Meetod 15/33. Shannon Kirk

Чтение книги онлайн.

      TÄNUSÕNAD

      Suur aitäh mu toetavale perekonnale selle eest, et nad mulle kirjutamiseks aega annavad ja mind julgustavad. Tänan oma abikaasat Michaeli, kes mulle regulaarselt kirjutamistuppa kohvi toob. Ma poleks sinuta eriti midagi kirjutatud saanud. Sa inspireerid mind mitte kunagi alla andma. Tänan oma poega Maxi, kes vaatamata sellele, et ta on veel väike, leiab viise, kuidas mind toetada ja kes enese teadmata aitas mul selles loos armastusest kirjutada. Tänan oma vanemaid Richi ja Kathyt, kes loevad läbi iga mustandi ja jagavad mulle mitte ainult julgustust, vaid annavad ka suurepärast tagasisidet. Aitäh, vennad Adam, Brandt ja Mike, ma tunnen end siin maailmas kaitstuna, sest tean, et teie valvate alati mu seljatagust. Tänusõnad Beth Hoangile, sugulasele, kes on mulle pigem õe eest – sinu märkusteta ja armastava otsekohesuseta ei oleks ma iialgi lõpptulemuseni jõudnud. Tänan kõiki oma sõpru ja sugulasi, et te mind üksi ei jätnud. Eriline tänu läheb mu vennale Michael C. Caponele, edukale räpp- ja bluusmuusikule. Fraas „Keskendu. Palun. Keskendu. Hinga,” mida on siin raamatus kasutatud, on rida tema laulust „Hate What’s New Get Screwed By Change”. Mike’i muusika on mulle muusaks ja ma olen talle kõikide laulusõnade eest tänulik.

      Kuna ma olen võhik, võtsin keeruliste teemade selgitamisel abiks mitmed allikad, näiteks modaalsustevahelise neuroplastilisuse, muutunud modaalsustevahelise töötluse ja muude teaduslike teemade puhul, mida ma ise ei mõista. Hindamatut taustateavet pakkusid mulle järgmised publikatsioonid: Mary Bates, „Super Powers for the Blind and Deaf”, Scientific American, 18. september 2012; Christina M. Karns, Mark W. Dow, ja Helen J. Neville, „Altered Cross-Modal Processing in the Primary Auditory Cortex of Congenitally Deaf Adults: A Visual-Somatosensory MRI Study with a Double-Flash Illusion”, The Journal of Neuroscience, 11. juuli 2012.

      Tänan oma esindajat Kimberley Cameroni selle eest, et ta mulle võimaluse andis. Aitäh, et käsikirja läbi lugemiseks aega võtsid, mulle helistasid ja mu elu muutsid. Sinuga on rõõm koos töötada, sa oled helduse kehastus. Aitäh, Oceanview Publishing, Bob ja Pat Gussin, „15/33-le” võimaluse andmise, entusiasmi, hindamatute soovituste ja toe eest. Tänan Oceanview’ meeskonda, Franki, Davidit ja Emilyt, kogu toetuse eest ja aitäh, et te mu Oceanview’ perre vastu võtsite.

      ESIMENE PEATÜKK

      Laman siin neljandat päeva ja haun tema surma. Sean vara peas ritta ja leian plaanimisest kergendust … Lahtine põrandalaud, punane kootud tekk, kõrgel asuv aken, paljad laetalad, lukuauk, minu seisund …

      Siis meenuvad mulle mu mõtted, nagu elaksin seda hetke läbi praegu, nagu need oleksid minu praegused mõtted. Ta on jälle ukse taga, mõtlen ma, kuigi sellest on seitseteist aastat möödas. Võib-olla on need päevad igavesti minu olevik, sest jäin ellu tänu hoolikale strateegiale, mida iga tund ja minut üksikasjalikult kavandasin. Sellel unustamatult piinaval ajal sain loota vaid iseendale. Ja nüüd pean täieliku uhkusega ütlema, et tulemus, minu salgamatu võit, oli lausa meistriteos.

      Neljandal päeval koostasin juba varadest nimekirja ja mul oli olemas esialgne kättemaksuplaan, seda kõike pastaka või pliiatsi abita, kasutades ainult oma pead, kus ma võimalikke lahenduskäike kokku sobitasin. Teadsin, et see on nagu piltmõistatus, aga olin kindlalt otsustanud selle lahendada … Lahtine põrandalaud, punane kootud tekk, kõrgel asuv aken, paljad laetalad, lukuauk, minu seisund … kuidas need kokku sobituvad?

      Manasin üha uuesti ja uuesti selle mõistatuse endale silme ette ja otsisin uusi varasid. Ah jaa, muidugi, ämber. Jaa-jaa, vedrumadrats on uus, ta ei võtnud selle ümbert kilet ära. Hea küll, uuesti, vaata kõik uuesti üle ja mõtle. Paljad laetalad, ämber, vedrumadrats, kile, kõrgel asuv aken, lahtine põrandalaud, punane kootud tekk …

      Lisasin neile numbrid, et nimekiri oleks teaduslikum. Lahtine põrandalaud (vara nr 4), punane kootud tekk (vara nr 5), kile … Neljanda päeva alguseks tundus nimestik nii täielik kui võimalik. Arvasin, et mul läheb rohkem asju vaja.

      Umbes keskpäeva paiku segas mind männipuidust põranda nagin vangikambri – magamistoa – ukse taga. Ta on kindlasti seal. Lõunasöök. Riiv tõmmati vasakult paremale, võtit keerati lukuaugus ja ta tormas sisse, vaevumata isegi viisakalt lävel peatuma.

      Nagu iga kord, viskas ta mu voodile kandiku nüüdseks tuttava toidu, valges kruusis piima ja väikeses topsis veega. Söögiriistu ei olnud. Tükike muna-peekonipirukat oli kodus valmistatud saia vastas ümmargusel portselantaldrikul, millel oli pilt potiga naisest ja koeraga mehest, kelle kaabul oli sulg. Ma jälestasin seda taldrikult niivõrd ebahariliku jõuga, et väristan seda meenutades õlgu. Selle taha oli kirjutatud „Wedgwood” ja „Salvator”. See on selle katsumuse jooksul minu viies eine. Ma vihkan seda taldrikut. Tapan selle taldriku ka ära. Taldrik, kruus ja tops tundusid olevat needsamad, millest kolmandal vangistuspäeval hommikul, lõunal ja õhtul sõin. Kaks esimest päeva veetsin ma kaubikus.

      „Veel vett?” küsis ta talle omase järsu, tuima, madala ja monotoonse häälega.

      „Jah, aitäh.”

      Ta oli selle mustriga algust teinud kolmandal päeval ja usun, et just sellepärast ma hakkasingi tõsisemalt plaani hauduma. See küsimus sai osaks tema rutiinist: ta tõi mulle süüa ja küsis, kas tahan vett juurde. Otsustasin küsimise peale „jah” öelda ning valmistusin seda iga kord tegema, kuigi küsimus oli minu jaoks täiesti arusaamatu. Miks mitte kohe suurema topsiga vett tuua? Millest selline saamatus? Ta lahkub, keerab ukse lukku, veetorud kolisevad ja turtsuvad koridori seintel ning seejärel purskub kraanikaussi vesi, mida ma läbi lukuaugu ei näe. Ta tuleb tagasi, käes plasttops leige veega. Miks? Ma võin öelda üht – maailmas on lahendamata palju küsimusi, nende hulgas ka minu vangistaja seletamatute tegude põhjus.

      „Aitäh,” ütlesin, kui ta tagasi tuli.

      Olin esimese päeva teisel tunnil otsustanud, et püüan kooliplikalikku viisakust teeselda, tänulik olla, sest sain õige pea aru, et suudan oma vangistaja, neljakümnendates eluaastates mehe üle kavaldada. Ta on ilmselt üle neljakümne, tundub mu isaga ühevanune olevat. Teadsin, et olen piisavalt tark, et seda kohutavat, jõledat olendit võita, kuigi olin ainult kuueteistkümneaastane.

      Lõunasöök neljandal päeval maitses nagu lõunasöök kolmandal päeval. Kuid võib-olla sain ma kehakinnitusest vajaliku kätte, sest mõistsin, et mul on veel palju varasid: aeg, kannatlikkus, kustumatu viha – ja toekast restoranikruusist piima juues märkasin, et ämbril on teravate otstega metallsang. Mul on vaja vaid sang ära võtta. See võib olla ämbrist eraldi seisev vara. Samuti olin ma hoones kõrgel, mitte maa all, nagu ma alguses, esimesel ja teisel päeval arvasin. Akna taga kasvava puu ladva ja kolme trepi järgi, millest tuli siia jõudmiseks üles minna, olin üsna kindlasti kolmandal korrusel. Kõrgust pidasin ma samuti varaks.

      Kummaline, eks? Ma ei olnud neljandaks päevaks veel tüdinud. Mõned arvaksid, et üksinda lukustatud toas istumine tekitab dementsust või luulusid. Aga mul vedas. Esimesed kaks päeva veetsin ma sõites ja mingi tohutu vea või valehinnangu tõttu oli mu vangistaja kuritöö sooritamiseks toonitud küljeklaasidega kaubikut kasutanud. Jah, sisse ei näinud keegi, aga mina nägin välja. Ma vaatasin, kuhu läheme, ja panin teekonna oma peas olevasse logiraamatusse kirja. Neid üksikasju ma lõpuks ei kasutanudki, aga info talletamine mällu andis mu mõtetele mitmeks päevaks tegevust.

      Kui minult täna, seitseteist aastat hiljem, küsida, millised lilled 33. mahasõidu kõrval kasvasid, ütleksin, et karikakrad, mille hulgas oli paras hulk punast karutubakat. Maaliksin teile pildi taevast, mis oli häguselt sinakashall ja servast mudakarva. СКАЧАТЬ