Meetod 15/33. Shannon Kirk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta ukse pauguga kinni. Häälitsused. Ta häälitses pahaselt.

      Proovides ootusi madalal hoida, tõmbasin roosa pinali luku lahti, arvates, et leian eest ühe igava ja nüri pliiatsi.

      Ei ole võimalik. Lisaks kahele uuele pliiatsile oli seal ka kolmekümnesentimeetrine joonlaud ja pliiatsiteritaja. Musta värvi pliiatsiteritaja küljel oli kirjas nr 15. Mina panin selle väärtusliku eseme kohe varade nimekirja ja andsin sellele nimeks vara nr 15, pidades eelkõige silmas selle sees peituvat südamikku. Omanimelise sildiga vara nr 15. Ma naeratasin veidra mõtte peale, et pliiatsiteritaja liitus eesmärgipäraselt minu plaaniga nagu teenistusse astuv ustav sõdur, ja otsustasin, et nr 15 annab vähemalt osale minu põgenemisplaanist nime.

      Selleks, et mu vangistaja tunneks, et tema jõupingutusi hinnatakse, lülitasin sisse vara nr 14, televiisori, ja teesklesin selle vaatamist. Otse loomulikult oli mul tegelikult tema kallist egost ükskõik, aga neid vempe mõeldakse välja vaenlaste ninapidi vedamiseks: et neid uinutada ja hellitada nende ebakindluses, kuni tuleb aeg lõks kinni lasta, nöörist tõmmata ja kiire surmahoop anda. Noh, võib-olla mitte väga kiire, äkki saab seda pisut venitada ka. Natuke peab ta ikka kannatama ka. Ma võtsin ämbril sanga küljest ja kasutasin selle teravaid otsi kruvikeerajana.

      Tol ööl ei pannud ma tähele mitte ühtegi majaelanikku ega olendit maja ümbritsevatelt põldudelt. Isegi kuu oli koidikuks triibuks kahanenud, kui ma kogu neljanda öö tööd tegin.

      Ta ei märganud minu vangikambris pisikest muutust, kui ta viiendal päeval mulle hommikusöögi tõi, jälle sellelsamal vastikul portselantaldrikul. Lõuna ajal võitlesin naeruga, kui ta minult küsis, kas tahan vett juurde saada.

      „Jah, aitäh.”

      Tal polnud aimugi, mis teda ees ootas või kui kaugele ma olin valmis minema, et mulle sobival moel õiglust jalule seada.

***

      Mul ükskõik, mida toona uudistes räägiti, ma ei jooksnud kodust ära. See on ju selge. Miks ma oleksin pidanud ära jooksma? Jah, nad olid vihased. Nad olid marus, aga lubasid mind toetada. Nad olid minu vanemad ja mina nende ainuke laps.

      „Aga sa oled kiituskirjaga õpilane. Mida sa kooli suhtes ette võtad?” küsis isa.

      Veel rohkem jahmusid nad siis, kui käisime kliinikus ja nad said teada, et olin oma seisundit seitse kuud varjanud.

      „Kuidas ta saab seitse kuud rase olla?” küsis ema naistearstilt, kuigi tema karm hääl ei läinud kokku pilguga, millega ta minu ilmselget beebikõhtu silmitses.

      Tegelikult ei olnud ma lihtsalt „kaalus juurde võtnud”, vaid minu selleks ajaks paisunud rindade alla oli täiesti ümmargune pall tekkinud. Emal oli piinlik, et ta oli end petnud, ta lasi pea rippu ja nuuksus. Isa asetas talle korraks käe seljale, teadmata, mida võtta ette naisega, kes harva pisaraid valas. Arst vaatas mulle otsa, surus huuled kokku, kuigi lahkelt, ning võttis jutuks hoopis lähituleviku. „Me peame temaga järgmisel nädalal uuesti kohtuma. Tahan mõned proovid võtta. Astuge palun registratuurist läbi ja pange aeg kirja.”

      Kui ma oleksin toona teadnud seda, mida ma nüüd tean, oleksin läbinägelikum olnud ja õigel hetkel vihjest aru saanud. Kuid ma olin liialt vanemate pettumusele keskendunud, märkamaks kahepalgelisust registratuuris töötava naise pilgus või erkrohelist udu, mis tema petlikku kuju ümbritses. Aga nüüd ma mäletan kõike, olin tookord selle informatsiooni alateadlikult talletanud. Kui me tema juurde astusime, pöördus hallipäine, kõvasse krunni keeratud juustega, roheliste silmade ja võltsilt roosade põskedega naine ainult minu ema poole.

      „Millal ta peab arsti sõnul tagasi tulema?” küsis ta.

      „Järgmisel nädalal,” vastas ema.

      Isa tahtis ka asjast osa saada, ta pistis pea üle ema õla ja hoidis jalgu ema jalgade taga; nad meenutasid koos kahe peaga draakonit.

      Ema näppis ühe käega käekotti ja pigistas teist kinni ja lahti, nagu hoiaks peos nähtamatut stressipalli. Naine uuris märkmikku.

      „Kuidas järgmisel teisipäeval kell kaks sobib? Oi, oodake, ta on siis ju koolis, eks? Prospect Highs?”

      Ema vihkab mõttetut vestlust. Tavaliselt oleks ta sellist tarbetut küsimust minu kooli kohta eiranud, isegi pilganud. Tavaliselt oleks ta sellise ülemäärase küsimuse peale omakorda salvavalt pärinud: „Kas see on tõesti oluline, mis koolis ta käib?” Ta ärritub kergesti, ei kannata lollust ega tema aega raiskavaid inimesi. Pahur, äärmiselt võimekas, nõudlik, metoodiline ja põlglik – sellised on tema isikuomadused. Ta on kohtuadvokaat. Kuid sel päeval oli ta lihtsalt murelik ema ja ta vastas kiiresti küsimusele, lapates samal ajal enda märkmikku.

      „Jah, jah, Prospect High. Kas pool neli saaks?”

      „Jah. Paneme ta kirja kella poole neljaks järgmisel teisipäeval.”

      „Aitäh.” Tol hetkel ema vaevu kuulas teda ning vedas minu ja isa kiiresti kliinikust ära. Kuid registratuuris töötav naine silmitses meid jätkuvalt ja mina nägin, kuidas ta meid vaatas. Tol hetkel arvasin, et ta kogub infot kõlakateks „õnnetust rasedast teismelisest, kes on päris tuntud perest”.

      Meie aadressi hankis ta loomulikult minu patsiendikaardilt ning äsja oli ta teada saanud, et ma ei käi üheski kohalikus erakoolis, mistõttu ta teadis, et elan kvartali kaugusel riigikoolist, ja see tähendas omakorda, et oletus, et ma lähen mööda metsavaheteed jalgsi kooli, pidas paika. Ma olin selle luuraja jaoks nagu paberisse pakitud kingitus, täiuslik sihtmärk. Ta pani ilmselt oma külmalt kalkuleerivate kissis silmade ja konksninaga lumepalli veerema kohe, kui me kliinikust lahkusime. Võib-olla veab mälu mind alt ja ma kujutan seda ette, aga ma näen vaimusilmas, kuidas ta võtab telefoni ja varjab käega oma roosaks võõbatud huuli. Selles kujutluspildis ei pööra ta hetkekski minult oma rohelisi silmi.

      Ema oleks minu seisundit kindlasti palju varem märganud, kui ta poleks eelmised kolm kuud peaaegu kogu aeg New Yorgi osariigi lõunapiirkonnas istungitel olnud. Ta tuli ühel nädalavahetusel koju ja mina tegin nii, et oleksin sel ajal „sõbraga Vermontis suusatamas”. Isa käis tal kord rongiga külas. Mind usaldati üksi koju jääma, et saaksin koolitööd ja keldris laborikatseid teha.

      Ärge saage minust valesti aru, ema armastab meid. Aga isa ja mina teadsime, et parem on ta rahule jätta, kui ta on „istungirežiimil”, sõjaseisundis, mil ta suutis keskenduda vaid oma eesmärgile istung võita, nagu ka 99,8 protsendil juhtudest läks. See oli väga kõrge tõenäosus. Korporatsioonidele ta meeldis väga. Hagejad vihkasid teda. Justiitsministeeriumi, Väärtpaberite ja Börsitehingute Komisjoni, Föderaalse Kaubanduskomisjoni ja USA peaprokuröri meelest oli ta „saatana kehastus”. Liberaalne ajakirjandus laimas teda pidevalt, kuid see tõi talle vaid kliente juurde ja tugevdas tema kui tegija staatust. „Õel”, „järelejätmatu”, „väsimatu”, „halastamatu salaplaanide hauduja” – need olid sõnad, mida nad kasutasid ja mille tema suures kirjas välja trükkis ning kunstiteoste asemel oma kabineti seintele riputas. Kas ta on õel? Minu meelest on ta üsna pehmeke.

      Isa ei esitanud kaalutõusu kohta küsimusi, sest ta näeb üksikasju vaid pisikestes ja märkamatutes asjades, näites kvarkides ja prootonites. Ta on endine merejalaväelane, kellest sai füüsik, tema erialaks on meditsiinikiiritus. Tol ajal töötas ta palavikuliselt raamatu kallal, mis tal paluti kirjutada rinnavähi ravist kiiritatud balloonide abil. Minu mäletamist mööda tekkis tal justkui tunnelnägemine. Ema oli istungirežiimil ja isal tähtaeg kukkumas. Tänu juhuste kokkulangemisele ei olnud mul vanemlikku järelevalvet ja nad ei märganud oma kiire elu tõttu minu seisundit. Aga ma ei taha kedagi süüdistada. Selline oli reaalsus. Mina ise olin selle olukorra tekitanud. Mina ja СКАЧАТЬ