Mis hundi suus, see hundi oma. Стивен Кинг

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole, suundus väikese räpase linnaresidentsi poole, mille nimi oli Suure Järvistu Pärl. Ta pidi mõnda aega vaikselt sitsima ja tahtis kohtuda ühe vana sõbraga. Samuti oli kodu see koht, kuhu saabudes peavad nad su vastu võtma – tõde, mida kuulutas Robert Frost –, ja see vastas eriti tõele siis, kui polnud kedagi, kes oleks kadunud poja tagasituleku pärast vinguma hakanud. Kuna vana hea isa oli juba aastaid tagasi seitsme tuule poole haihtunud ja vana hea ema veetis sügissemestri Princetonis külalislektorina röövelparunitest rääkides, oli maja Sycamore Streetil tühi. Polnud küll eriti soliidne maja nii kuulsa ja tähtsa õpetaja kohta – rääkimata sellest, et tegu oli kunagi Pulitzeri kandidaadiks nimetatud kirjanikuga –, ent selles tuli süüdistada vaid vana head isa. Pealegi polnud Morrisel olnud kunagi midagi seal elamise vastu. See oli emale vastumeelt olnud, mitte talle. Morris kuulas uudiseid, aga seal ei räägitud midagi romaanikirjaniku mõrvast, kes oli tolle Time’i kaaneloo järgi „hüüdnud vaiksete viiekümnendate aastate lastele, et nood üles ärkaksid ja ise häält teeksid”. Vaikus eetris oli hea uudis, aga mitte ootamatu – Morrise noortevangla allika sõnul käis Rothsteini majateenija ainult korra nädalas. Peale selle oli veel üks remondimees, aga tema käis ainult siis, kui kutsuti. Morris ja tema surnud partnerid olid valinud vastava aja, mis tähendas, et oli reaalne loota, et surnukeha leitakse alles kuue päeva pärast.

      Sellel pärastlõunal möödus ta Ohio maakohas küünist, kus kaubeldi vanavaraga, ja tegi tagasipöörde. Pärast mõningast ringivaatamist ostis ta kahekümne dollari eest kasutatud kastkohvri. See oli vana, ent tundus tugev. Morris pidas seda poolmuidu saaduks.

      2010

      Pete Saubersi vanemad vaidlesid nüüd palju. Tina nimetas neid makkideks-sakkideks. Pete arvas, et sellel on mingi mõte sees, sest just sedamoodi nende vaidlus kõlas, kui nad jälle peale hakkasid: mak-mak-mak, sak-sak-sak. Mõnikord tahtis Pete minna trepimademele ja karjuda neile alla, et nad järele jätaksid, lihtsalt jätaksid järele. Te hirmutate lapsi, tahtis ta röökida. Majas on lapsed, lapsed, kas te, kaks lollpead, olete selle unustanud?

      Pete oli kodus, sest hea õppeedukusega õpilastel, kellel oli pärast lõunasööki ainult pikapäevarühm ja iseseisev töö, oli lubatud varakult koju minna. Tema toa uks oli lahti ja ta kuulis, kuidas isa kohe, kui ema auto maja ette keeras, kiiresti karkudel üle köögipõranda koperdas. Pete oli üsna kindel, et tänane pidu algab sellest, kui isa ütleb: „Issand, sa jõudsid nii vara koju.” Ema ütleb selle peale, et Tomile ei näi kuidagi meelde jäävat, et kolmapäevad on tal nüüd lühemad. Isa vastab, et ta pole endiselt harjunud elama linna selles osas, öeldes seda toonil, nagu oleks neid sunnitud ümber kolima kõige sügavamasse ja pimedamasse getosse, mitte aga lihtsalt Northfieldi Tree Streetsi rajooni. Kui sissejuhatus on niiviisi tehtud, saavad nad asuda korraliku makkimise ja sakkimise juurde.

      Pete ise ei olnud North Side’ist vaimustuses, aga see polnud kohutav, ja isegi kolmeteistkümneaastasena näis ta majanduslikku reaalsust isast paremini mõistvat. Võib-olla seetõttu, et ta ei neelanud neli korda päevas OxyContini tablette nagu isa.

      Nad olid siin seetõttu, et Grace Johnsoni keskkool, kus ta ema oli töötanud õpetajana, oli suletud osana linnavolikogu kulude kärpimise programmist. Paljud GJ õpetajad olid nüüd töötud. Vähemalt Linda oli koha leidnud – kombinatsioonina raamatukoguhoidjast ja õppesaali järelevaatajast Northfieldi algkoolis. Ta sai kolmapäeviti vara koju, sest raamatukogu suleti siis keskpäeval. Nii oli see kõikide kooliraamatukogudega. See oli üks järjekordne kulude kärpimise programm. Pete’i isa kirus seda ja juhtis tähelepanu, et volikogu liikmed polnud vähendanud enda palkasid, nimetas neid Teepartei silmakirjateenrite kambaks.

      Pete neid asju ei teadnud. Ta teadis vaid, et viimasel ajal kirub Tom Saubers kõiki ja kõike.

      Ford Focus, nüüd nende pere ainuke auto, keeras maja ette ja ema libistas end välja, tassides oma vana kulunud portfelli. Ta kõndis ümber jäätunud loigu, mis moodustus alati varjulisse kohta majaesise terrassi vihmaveetoru all. Oli olnud Tina kord seda soolatada, aga ta oli unustanud, nagu harilikult. Ema astus aeglaselt trepist üles, õlad longus. Pete’ile ei meeldinud tema taoline kehahoid, otsekui oleks tal seljas kott telliskividega. Samal ajal kopsisid isa kargud kaksiktaktis elutuppa.

      Avati esiuks. Pete ootas. Lootis midagi meeldivat nagu Tšau, kallis, kuidas hommik läks?

      Lootis.

      Ta ei tahtnud tingimata sakki-makki pealt kuulata, aga maja oli väike ja praktiliselt oli võimatu seda mitte kuulda… kui ta just välja ei läinud, ei võtnud ette strateegilist taganemist, mida ta sel talvel oli üha sagedamini teinud. Ja mõnikord ta tundis, et vanema lapsena on tal vastutus kuulata. Hr Jacobyle meeldis ajalootundides öelda, et teadmised on jõud, ja Pete oletas, et just seetõttu tundis ta vajadust jälgida vanemate kasvavat sõnasõda. Sest iga sakk-makk venitas abielu kudet õhemaks ja ühel päeval pidi see hooga rebenema. Parem juba valmis olla.

      Ainult milleks valmis olla? Lahutuseks? See näis olevat kõige tõenäolisem tulemus. Mõnes mõttes võiks asjad paremaks minna, kui nad tõepoolest lahutaksid – Pete tunnetas seda üha tugevamalt, ehkki ta polnud seda veel nii teadlikult sõnastanud –, aga mida täpselt lahutus tähendaks (veel üks hr Jacoby lemmikfraas) reaalse maailma tingimustes? Kes jääks ja kes lahkuks? Kui läheb isa, siis kuidas ta ilma autota hakkama saab, kui ta vaevu käia suudab? Pealegi, kuidas üks või teine neist saaks lubada lahkumist? Nad olid juba praegu pankrotis.

      Vähemalt polnud Tina täna siin, et kuulata vanemate emotsionaalset nägemustevahetust. Ta oli ikka veel koolis ja tõenäoliselt ei tule ka pärast tundide lõppu otse koju. Võib-olla mitte enne õhtusööki. Lõpuks ometi oli ta ühe sõbra leidnud, ühe jänesehammastega tüdruku nimega Ellen Briggs, kes elas Sycamore’i ja Elmi nurgal. Pete’i arvates oli Ellenil hamstri aju, aga vähemalt ei norutanud õde pidevalt kodus, ei igatsenud vana kodukandi sõprade järele ega nutnud, nagu ta vahel oli teinud. Pete vihkas seda, kui Tina nuttis.

      Vahepeal aga pange mobiilid hääletule režiimile ja lülitage piiparid välja. Valgus muutub hämaramaks ja selle pärastlõuna etendus „Me oleme suures jamas” on algamas.

      TOM: Kuule, sa oled nii vara kodus.

      LINDA (väsinult): Tom, täna on…

      TOM: Kolmapäev, eks ole. Lühem päev raamatukogus.

      LINDA: Sa oled jälle sees suitsu teinud. Ma tunnen lõhna järgi.

      TOM (morniks muutudes): Ainult ühe. Köögis. Aken oli lahti. Tagumine trepp on jäätunud ja ma ei tahtnud kukkumisega riskida. Pete unustas jälle soola visata.

      PETE (kõrvale, publiku poole): Nagu ta peaks teadma, sest ta ise koostas tööde graafiku, on tegelikult Tina nädal treppi soolatada. Need OxyContini tabletid, mida ta võtab, ei ole lihtsalt valuvaigistid, need on lolluse tabletid.

      LINDA: Aga ma tunnen ikkagi seda lõhna ja sa tead, et meie üürileping keelab sõnaselgelt…

      TOM: Olgu peale, hästi, sain aru. Järgmisel korral lähen õue ja riskin karkudega käntsu käia.

      LINDA: Asi pole ainult üürilepingus, Tommy. Passiivne suitsetamine on lastele kahjulik. Me oleme sellest rääkinud.

      TOM: Ja rääkinud ja rääkinud…

      LINDA: (kahlates nüüd veelgi sügavamasse vette): Pealegi, kui palju üks sigaretipakk tänapäeval maksab? Neli viiskümmend? Viis dollarit?

      TOM: Jumala eest, ma teen ühe paki nädalas!

      LINDA: (purustades mehe kaitsetaktika aritmeetilise tankirünnakuga): Pakk on viis, see teeb üle kahekümne dollari СКАЧАТЬ