaapo ja teiste SSi harude töötajad ning politsei, Wehrmachti, Hitlerjugendi ja propagandaministeeriumi kõrgemad ametiisikud. Liitlaste juhid olid võtnud kindlalt nõuks Saksamaa põhjalikult käsile võtta ja kõrvaldada viimsedki jäljed natsiriigist.

      Esimeste koonduslaagrite vabastamise järel olid liitlased drastiliselt suurendanud natside juhtide ja teiste sõjakurjategijate püüdmisele eraldatud inimeste arvu. Vastuluuretalitus CIC, kelle põhiline ülesanne Saksamaal oli koguda luureandmeid ja aidata kaitsta Ühendriikide sõjaväge õõnestusagentide eest, jõudis järeldusele, et pärast sõjategevuse lõppemist ei ole selles valdkonnas enam suurt midagi teha, ning koondas seetõttu tähelepanu kõige tagaotsitavamate isikute nimekirjadele. Ka Briti luure aitas selles tegevuses kaasa, kuigi mitte niivõrd tarmukalt. Liitlased olid rakendanud tööle sõjakuritegudele pühendunud uurijad, kelle konkreetne kohustus oli koguda tõendeid ja tabada metsikuste toimepanemises kahtlustatavaid isikuid. Liitlaste luurajad nägid Versailles’s vaeva sõjasaagiks saadud aruannete ja personalitoimikutega, et luua sõjakurjategijate ja julgeolekut ohustada võivate isikute register. See register (Central Registry of War Criminals and Security Suspects ehk CROWCASS) lisati pikale nimekirjale, mille oli juba koostanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sõjakuritegude komisjon. Maikuu esimesel nädalal oli registris juba üle 70 000 nime. Briti välisminister Anthony Eden kiitles tollal alamkojas: „Liitlased viivad Norrast kuni Baieri Alpideni läbi ajaloo suurimat jahti kurjategijate tabamiseks.”

      Nimekirja eesotsas olid natside kõrgeimad juhid, kelle liitlased olid kindlaks teinud ja sihikule võtnud juba tükk aega enne sõja lõppu. Päev pärast Eichmanni taandumist mägedesse viis oma sõdurid Altausseesse Ühendriikide 3. armee juurde kinnistatud CICi ohvitser kolonel Robert Matteson, kes oli kolmkümmend üks aastat vana ja lõpetanud Harvardi ülikooli. Temani oli jõudnud vihje, et selles piirkonnas viibib koos oma armukesega Kaltenbrunner. Matteson ja tema töörühm võtsid varsti pärast saabumist kinni vähemalt kakskümmend natsi ning hõivasid villa, kust Kaltenbrunner oli äsja lahkunud, ja raadiojaama, mille abil ta oli Berliiniga ühendust pidanud. Mõni päev hiljem jõudis temani teinegi, ühelt kohalikult austerlasest vastupanuliikumises osalenult pärinenud vihje, mis väitis, et Kaltenbrunner, tema abiline ja kaks esseslasest ihukaitsjat varjavad ennast kõrgel Totengebirge mäel jahimajakeses.

      Maskeeringuks nahkpükse, mägironija sulejoppi ja naelsaapaid kandnud Matteson tõusis nelja seda kanti tundva endise Wehrmachti sõduri juhatusel ja Ameerika jalaväerühma toetusel mägedesse. Et enda avastamist vältida, rändas too seltskond läbi sügava lume öösel. Viie tunni pärast märkasid nad esimese koiduvalgusega seda palkmajakest. Viimased viissada meetrit kuni majakese ukseni käis Matteson läbi üksinda. Taskus oli Mattesonil kiri Kaltenbrunneri armukeselt, mille ta oli lasknud sellel naisel kirjutada ja milles too anus, et kallim ameeriklastele vastupanu avaldamata alla annaks. Matteson koputas uksele.

      Ajamata habemega ja erarõivastes mees paotas ust. „Mida te tahate?”

      „Ma tahan sisse tulla. Mul on külm,” vastas Matteson, kes oli püstoli ära peitnud.

      Sakslane raputas eitavalt pead. CICi agent andis üle armukese kirja ja mees virutas ukse kinni, niipea kui oli selle läbi lugenud. Matteson nägi aknast, kuidas mees jooksis üle toa ja haaras revolvri. Relva järele küünitas ka voodis lebanud teine mees. Matteson sööstis majakese akendeta seina varju ja kutsus vilega kohale oma rühma. Nad piirasid maja sisse ning hüüdsid Kaltenbrunnerile ja tema meestele, et nad alla annaksid. Uks läks lahti ja nad tulidki käsi kõrgel pea kohal hoides välja. Esialgu Kaltenbrunner teeskles, et on Wehrmachti arst, kuid teda reetsid suur kasv, arm põsel ja Gestapo töötaja märk, millele oli graveeritud number 2. Ainult Himmler oli SSis Kaltenbrunnerist eespool olnud.

      Himmler ise ei andnud ennast nii kergesti kätte. Ta kutsus sõja lõpul oma staabi kokku ja ütles: „No nii, härrased – kas te teate, mida te peate nüüd tegema? Te peate ennast varjama Wehrmachti СКАЧАТЬ