Tudorite saladus. Esimene raamat. C. W. Gortner
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tudorite saladus. Esimene raamat - C. W. Gortner страница 7

Название: Tudorite saladus. Esimene raamat

Автор: C. W. Gortner

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Историческая фантастика

Серия:

isbn: 9789949256501

isbn:

СКАЧАТЬ rõivastest vajas tõhusat leotamist äädikas, et eemaldada igasugune nende külge kleepunud mustus, kuid teades, et mina ei ole pesunaine, peitsin vastiku kraami pilgu eest ja läksin siis vett otsima, leides vahekäigu lõpust ühe karikatäie.

      Pöördusin tagasi ja käskisin Guilfordil riided seljast võtta. Vesi voolas ta lõdvalt nahalt alla pruunina, värsked hammustused tema reitel ja käsivartel osutasid, et ta jagas voodit lutikate ja kirpudega. Ta seisis kulmu kortsutades, alasti ja värisedes, arvatavasti puhtamana kui ta õukonda saabumisest alates oli olnud.

      Leidnud rõivapressist suhteliselt määrdumata särgi, sukkpüksid, vammuse ja damastist varrukad, ulatasin need talle. „Kas ma aitan mu lordil riietuda?”

      Ta tõmbas rõivad mul käest. Jätnud teda rõivastega maadlema, läksin sadulakoti juurde ja võtsin välja omaenda lisa-püksipaari, uue halli villase vammuse ja head saapad.

      Kui neid käes hoidsin, meenus mulle tahtmatult emand Alice, määrimas loomarasva nahale, „et need säraksid otsekui tähed”, nagu ta oli silma pilgutades öelnud. Ta oli need saapad mulle toonud ühelt oma iga-aastaselt reisilt Stratfordi laadale. Tol ajal olid need kaks numbrit liiga suured, et veel kasvavale poisile jalga sobida, kuid ma olin siiski neis uhkena ringi paterdanud, kuni ühel pimedal päeval mitu kuud pärast emanda surma leidsin, et need on parajad. Enne Dudley lossist lahkumist olin saapaid rasvaga hõõrunud, nagu emand oleks teinud. Olin võtnud seda samast purgist, sama puulusikaga…

      Mu kurgus pitsitas. Kuni ma lossis elasin, võisin teeselda, et ta on ikka veel minuga, heasoovliku nähtamatu kohalviibijana. Hommikutel köögis, kus oli tema valdusala, põldudel, kus ma õhtupoolikuti Cinnabariga ratsutasin, tornis asuvas raamatukogus, kus ma Dudleyde unarusse jäetud raamatuid lugesin – igal pool tundus, et ta on läheduses, iga hetk minu juurde tulemas, noomides, et on aeg midagi süüa.

      Aga siin on ta nii kaugel ära, otsekui oleksin Uude Maailma purjetanud. Esimest korda elus on mul amet ja vahendid, et paremat tulevikku ehitada, aga mina olen nutune otsekui imik ristimisel.

      Meenutanud emanda lemmikütlust, tundsin enesekindlust kasvavat. Ta oli alati öelnud, et ma suudan teha kõike, mis ma olen pähe võtnud. Tema mälestust austades pean tegema rohkem kui lihtsalt ellu jääma. Lõpuks, kes teab, mis tulevikul minu jaoks varuks on? Nii naeruväärne nagu see tol hetkel tunduda võis, ei olnud see kujuteldamatu, et ühel päeval teenin välja teenijaseisusest vabanemise. Nagu Cecil oli märkinud, võivad meie uuel Inglismaal isegi leidlapsed kõrgele tõusta.

      Lükkasin määrdunud riided seljast, hoides hoolega selja Guilfordi poole, kui ma end ülejäänud veega pesin, ja riietusin kiiresti. Ümber pööranud, leidsin Guilfordi vammusesse takerdunult, särk viltu seljas ja kortsuvajunud sukkpüksid allpool põlvi.

      Käsku ootamata läksin talle appi.

      NELJAS PEATÜKK

      Kuigi Guilford oli olnud õukonnas rohkem kui kolm aastat, tegeldes arvatavasti ka muuga kui oma paheliste kalduvuste rahuldamine, eksis ta mõne sekundiga ära. Ma kujutlesin, kuidas meid leitakse sajandite pärast, kaks skeletti, minu käed tema kõri ümber pigistatud, ja võtsin juhatuse küsimise enda peale. Toriseva Guilfordi käest saadud kuldmündi innustusel juhatas üks paaž meid saali lõunapoolse ukse juurde, kus vürsti pojad oma toretsevates piduriietes ootasid. Ainult vanim, Jack, oli puudu.

      „Viimaks ometi,” kuulutas Ambrose Dudley, vanuselt teine. „Me hakkasime arvama, et Brendan on su nagu pügatava lamba voodi külge kinni sidunud, et sind riietada saaks.”

      Guilford kõverdas huuli. „Mitte midagi sarnast.”

      Vennad naersid. Ma märkasin, et Roberti naer ei jõudnud tema pilguni, mis põikas pidevalt saali, otsekui ootaks ta midagi.

      Henry Dudley, vendadest kõige lühem ja kõige vähem nägus ning seetõttu kõige õelama iseloomuga, patsutas mulle õlale, otsekui oleksime parimad sõbrad. Mul oli hea meel näha, et olen nüüd temast peajagu pikem.

      „Kuidas läheb, orb?” ilkus ta. „Paistab, nagu poleks sa tolligi kasvanud.”

      „Mitte selles osas, mis sulle näha on,” vastasin ma napi naeratusega. Asi oleks võinud hullem olla. Ma oleksin võinud teenida Henry Dudleyd, kes oli poisina nautinud kassipoegade uputamist ainult selleks, et kuulda neid kräunumas.

      „Ei,” turtsus Henry. „Aga isegi koer oskab öelda, kes tema ema oli. Kas sina oskad?”

      Ta vahtis mind riiuhimuliselt. Tema rünnakud minu vastu olid alati olnud midagi enamat kui pilkamine, aga ta ei öelnud midagi, mida mulle poleks varem öeldud või mille üle ma poleks ööde üksinduses ise mõtisklenud. Ma keeldusin tema sööta alla neelamast.

      „Võimaluse korral loodan oskavat.”

      „Pole kahtlust,” irvitas Guilford. „Mina sinu asemel ütleksin sama. Jumal tänatud, et ma ei ole sina.”

      Robert vahtis pahaselt oma vendade poole, kui need jälle rämedalt naerma pahvatasid. „Püha müristus, te olete otsekui naistekari. Mis teil temast? Mina teie asemel muretseksin rohkem selle pärast, mis meie ümber toimub. Vaadake parem nõukogu liikmeid, kes hõljuvad poodiumi ümber otsekui rongad.”

      Järgisin tema pilku sinna, kus rühm tõsiseid mehi lähestikku seisis, mustad rüüd ühte sulamas just nagu tint. Nad olid tõepoolest kuldse kangaga drapeeritud poodiumi ette kogunenud. Sellel seisis sametiga polsterdatud troon; pea kohal rippus baldahhiin, millele oli tikitud Tudorite roos. Äkki tuli mulle pähe, et võin täna õhtul kuningat ennast näha, ja pulbitseva vaimustusega silmitsesin saali ennast.

      See oli heledalt valgustatud, selle maalitud lagi vastandus mustadest ja valgetest plaatidest põrandale, millel aadlikud liikusid otsekui hiigelsuurel malelaual. Galeriis ümisesid rändlaulikud oma laule, samal ajal kui alamad õukondlased avatud ustest sisse voolasid, mõned neist liikusid kõrgete laudade juurde, mis olid koormatud toitude, hõrgutiste ja karahvinidega; teised kogunesid väikestesse rühmadesse sosistama, sulgi siluma ja ringi vahtima.

      Kui intriigil oleks lõhn, oleks Whitehall sellest lehanud.

      Kuulsin meie taga samme. Ümber pöörates jõudsin heita põgusa pilgu pikale saledale kujule rauakarva siidis, enne kui kummardasin nii sügavalt, kui suutsin.

      John Dudley, Northumberlandi vürst, lausus vaiksel häälel: „Aa, ma näen, et olete kõik siin. See on hea. Ambrose, Henry, minge, hoolitsege nõukogu eest. Paistab, et neile on hädasti jooke vaja. Robert, sain just sõnumi, et keegi volitatute hulgast peab edasilükkamatu asja pärast Towerisse minema. Palveta, mine ja tegele sellega.”

      Isegi langetatud päi kuulsin Roberti hääles uskmatust. „Towerisse? Aga ma olin alles täna õhtupoolikul seal ja kõik tundus heas korras olevat. See peab viga olema. Palun luba lahkuda, mu lordist isa, aga kas ma ei võiks sinna hiljem minna?”

      „Kardan, et ei,” vastas vürst. „Nagu öeldud, asi on edasilükkamatu. Me oleme täna õhtul varase keelutunni kehtestanud ja midagi ei tohi juhtuda, mis lihtrahva rööpast välja viiks.”

      Ma peaaegu tundsin Robertist voogavat raevu. Lühida kummardusega lausus ta napilt: „Mu lord,” enne kui minema sammus.

      Vürst pöördus kohale jäänud poja poole. „Guilford, leia kamina juurest tool ja jää sinna. Kui nemad Suffolki hiilgused saabuvad, hoolitse nende eest auastme kohaselt. Ja kas ma tohiksin sulle soovitada, et oleksid täna õhtul veini manustamisega pisut hillitsetum?”

СКАЧАТЬ