Ühe tüdruku lugu. Sara Zarr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Seisin ukse ees, kus nagu ikka enne sisenemist kümneni lugesin. Üks, kaks… ära vaata seda, et garaažiuks viltu on… kolm, neli, viis… unusta see katkine lillepott, mis on eelmisest suvest saati murul vedelenud… kuus, seitse… see on okei, kõigil jäävad jõulutuled terveks aastaks maja katuseräästasse rippuma… kaheksa… maja terrass on parim paik vettinud pappkastide kogumiseks… üheksa… ah, unusta ära, lihtsalt ava see uks ja mine juba sisse.

      Kümme on kõik muu: kopitusehais, mis kunagi ära ei kao, viis sammu üle rohelise vaiba elutoast kööki, heleroosad köögiseinad ja lõpuks minu vanemad.

      „Sa jäid hiljaks.” Isa, konkreetne ja vähese jutuga, oma köögitoolil ligipääsmatu nagu saar, ei tõstnud seda öeldes õhtusöögilt pilkugi. „Parem hakka oma koduseid ülesandeid tegema.”

      „Isa, täna oli viimane koolipäev.”

      Tema kahvel jäi hetkeks poolel teel seisma, siis ta jätkas. „Ma tean. Ma lihtsalt ütlen, et loodetavasti püüad sel suvel pahandustest eemal püsida.” Nagu oleksin ma kogu aeg sattunud igasugu pahandustesse, kuigi seda polnud juhtunud juba väga pikka aega. „Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin?”

      „Jajah.”

      Ema rõõmsameelne hääl helises nagu ikka, kui ta nägi, et tuleb jututeemat muuta. „Miks sa ei võiks meiega õhtust süüa?”

      „Ma juba sõin.”

      „Noh, siis magustoitu,” ütles ta isa taldrikule toitu juurde kühveldades, blondeeritud juuksed näo ette langenud. „Äkki tahad jäätist?”

      Ema lemmikfraasid olid:

      1. Su isa lihtsalt ei ole nii väljendusrikas. (Võib vabalt asendada: see, et ta ei ütle, et ta sind armastab, ei tähenda, et ta sind ei armasta.)

      2. Me lihtsalt peame selle seljataha jätma; ole hea tüdruk ja kõik saab korda.

      3. Äkki tahad jäätist?

      „Kas Darren on juba kodus?” küsisin ma.

      „Stacy läks just tööle ja autot ära viima,” ütles ema. „Või autot võtma. Ma ei mäleta kunagi, kuidas see neil käib.”

      Darren elas ikka veel kodus, kuigi keegi ei olnud seda niimoodi plaaninud – ei tema ega meie vanemad. Kui tema tüdruk Stacy rasedaks jäi ja otsustas lapse sünnitada, oli nende ainus variant meie maja keldrikorrusele kolida ja loobuda kõigest, mis vähegi plaani meenutab.

      Nad mõlemad töötasid Safeways, Darren päeval ja Stacy õhtul, et üks neist saaks kogu aeg Apriliga, nende beebiga, olla. Mis oli vist hea süsteem, kui välja arvata see, et nad nägid teineteist vaid autovõtmeid üle andes.

      „Stacy jäi minekuga hilja peale nagu ikka,” ütles isa. „Tal veab, kui teda lahti ei lasta.”

      „Ta on olnud kaks korda kuu parim töötaja,” meenutasin talle, kui ema ulatas mulle kausitäie šokolaadijäätist, mida ma polnud palunud.

      Isa lehvitas salvrätikuga. „See pole vabandus.” Talle meeldis Stacy umbes samapalju kui mina.

      „Oh, ma ei tea,” ütles ema. „Ma olen kindel, et nad annavad mõned asjad talle andeks, arvestades et ta on ema ja nii…”

      Asetasin jäätisekausi lauale ja jätsin nad Stacy karjääri üle arutlema ning läksin otsima selle maja ainsat inimest, kellega ma tõesti tahtsin rääkida.

      Ta oli minu vanemate voodis turvatoolis, pärastlõunasest uinakust heatujuline ja rõõsa. „Tšau, April!” ütlesin teda sülle tõstes. Musitasin tema väikest näokest ja viisin ta siis oma tuppa: minu neli korda kolme meetri suurune okupeerimata territoorium, minu riietehunnikud, minu CD-d ja minu kolmandas klassis tehtud tänupühade kalkunit kujutav makaronipilt, mis ikka veel mu voodi kohal rippus. Laotasin teki vaibale, asetasin Aprili kõhuli maha ja istusin tema kõrvale.

      Ma olin kohal, kui April sündis. Ega see nüüd mu suurim soov ei olnud. Kõige selle põhjal, mida olin näinud terviseõpetuses ja filmides ja „Kiirabihaiglas”, kogu see karjumine ja surumine ja veri ja lima ja higi, oleksin hea meelega oodanud, kuni beebi on puhas ja kuiv ja toidetud ja, mis kõige tähtsam, magama jäänud. Darren oli see, kes tahtis, et mina ka sünnitustoas oleksin. Ta ütles, et Stacy on endast väljas, sest tema ema keeldus tulemast, ja ta tahtis, et tema kõrval oleks keegi tüdruk. Aga ma teadsin, et Darren on närvis; ta ei tahtnud seal üksinda olla, kui midagi peaks valesti minema.

      Midagi ei läinud valesti. Ma tegelikult ei näinud, kui April välja tuli, jumal olgu tänatud! Ma seisin Stacy pea juures ja olin kogu tähelepanu temale suunanud ja püüdsin blokeerida kõiki hääli ja lõhnu. Kui Darren ütles: „Püha perse, ta on siin”, vaatasin üles ja nägin tema käes Aprilit, kes värises üle kere ja ulgus, nagu oleks täiega vihane. See oli imeline, päriselt.

      Mul võttis aega, et temaga harjuda. Ta muud ei teinud, kui nuttis ja kakas ja magas, ja kui aus olla, siis oli ta ka üsna inetu. Pealegi oli nii palju reegleid, kuidas teda peab hoidma ja kuidas toitma; ma olin liiga pinges, et seda kõike nautida. Siis hakkas ta muutuma, ta polnud enam nii inetu ja tegi vahvaid häälitsusi ega olnud nii õrnake. Ja kõik muutus siis, kui ta hakkas mu häält ära tundma. Viisis, kuidas ta vaikseks jäi ja pea minu poole pööras, kui ma rääkima hakkasin, oli midagi, mis tekitas minus tunde, et võib-olla ei olegi ma kokkuvõttes nii jube vusserdaja.

      Kui olin koos Darreni või Stacy või Apriliga, oli mu vaimusilma ees pilt, kuidas me oleme koos igavesti. Ma kujutasin ette, et tulen koolist koju, kus iganes me siis ka elame – kuigi loomulikult mitte mu vanemate majas –, ja April ärkab lõunauinakust ja Stacy ütleb: tšau, Deanna, jumal tänatud, et sa kodus oled. Ma pean pausi tegema ja sul tuleb Aprili hoidmine nii hästi välja… Kas sa vaataksid teda, kuni ma Darreni töölt koju toon? Ja mina ütleksin: ikka, pole probleemi, käi, kus vaja. Ja ma mängiksin Apriliga näiteks mingeid harivaid mänge, nii et ta saaks hästi targaks, ja Darren ja Stacy jõuaksid koju ja me sööksime õhtust ja ma teeksin koduseid ülesandeid, samal ajal kui me kõik koos telekat vaatame. Tähendab, ma tean, et elu ei oleks kogu aeg täiuslik, aga see oleks kodu.

      Minu plaan oli selline.

      Ma läheksin tööle, eks, ja töötaksin kogu suve nagu hullumeelne, siis paneksime Darren ja Stacy ja mina raha kokku ja üüriksime korteri. Ma pole seda veel kellelegi rääkinud; õige ajastus on kõige võti. Ma tahtsin oodata, kuni olen kogunud tohutu rahanutsaka. Ma juba teadsin, kuidas ma seda neile ütleksin: ma võtaksin kogu raha pangast välja – kümnelistes ja kahekümnelistes, et jääks mulje, nagu oleks raha tohutult palju – ja läheksin keldrikorrusele seda Darrenile ja Stacyle näitama. Teeksin seda mõnel õhtul, kui isa on tõeliselt üle piiri läinud, meid hulluks ajanud, ja ma viskaksin kogu raha sõnagi lausumata nende voodile.

      Stacy läheks õnnest segi ja Darren loeks raha üle ja vaataks mulle otsa nagu: vau, vaat see on minu väike õeraas.

      Siis oleks kõik ilmselge. Nad näeksid, kuivõrd kerge oleks elu, kui ma nendega koos elaksin.

      1A

LOO KÕIGE LEVINUMAD VERSIOONID

      „Deanna Lambert on totaalne nümfo. Tommy oli tema majas, eks, Darrenil külas. Niipea kui Darren toast välja läheb, on Deanna kohal ja räägib Tommyle igasugu vastikuid asju, mida ta temaga teeks. Sel konkreetsel korral? Ta ütles Tommyle, et teab, kus Darren oma pornoajakirju СКАЧАТЬ