Siniseks löödud silmaga blondiini juhtum. Erle Stanley Gardner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjutamise ajal täiesti vaieldamatu. Nende autorid kuulusid riigi parimate kirjameeste hulka.“

      Masoni pilk oli Della Streeti ja siis uuesti Diana Regise poole vaadates küsiv.

      „Mis selle mõte on? Miks peaks üks inimene raiskama oma aega iganenud artiklite lugemisele? Artikli autor ei ole ju prohvet. Ta vaid kogub tõendusmaterjali ja tõlgendab seda loogiliselt.“

      Diana Regis naeris närviliselt. „Kardan, et ma ei seleta kuigi hästi, kuid enda sõnul hoiab härra Bartsler niiviisi õiget perspektiivi. Ta väidab, et ainus võimalus, kuidas hoiduda alla neelamast seda, mida sulle praegu ümberlükkamatu loogikana pähe määritakse, on lugeda eilseid eksitusi, mis on rüütatud sellesse samasse ümberlükkamatusse loogikasse.“

      „Noh,“ muigas Mason, „selles on midagi – kui soovitakse skeptitsismi kultiveerimisel nii kaugele minna.“

      „Seda ta soovib,“ kinnitas neiu. „Ta väidab, et rahvana oleme nagu ahned väikesed lapsed. Keegi tuleb ja ütleb: „Kas tahate seda või teist utoopiat? Ainus võimalus selle saavutamiseks on teha seda või toda,“ ja keegi ei peatu, et esitada küsimusi; nad hakkavad lihtsalt võlutud vilepillipuhuja kannul kaasa tantsima.“

      Masoni ilme reetis kasvavat huvi. „Tundub, et ma pean selle Bartsleriga rääkima,“ ütles ta. „Ja nüüd teeme selgeks, mis täpselt on teie mure.“

      „See algab Carl Fretchiga ja …“

      „Üks hetk,“ katkestas Mason teda. „Võtame algusest peale. Kes on Carl Fretch?“

      „Proua Bartsleri poeg eelmisest abielust, läbinisti rikutud jõmpsikas, kuid sellest ei saa aru enne, kui ta maski eest võtab. Ta arvab, et saab suureks näitlejaks ning õpib näitlemist, mõtleb ja räägib sellest. Tal on kõik eelised ning ta on saanud nii ilusa pealiskihi, et algul ei näe sa muud kui tema lihvitust ja poosi. Tegelikult on ta rikutud, isekas ja halastamatu manipuleeriv saatan.“

      „Ja proua Bartsler?“ küsis Mason.

      „Mõrd!“ Diana Regis sülgas selle sõna väljendusrikkalt välja.

      Mason naeris.

      „Oh, ma tean. Ma olen kibestunud,“ ütles Diana, „ent kui mõelda, mida nad mulle tegid …“

      „Teeme selgeks ka ülejäänud „nemad“. Kes veel majas elavad?“

      „Frank Glenmore, Carl Fretch, härra ja proua Bartsler ja majapidajanna, vana perekonnateenija, kes on aastaid nende juures olnud. Nad ajavad ta surnuks. Ta on kurt ja …“

      „Kes on Glenmore?“

      „Minu teada on ta tegevjuht, kes juhib teiste inimeste maardlaid ja saab osa kaevandatud ja kombinaati saadetud maagist. Sestpeale kui härra Bartsleri silmad kehvaks jäid, on härra Glenmore teda abistanud. Usun, et tal on mõnes ettevõttes pool osalusest. Ta on mees, kes lihtsalt peab meeldima, väga õiglane – soovib alati kuulda teise inimese seisukohta. Ta meeldib mulle.“

      „Kui vana?“

      „Kolmkümmend kaheksa.“

      „Kas te elasite majas või käisite päeval tööl?“

      „Ma pidin seal elama, sest härra Bartsler tahtis, et loeksin talle ette enne magamaminekut. Muidugi hoidsin oma korteri linnas alles. Ma jagan seda ühe teise tüdrukuga, me saame väga hästi läbi. Ma ei tahtnud sellest loobuda – vähemalt niikaua, kui teadsin rohkem sellest, kas see koht saab alaliseks.“

      „Kus teie korter asub?“

      „Palm Vista Apartments.“

      „Olgu, nüüd räägime Carl Fretchist ja teie silmaalusest.“

      „Noh, Carl jahtis mind ja iga kord, kui mul oli vaba õhtu, pakkus, et võiksime minna kinno või kuhugi mujale. Mina tõrjusin teda alati, ütlesin, et mul valutab pea või tahan teha maniküüri või pean kirju kirjutama, olin alati viisakas, kuid hoidsin distantsi.“

      „Ja mis juhtus eile õhtul sellist, mis muutis teie suhtumist?“

      „Noh, ma nägin, et tema ema oli üsna ärritunud. Tema meelest olin ma pisut kõrvalejäetud või midagi säärast. Noh, lõppude lõpuks olin ma tõesti üsna üksildane ja ei näinud midagi halba selles, et minna õhtust sööma ja kinno, nii ma siis ütlesin, et lähen.“

      „Ja siis?“

      „Kui see poiss kodunt välja sai, oli ta nagu ümber tehtud,“ ütles neiu. „Algul tegi see mulle nalja. Oli selge, et ta mängib mingit rolli – tegelaskuju, kelle ta on enda jaoks loonud, tõelist elumeest.

      Ma läksime kohvikusse ja Carl tellis aastakäiguveine, lasi kelneril tuua koostisained ja segas ise oma salatikastme ja tegi kõike säärase joonega …“

      „Kui vana ta oligi?“ küsis Mason.

      „Käib kahekümne teist.“

      „Sõjaväes on käinud?“

      „Tunnistati kõlbmatuks ja keegi ei tea, miks. Ilmselt ei ole viisakas küsimusi esitada. Mina usun, et mõni sõbralik arst vaatas teda suurendusklaasiga ja leidis mingi vaimse hälbe, mis ta sõjaväest vabastas.“

      „Ja pärast õhtusööki?“ õhutas Mason.

      „Tavaline lugu … ebatavalisel moel.“

      „Mis juhtus?“

      „Püüdsin olla ta vastu kena ja teda vaos hoida, ent äkki libises ta mask eest ja ma nägin seda väikest jõnglast sellisena nagu ta on.“„Midatetegite?“

      „Andsin talle kõva kõrvakiilu, ronisin autost välja ja hakkasin jalgsi edasi minema.“

      „Ja mida tema tegi?“

      „Olgu ta neetud, ta lasi mul kõndida.“

      „Kui kaua?“

      „Tundus, et miile ja miile. Siis viimaks sain küüti ja pääsesin kohta, kust leidsin takso ja sõitsin tagasi. Siis aga sain aru, et olin Carli autost välja hüpates jätnud koti tema autosse ja mul ei olnud sentigi raha. Tavaliselt on mul suka sees igaks juhuks viis dollarit.

      Ütlesin taksojuhile, et kui ta tuleks koos minuga majja, siis saaksin raha võtta ja talle ära maksta. Samal ajal keeras maja eest ära teine takso ja kui ma hakkasin trepist üles verandale minema, nägin üht naist – viiekümnendates, emaliku oleku ja lahkete silmadega pisut lonkavat naist. Ta oli meie jutuajamist kuulnud ja pakkus, et maksab mu taksosõidu eest. Ta helistas uksekella, enne kui jõudsin ta nime küsida, ja Frank Glenmore avas ukse. Naine ütles, et oli helistanud ning härra Glenmore vastas: „Ahjaa, selle kaevanduslepingu asjus,“ ning kutsus naise sisse. Ma ei saanudki ta nime teada.

      Mul on häbi, et ei peatanud teda ega tänanud, aga ma olin pisut endast väljas. Palusin härra Glenmore’i, et ta maksaks tagasi raha, mille naine oli taksojuhile andnud, jooksin trepist üles ja avasin oma toa ukse. Ja seal, minu toas, seisis täies elusuuruses Carl Fretch.

      Ma sain maruvihaseks. Ütlesin, et ta kasiks minema. Ta ainult naeratas mulle oma külma üleolevat naeratust ja teatas: „Ei, ma usun, et jään siia. Kui ma ei saa oma tahtmist ühel moel, siis saan teisel. Mul on СКАЧАТЬ